Piiskop Philippe Jourdan
LÄKITUS EESTIMAA KATOLIIKLASTELE
Armsad vennad ja õed !
Veelkord seisame sel aastal täis lootust ja rõõmu selle Lapse ootusel, kes oli ka Jumal. Ta on tõeline Jumal, tõeline inimene, perfectus Deus, perfectus homo, nagu õpetab meile Kirik, aga Ta ootab meie armastust, meie õrnust, nagu iga väike laps ootab oma ema õrnust.
„Ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirikust, täis armu ja tõtt“ ütleb tulevast lapsest Evangelist Johannes (Jn 1:14)
Mõned päevad tagasi lugesin ühest artiklist sõnu, mis on minu meelest täiesti valgustavad: „tänapäev inkubeerib relatiivsust (…) Tõde, nagu muide ka pühaduse mõiste, on suure osa inimeste jaoks muutunud suhteliseks. Tõega ja pühadusega, leiavad nad, võivat suvaliselt, ükspuha mismoodi ümber käia. Popp on olla üle kõigest sellest, mis midagi tähendas eelmistele põlvkondadele“ (Enn Soosaar, Postimees 21.11.2009a).
Ma lisaksin sellele arvamusele, et üks väärtus on tõesti muutunud absoluutseks: vabadus. Sellega ei tohi küll nii ümber käia. Vabadus rääkida, kirjutada, arvata, vabadus üle astuda reeglitest ja kommetest ja traditsioonidest, vabadus tõe olemasolu eitata, vabadus pühadusest loobuda, vabadus oma abielust, oma perekonnast ja isegi oma soost loobuda, vabadus õnnest loobuda, kui ma tahan. Ja inimene sulgub vahel tõelisse nihilismi. Talle tundub, et kõik see, mis on hea, ähvardab tema vabadust, sest see on hea ja ta peaks otsima seda, mis on hea, aga ta ei salli, et keegi või miski näitaks talle, mida ta peaks tegema või otsima.
Kõik ähvardab vabadust, sest kõik paistab vabadust piiravat. Kui me oleme nii kaugele läinud, kas ei ole siis aeg endasse süüvida ja mõelda: „Kas probleem ei ole pigem minu sees? Kas ma olen leidnud tõelise vabaduse? Või kas olen, vastupidi, seadnud endale põhiväärtuseks näilise vabaduse? Millegi, mida me nimetame vabaduseks, aga mis ei ole tõeline vabadus“. Kui ma autot juhin, kas olen siis tõesti vaba sõitma otse kraavi, sest mulle ei meeldi, et tee keerab vasakule või paremale? Või huvitab mind pigem tõeline vabadus järgida teed ja jõuda turvaliselt eesmärgile?
Kas Kristus ei ole meile öelnud: „Tõde teeb teid vabaks“ (Jn 8, 32); ja veel: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu“. Tema küll ei näita meile sellist vabadust, mis astuks sõtta kõikide teiste väärtustega. Kui Kolumbus otsustas läände purjetada, sinna, kuhu teised ei julgenud minna, tõestas ta sellega, et ta oli teistest vabam. Aga tema vabadus ei ammendunud ookeani vetesse, ta avastas Ameerika, ta alustas uut maailma. Kui vabadus ei ehita, siis ta sureb. Kui ta ei avasta, siis ta kaob.
Me peame olema uue vabaduse avastajad. Selline vabadus, mis ehitab, mis ravib meie maailma kõikidest kriisidest, mis ei vaju individualismi ja relativismi vetesse. Ma julgen öelda, et see on Jumala laste vabadus. Olen sügavalt veendunud, et see on meie suurim lootus, lootus ravida meie maailma. Milline on see maailm, kus ainukene viis rahu saavutada on valmistuda sõjaks ja minna kaugele maale sõdima? Paistab, et areng ja tehnoloogia saavutab meile kõik, välja arvatud rahu.
Meie, kristlased, ei ole välja sureva liigi viimased esindajad. Oleme mingil moel nagu Kolumbus. Me asume teele kogu inimkonna eest ja läheme avastama rohkemat kui Ameerikat – Kristust ennast ja seda rahu, mida ainult Tema saab anda inimese hingele – ja avama teed Tema juurde teiste jaoks. Sest me vajame rahu. Ilma rahuta ei saa rahvad areneda ega inimene kasvada. Vaatamata kristlaste puudustele ja pattudele, mis alati teisi šokeerivad, on üks asi kindel: ilma Jumalata ei leia ükski inimene seda rahu, sest ainult Tema annab meile jõudu vaadata igat ligimest, sugulast või kolleegi, kui venda või õde.
Kallid vennad ja õed, paistab, et meie ajal on eriti abielu ja perekond ja selle väärtustamine meie kätes. Ma mõtlen eriti abielulahutuse ja vaba-abielu peale, aga samuti katsetele laiendada abielumõistet tegudele, mis ei vasta Jumala plaanidele abielu jaoks. Abielu ja perekond on peamine objekt, mida me peame oma elu jooksul ehitama. See, et teatud hetkel ahvatleb meid midagi muud, mingi teine vabadus, ei tähenda, et me saame sellise vabaduse peale midagi ehitada, ei tähenda isegi, et selline vabadus on üldse vabadus. Ja kui sellised probleemid on meie elus juba esinenud – probleemid, millest ei ole alati kerge välja tulla –, siis Jumal, armastava aga nõudliku Isana palub, et me leiaksime julguse nimetada seda oma probleemiks, mitte oma vabaduseks. Siis võtab Ta meie probleemid ja mured enda peale.
Usaldagem oma perekond ja abielu Naatsareti Püha Perekonna eestkostele.
Soovin Teile kõigile õnnistatud Advendi- ja Jõuluaega, koos Jeesuse, Maarja ja Joosepiga.
Tallinnas, 1. detsembril 2009. a.
Philippe Jourdan
0 comments:
Post a Comment