ASJALIK ARVAMUS DELFIST USU KÜSIMUSES

Hamm, 22.12.2009 10:02
Jõulujutlustus, ehk kristlusest tuleb aru saada.

Hannes Vanaküla artikkel oleks olnud asjalik, kui ta tegelikult mõistaks, mis asi kristlus on. Need sambad võivad õiged olla, kuid nende tõlgendamisega on küll puusse pandud.

Esiteks, paradiis ei ole tarbimisühiskond. Tarbimisparadiis võib olla islami või mõnede äärmuslike eduteoloogide unelm, kuid kristluse jaoks üldiselt on paradiis eelkõige rahuriik. Ja rahu tähendab harmooniat inimeste (ja Jumala) vahel, st puudub füüsiline ja vaimne vägivald. Piibli prohvetluses (eriti Vanas Testamendis) käsitletakse paradiisi kohana, kus pole materiaalset puudust, kuid see on seotud sellega, et igaühel on oma "viinamägi", mille eest hoolt kanda. Kristlikule mõttemaailmaga on vastuolus tarbida kellegi teise arvelt, sest töö vastandina jõudeelule, on hea ja kiiduväärt. Tuntud vanasõna "kes ei tööta, see ei pea ka sööma", pärineb just Piiblist.

Hea ja kurja vaheline võitlus toimub kristlikus maailmas pigem vaimses kui materiaalses sfääris. See võitlus on nii globaalne (Saatan vs Jumal) kui personaalne (minu enda valikud). Kristlik teoloogia ütleb ka, et inimene ise ei ole suuteline oma jõust ainult hea kasuks valima ning ta vajab selleks Jumala abi. Samuti rõhutab kristlik maailmapilt, et inimene ei ole selles võitluses kohtumõistja, tal ei ole õigus teisi sildistada ja liigitada neid headeks ja halbadeks. Jah, on õigus ja kohustus arvustada tegusid (lähtudes ka siin Jumala standarditest), kuid mitte isikuid - sest see viimane on Jumala teema. Parteide omavaheline võitlus ei ole hea ja kurja vaheline võitlus, tegu on ilmalike ideoloogiate vaheline jõukatsumisega. Võitluse motiivid võivad tuleneda millest iganest, kas egoistlikust ärapanemissoovist või siirast usust, et mul on õigus, kuid kristliku maailmapildiga pole sel midagi ühist.
Need, kellele pakuvad huvi vägivaldsed saated ja filmid, ei tee seda kristlikust maailmapildist lähtuvalt, vastupidi, kristlus käsib mõelda sellele, mis on hea.

Inimese patusus on aksioom, mis ei vaja tõestust. Seda on iga päev meie ümber näha (ja kasvavalt nõnda). Kuid see ei tee inimest lüpsilehmaks, sest kristliku teoloogia järgi ei saa inimene oma patte heastada ja endale lunastust ära osta heade tegudega. Teod, mis on tehtud kellelegi millegi näitamiseks või tõestamiseks on kristlikus mõttes väärtusetud (ehkki nad võivad olla kellelegi kasulikud). Lunastus on jumaliku armu töö ning kui inimene on selle vastu võtnud, siis see motiveerib teda headeks tegudeks. Tegude motiiv peab alati olema inimarmastus. Inimarmastusest tuleneb ka see, et kui inimene näeb kedagi nälgimas ja ta saab teda aidata, siis ta peab seda tegema - parem õngega, aga mõnikord ka kalaga, kui midagi muud üle ei jää. See ei tähenda absoluutselt oma kõige lähedasemate inimeste eest hoolitsemise lõpetamist, sest pere on kõige olulisem. Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse - kui kõik inimesed selle filosoofia järgi elaksid, siis ei oleks seda jama, mis tänapäeva maailmas on.

Lõpetuseks niipalju, et kristlus ootab inimeselt arengut ja seda pidevalt, saamaks üha rohkem Jumala sarnaseks. Paigalseis on kristliku folosoofia alusel tagasiminek. Isiksuse ja talentide areng on see mille poole püüeldakse. Inimene peab enda kallal tööd tegema, kuid see on koostöö Jumalaga, sest Jumal paneb paika õiged motiivid. Kristlus kutsub võtma aega mõtlemiseks ja järele mõtlemiseks, oma mõistuse kasutamiseks. Sest ütleb üks õpetussõnagi: "Õppige, rumalad, mõistlikkust, ja albid, hakake aru saama!"