JÕULUJUTLUSI MEIE KIRIKUST JA MUJALT

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)

JUTLUS: Mooses, Muhamed või Kristus?

Autor: Veiko Vihuri

reede, 25 detsember 2009

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud. Jh 1:17–18 Kiriku reformaator Martin Luther kirjutas viissada aastat tagasi jõulude kohta järgmist: „See meie armsa Issanda Jeesuse Kristuse sündimise püha on seatud ristiinimestele eriti seepärast, et seda sündmust hästi jutlustataks ja tundma õpitaks, nii et see jääks noorte ja kõikide inimeste meelde, et see vajuks nende südamesse ja nad õieti õpiksid tundma oma Lunastajat. Sest kuigi sellest räägitakse iga aasta, ei suudeta sellest siiski küllalt jutlustada ega rääkida.“ Kuid täna õhtul tahaksin ma teile kõigepealt kõneleda mehest, keda peetakse moslemite ehk muhamediusuliste seas kõige vihatumaks inimeseks maailmas. Tema pea eest on terroriorganisatsioon al-Qaida välja pannud 60 miljonit dollarit. Ei, see mees ei ole endine Ameerika Ühendriikide president George Bush, vaid hoopis üks Egiptuse kopti kiriku preester – isa Zakaria Botros. Mispärast teda vihatakse? Aga sellepärast, et see mees ei karda kuulutada Kristust kui Päästjat ja Lunastajat ka moslemitele või õigupoolest iseäranis neile. Ta teeb seda peamiselt televisiooni ja interneti vahendusel. Tema reedest jutusaadet näevad kümned miljonid moslemid Lähis-Idas. See on tema jaoks ohutu viis oma sõnumi edastamiseks. Vastasel korral ta lihtsalt tapetaks, nagu juhtus kunagi ammu tema vennaga, kelle moslemid noore mehena Kristuse kuulutamise pärast eriti julmal viisil surmasid, lõigates suust tema keele ja seejärel raiudes tema pea maha. Nii karm on elu muhameedlaste juures. Kuid sellele vaatamata leiab isa Zakaria, et ka nemad vajavad Kristust, et pääseda igavesse ellu. Tema meelest on moslemid oma koraanile ja Muhamedile vaatamata vaimulikus mõttes surnud, kuni nad ei võta vastu Kristuse evangeeliumi valgust. „Kuna ma olen kristlik preester, usun ma, et ainult kristlus pakub tõde,“ ütleb isa Zakaria. „Olles rajanud oma usu Kristusele, lükkan ma tagasi teised religioonid kui inimese loodud süsteemid, mis seetõttu ei peegelda jumalikke tõdesid. Veel enam, üks Muhamedi suurimaid kuritegusid – kuritegu, mida talle kunagi andeks ei anta – on see, et ta salgas ära armu ja halastuse, mille Kristus tõi, ja viis inimkonna tagasi käsu aega.“ Nendes otsekohestes ja isegi järskudes sõnades tuleb esile kristliku usu ainulaadsus, millele võiksime täna õhtul Kristuse sündimist tähistades mõelda. Ristiusk ei ole käsuusk, vaid rajaneb Jumala armul. Kristlane on vaba Moosese seaduse alt. Muidugi, kümme käsku on endiselt meie kultuuri aluspõhi, kuid kristlastena me ei järgi neid mitte taevariigi ärateenimiseks, vaid sellepärast, et see on Jumala hea ja armuline tahe, et maa peal oleks „rahu ja inimestest hea meel“. Kuid nii juudid kui muhameedlased elavad endiselt käsu all, sest nad kujutlevad, et inimene pääseb taevasse käsuseaduse alusel. Sellest on tingitud islamiusu näiline tugevus – inimese jaoks on kõik tehtud lihtsaks ja taandatud reeglite täitmisele. Evangelist Johannes meenutab meile täna, et Seadus anti Moosese kaudu, kuid arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Sedasama kinnitab apostel Paulus: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.“ Seaduse all mõeldakse siin kogu seda keerukat moraali- ja kultuseseadustikku, mida me võime VT-s leida. Sellele vastanduv arm tähendab aga Jumala otsust, et pääsemine antakse usu läbi, Kristuse pärast. Kristus on sündinud sulle ja mulle, meile kõigile. Ta sündis, elas, suri ja tõusis surnuist meie kõigi heaks ja eest. Ka nende eest, kes Teda vihkavad või pilkavad, nimetades Teda väljamõeldiseks ja juudi muinasjutu­tegelaseks. Tõsi, mitte ükski inimene pole ihusilmaga näinud Jumalat. Selles maises elus on see võimatu. Kui me Teda näeksime, siis meil poleks ju vaja uskuda. Kuid usk ei ole põhjendamatu kujutlus millestki, vaid ennekõike usaldus. Jumal tahab, et me Teda usaldaksime. Just sellepärast saatis Ta meie juurde oma Poja Jeesuse Kristuse – ehk teisisõnu, Ta sai inimeseks, sündis tavalise lapsena siia maailma, elas tavalise inimesena meie keskel ja suri inimese surma. Meie pluralistlikus kultuuris peetakse vaadete, arvamuste ja uskumuste paljusust väärtuseks iseeneses. Kõik see on tore, kuid … me peame teadma, et Kristus ei tulnud meile jutustama huvitavaid arvamusi ja filosoofilisi ideid Jumala või elu mõtte kohta, vaid näitama teed igavesse ellu. Veelgi enam, Ta ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ Kristuse tähendus on universaalne, üleüldine. Seetõttu on ka jõulud kogu inimkonna rõõmupühad, sõltumata kultuurist või ajaloost. Ingli sõnum Luuka evangeeliumis: „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“ on öeldud meile kõigile. Lunastus ja igavene elu, mis tuleb Kristusesse uskumisest, on Jumala kingitus meile. Võtkem see vastu siira ja avatud südamega. Aamen. "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus) JUTLUS: Mõistujutt kuningast Autor: Illimar Toomet reede, 25 detsember 2009 Jeesus Kristus, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Fl 2:6–7 Elas kord üks kuningas, kes valitses väikest riiki. Noore ja vallalisena elas ta koos teenijatega oma lossis. Igal nädalal sõitis ta oma valdused läbi, et vaadata, kas kõik toimib nii nagu peab. Ühel päeval oma ringkäigult tagasi tulles läks kuningas läbi turult. Seal märkas ta üht ilusat tüdrukut, kes müüs lilli. Sellest päevast peale ei leidnud kuningas enam rahu (võibolla on see tunne teile tuttav?). Juba järgmisel päeval läks ta uuesti ringkäigule. Ta tegi nõnda iga päev ja loomulikult läks ta alati läbi turu, et näha seda ilusat tüdrukut, kes müüs lilli. Kuu aja pärast oli ta tüdrukusse nii armunud, et otsustas temaga abielluda. Ta kutsus kokku oma nõuandjad ja andis teada plaanist pidada kuninglikud pulmad. Kogu lossirahvas oli väga õnnelik. Ka noor kuningas oli väga õnnelik, viimaks ometi paistis tema hinge igatsusele mingi lahendus. Kui ta aga mõtles, kuidas lilleneiut kosida, tärkas ta südames uus mure. Ta võiks keelitada neiut endaga abielluma, aga … Ta tahtis enda kõrvale mitte ainult kuningannat, vaid inimest, kes teda armastab. Kas lilleneiu suudaks kuninga kõrval kunagi unustada oma pärinemist lihtrahva seast? Kuninga mure üha kasvas. Ta ei söönud ega maganud. Paari päeva pärast tuli talle mõte: Ta sõidab turule kuldses tõllas, oma kuue parima hobusega. Rongkäigus mängiks orkester ning tõlla ees marsiks tema armee kõige toredam rügement kõige uhkemas paraadvormis, laitmatus rivis. Ta astuks tüdruku ette uhkes pidukuues, krooni ja kõigi aumärkidega. See avaldaks tüdrukule muljet. Aga… mulje pole sama, mis armastus. Kuningale tuli teine mõte. Ta kingib tüdrukule kuldse vankri ja hobused, sõdurirügemendi, orkestri, ehteid, raha ja maailma kauneimad kangad. Tüdruk oleks kindlasti tänulik. Aga… tänulikkus pole sama, mis armastus. Viimaks jäi kuningale vaid üks abinõu. Ta ei lähe lilleneiu juurde mitte kuningana, vaid püüab võita tüdruku armastust riietatuna kerjuseks või talupojaks. Juba järgmise päeva varahommikul hiilis kuningas lossi tagauksest välja ja läks turule. Tema, kes valitses kogu riiki, selle varandusi ja sõdureid, oli äkitselt ilma võimuta. Kui ta tahtis võita neiu südant, pidi ta andma neiule vabaduse öelda tema ettepanekule jah või ei. Mida peaks neiu talle vastama? Me ei tea seda. Seda vastust teab vaid lilleneiu üksi. Aga me teame, kuidas, peaks lilleneiu vastama. Ta peaks seda tegema ausalt. See ei ole muinasjutt, vaid mõistulugu tõeliselt aset leidnud sündmusest, mille kangelased viibivad täna õhtul siin. Selle loo lilleneiu oled sina. Sa võid aimata, kes on selle loo kuningas. Kõigeväeline Jumal, valgus valgusest, taeva ja maa Looja, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valitseja on kiindunud sinusse ja tahab sulle avaldada armastust. Tema, kes võiks ilmuda su ette väes ja aus, saatjaks inglid võimsate häälte ja helkivate mõõkadega, sünnib tänasel ööl meie keskele armetu ja abituna, sest … vägev mulje pole sama, mis armastus. Tema, kes võiks täita sinu salajasemadki igatsused, soovid ja vajadused, tuleb su juurde tühjade kätega, sest … tänulikkus pole sama, mis armastus. Jeesuses Kristuses avaldab Jumal sulle oma armastust. Sul pole talle pakkuda midagi peale iseenda, oma südame. Ta ei taha valitseda sinu üle, ta valitseb niigi kõige üle. Ta igatseb, et sinu ja tema elu saaks üheks. Täna tuleb Kuningas sinu juurde. Tema, kelle läbi on loodud kogu maailm, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid sünnib lapsena, et võiksime vastu võtta Tema armastuse ning pärida igavese elu. JUTLUS: Nõnda on Jumal ... - aga meie? Autor: Enn Auksmann reede, 25 detsember 2009 Üks vana lugu räägib, kuidas kord saadeti keegi taevast maa peale, et ta tooks Jumalale selle, mis on kõige väärtuslikum kogu maailmas. Saadik pidi õige mitu korda edasi-tagasi käima, sest ta ei suutnud kuidagi leida seda kõige kallimat. Küll tõi ta märtrite verd, küll puruvaeste poolt veel vaesematele annetatud raha, küll ustava preestri poolt kasutatud pühakirja, küll tolmu misjonäride kantud jalanõudelt. Viimaks tuli ta, kaasas pisarad, mille oli valanud keegi kalestunud sõjamees, kui ta vaatles poisikest, kes lohutas sellesama sõjamehe poolt hoolimatult ära hirmutatud väikest tüdrukut. Just need vana sõjamehe kahetsuspisarad võttis Jumal vastu kui kõige kallima, mis maailmal on Talle anda. Jeesus ütleb, et "nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Kui paneme selles lauses rõhu sõnale "Jumal" - nõnda on Jumal maailma armastanud –, siis võime küsida: kui Jumal on maailma nõnda armastanud – ja sellest, mida see "nõnda" tähendab, kõneleme veidi hiljem –, siis kuidas armastavad maailma teised peale Jumala? Ning et mitte rääkida teistest: kuidas armastan maailma – ma pean silmas kõike head, mis Jumal on loonud – mina? Mõtleme igaüks oma südames, mis on see, mida ma siin maailmas armastan ... Ma armastan oma lähedasi, oma peret, oma maad, oma kodu. Ma armastan puhast loodust, merd, metsa, päikest ja tähistaevast. Ma armastan kaunist muusikat, kunsti ja raamatuid. Ma armastan reisida, hästi süüa ja teinekord ka meelt lahutada. Võib-olla ma armastan mingil määral koguni mõningaid asju, erinevaid mulle midagi tähendavaid esemeid. Aga kuidas ma kõike seda armastan? Kui palju, kui väga – ja mismoodi, millisel viisil? Tundub küll, et meie armastusel on erinevate objektide puhul erinev määr. Küllap see on isegi loomulik ja lausa vajalik – igal juhul oleks imelik, kui ma armastaksin mingeid asju, näiteks autosid või mobiiltelefone (eriti neid, mis jõuluõhtul kirikuliste taskus helisevad) – rohkem kui oma lähedasi inimesi. Vähemalt teoreetiliselt on mul siin tähtsuse järjekord ilusti paigas – kuidas see iga kord praktikas välja kukub, on iseküsimus. Kui tihti ma armastan näiteks oma mugavust rohkem kui puhast loodust? Või mõnda meelelahutust, filmi või telesaadet rohkem kui oma lähedasi inimesi? Millele pühendan oma elus rohkem aega? Kui tihti ma armastan lausa mõnd pattu või kiusatust rohkem kui Jumalat ja oma hingeõndsust? Aga olgu, räägime maistest asjadest. Kuidas ma armastan? Mil viisil mu armastus väljendub? Mismoodi ma näitan välja, et ma midagi või kedagi armastan? Muidugi võib küsida, kas armastust üldse peabki "välja näitama", aga on siiski üsna tõenäoline, et me ise tahaksime seda, et keegi meid armastab, siiski ka kogeda, mitte üksnes teada või oletada. Kuidas ma armastan loodust? Kas ma saan midagi selle heaks teha? Küllap me kõik teame vastust – ja see vastus on meile tegelikult antud Jumala käsuna juba loomise alguses: me peame Jumala loodut harima ja hoidma (1Ms 2:15) Kuidas ma armastan kõiki neid asju, mida ma nö tarbin, mida ma saan üksnes vastu võtta: muusikat, kunsti, lugemisvara jne – või ka head ja maitsvat toitu? Muide, eks ole huvitav: me ütleme, et maitsvat toitu armastab see, kes seda sööb – kuigi tegelikult oleks ehk õigem öelda, et päriselt armastab maitsvat toitu ainult kokk või perenaine, kes selle valmistab ja kelle töö tulemusena see just nõnda maitsvaks kujuneb. See mõte tasub kõrva taha panna, sest see viib meid lähemale küsimusele, kuidas Jumal maailma armastab. Kõlab võib-olla banaalselt, aga Jumal armastabki maailma umbes nagu kokk head, armastusega valmistatud toitu. Aga küsime enne veel, kuidas me armastame oma lähedasi inimesi. Mismoodi me seda väljendame? Mõtleme päris isiklikult: kas ja kuidas ma olen viimasel ajal oma kõige lähemate suhtes käitunud? Kas ma olen neid tõeliselt armastanud? Kas nemad on ka tundnud ja kogenud, et ma neid armastan, või eksisteerib see armastus ainult minu peas või abielutunnistuse kaante vahel? Ja kui paljuks ma olen nende nimel, selle armastuse pärast, valmis? Jah, kindlasti me armastame! Siin Jumala loodud imelises maailmas ongi nii palju seda, mida tõeliselt armastada – kui me ainult oskaksime, suudaksime ja tahaksime ... Aga kuidas armastab Jumal maailma? Seda ütleb meile Jeesus ise: "Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." Siin on Jumala armastuse kohta öeldud kõik nii mõõdu kui viisi poolest. Jumal armastab meid ilma mõõduta, sest Tema ainusündinud Poeg omab kogu Tema täiust ning Jumal oma täiuses on mõõtmatu ja lõpmatu. Niisiis ei saa Jumala armastuse puhul teha mitte mingeid arvestusi, kuhumaale, kui kauaks ja kui paljuks seda jätkub. See on üle kõige ja kõikide. Keegi küsis minult hiljuti, kas Jumala armastus katab kõik Jumalata tehtud teod, kõik patud – ja mul ei jäänud üle muud kui vastata, et jah, kõik patud. Sest kui Jumala armastus on lõputu ja täiuslik – ja kuna pühakiri ütleb, et Jumal on armastus (1Jh 4:16), siis see peab nii olema –, siis ei ole võimalik, et see ei suuda katta kõiki patte, kuna siis oleks midagi, mis oleks lõpmatust ja mõõtmatust Jumalast veelgi suurem. Jumala armastus katab kinni terve maailma patud (1Jh 2:2). Jah, ka Lenini, Stalini, Beria, Hitleri ja Jack the Ripperi omad ... Kuidas Jumal maailma armastab, millisel viisil? Nii, et Ta esmalt loob selle maailma – eimillestki ja ilma, et Ta seda vajaks. Lihtsalt mõtleb ja ütleb ja kõik olemasolev kogu oma kirjeldamatus rikkuses sünnib, elab ja kasvab. See on just see viis armastada, nagu too kokk, kes armastuse jumaliku definitsiooni järgi tegelikult ainsana armastab maitsvat toitu, sest ta on selle looja. Jumal armastab seda maailma, sest Ta on selle Looja. Tema armastus väljendub selles, et Ta on selle maailma loonud. Kas võib olla veel suuremat armastust? Kas võib teha midagi veel enamat? Midagi veel enamat kui luua kogu maailm, kogu universum, kogu mõõtmatu ilmaruum? Nii uskumatu, kui see ka pole: võib! Jumala armastus väljendub selles, et Ta mitte ainult ei ole seda maailma loonud, vaid ka hoiab seda ja hoolitseb selle eest. Ja selleski, et Ta mitte ainult ei ole loonud meid, inimesi, vaid on meid loonud nõnda, et olles tegelikult küll sõltuvad Temast, kelle käes on eranditult kõik, Ta jätab meile vabaduse elada Temast sõltumatult – lausa nii, nagu Teda ei olekski. Ilma, et Ta ennast meile kuidagi peale suruks või otseselt meeldegi tuletaks. Aga ennast meile peale surumata ja esiplaanile upitamata teeb Ta midagi veel enamat. Ta võtab enda kanda kõik selle, mis meis on rikutut ja kurja. Ta võtab enda peale meie armastusetuse, et meile jääks ainult armastus. Ta saab inimeseks, kes on tõeliselt täiuslik – nii, nagu ei ole kunagi enne ega pärast olnud mitte ükski teine inimene – ja sellisena kannab Ta süütuna patuste karistuse ning veatuna neetute needuse. Jumal saab üheks meist, sest meie oleme need, kes vajavad armastust ja lunastust. Ta sünnib väikse ja kaitsetuna kuskil peaaegu olematus paigas, loomalaudas, sest oma armastuses on Ta valmis endast lõpuni loobuma ainult selleks, et meie armastust tagasi võita. Tuletame meelde, mis on see, mida Jumal kõige enam igatseb? Need on meie kahetsuspisarad. Jumal igatseb meie pisaraid. Mitte sellepärast, et Ta tahab, et me nutaksime – Jumal ei taha meid mitte nutma, vaid naerma panna –, vaid sellepärast, et need pisarad voolavad välja Tema armastuse allikast, Tema enda haavatud südamest, mis ainsana võib meid vabastada kõigest meie kaledusest ja süüst ning anda meile tagasi tõelise elu kõiges selle rikkuses, imelisuses ja ilus. Ning õpetada meilegi tõelist armastust kogu selle õrnuses ja väes. Jõululaps Petlemma sõimes – just nõnda on Jumal maailma armastanud. JA MUJALT: Õpetaja Urmas Petti, Tartu Ülikooli Jaani Kiriku õpetaja advendijutlus Inimesed on mulle vahel teinud komplimente meie koguduse kohta, et siin on palju rõõmu, toredad ja leebed inimesed, kes üksteisest hoolivad, et meie kogudus on nagu perekond, kus valitseb üksteisemõistmine ja rahu. Mul on selliste kiidusõnade üle hea meel, sest just säärane peab mu meelest üks kristlik kogudus olemagi. Ka mina olen teie keskel väga õnnelik, ma olen teilt saanud väga palju jõudu ning ma tänan Jumalat, et mulle on antud teie seas teenida ja kuulutada. Aga nagu kuulsime, on need mõisted olulised ka tänases kirjakohas. Need on Pauluse lemmikteemad: olge rõõmsad, rõõmustage! Olge leebed, tasased. Paluge, tänage ning vastutasuks saate Jumala rahu, mis hoiab teie südamed ja mõtted alati Kristuses Jeesuses. Need on nagu ema sõnad lastele. Neid kirjutab aga vangistatud apostel oma vaimulikele lastele Filippose koguduses. Kindlasti tuleb meil imetleda apostli meelekindlust, see võiks olla eeskujuks meile kõigile. Aga samas on siin nendes sõnades mingil moel kokku võetud kogu kristlik vaade maailmale, kogu kristlik eluviis. Just sellises pretensioonitus, tagasihoidlikus sõnastuses, milles ei märkagi esimesel pilgul midagi erilist. Ja kui mõtlema hakkame, siis ega terves kristlaste elus pole midagi erilist. See on levinud valearusaam, et kristlaseks olemine on midagi täiesti erinevat, et kirikusse kuulumine tähendab mingitele karmidele ja mõistusevastastele reeglitele allumist, et ristiinimestele pole midagi head lubatud ja et nad peavad kõigist teistest hoopis erinevat elu elama. Aga see ei ole nii. Kristlase elu on tavaline inimese elu. Võibolla isegi vastupidi, et just kristlik elu on tõeliselt normaalne ja muu on kõrvalekaldumine. Sest kui Paulus siin ütleb usklikele, et olge rõõmsad, olge lakkamatult rõõmsad, siis sama võime kõigile teistelegi südamele panna. See on kõigile inimestele asjakohane soovitus, et ärge laske kurbusel enese üle võitu saada, ärge muretsege ülearu, ärge langege masendusse, kui ka kõik ei lähe nõnda, nagu te olete endamisi plaaninud. Elage lihtsalt oma elu ja olge seejuures rõõmsad, sest ega norutamine ei muuda midagi. Või kui Paulus ütleb meile, et olge leebed, elage nii, et teie leebus saaks teatavaks kõigile inimestele, et te oleksite kuulsad oma tasase meele poolest, sellega, et võtate maailmas vähe ruumi ja teete vähe tüli, siis seegi soovitus võiks ju kõigi inimeste kohta käia. Eks see ole tänapäeval suur probleem, et inimesi on palju, nad on lärmakad, nad kipuvad laiutama, sest elu olla vaid kõigi sõda kõikide vastu. Aga miks see peaks nõnda olema? Kas teisiti poleks kõigile mugavam? Kas just teisiti poleks normaalne ja praegune olukord ebanormaalne? Heakene küll, siia otsa käib lisandus, et olge leebed, kuna Issand on lähedal. See lähedus on justkui põhjuseks, miks kristlased peaksid olema erilisel moel leebed. Loomulikult mõtleb Paulus siinkohal kohtumõistmisele, mis tuleb koos Issandaga. Aga see pole mitte hirm, mis peaks ristiinimesi maha suruma ja sundima neid tagasihoidlikult tagaplaanile hoidma, et kohtumõistja neid ei märkaks. Mitte see pole leebuse mõte. Sest samas ütleb apostel ju, et olge rõõmsad. See tähendab olge rõõmsad ka selle pärast, et läheneb kohtumõistmine, läheneb meie õigeksmõistmine, ja just selles rõõmus oleme ka leebed. Sest miks peaksime käituma teisiti, miks peaksime ise karmilt teiste üle kohut mõistma, kui me ise rõõmustame sellest kohtumõistmisest, mis toob meile lunastuse? Kristlased omavahel ja kõik inimesed koos nendega võiksid olla rõõmsad ja heatahtlikud üksteise vastu, kuna Jumal on saanud inimeseks, et tõmmata kõik enese juurde. Veel ütleb Paulus, et me ei muretseks, vaid teeksime oma vajadused rahumeeli Jumalale teatavaks. Ristiinimese elu pole loomulikult küsimine ja mangumine, et Jumal annaks meile küll seda ja teist, mida me kõik ihaldame. Aga ristiinimese elu pole ka võltsvagalt ootamine ja silmanurgast piilumine, et oh mis mina, küll Jumal annab mulle, mis vaja ja mida ei anna, pole vajagi. Loomulikult on see mingis mõttes nõnda. Aga siin öeldakse lisaks selgesti, et meil tuleb oma vajadused või need, mida me oma vajadusteks peame, sõnastada ja sellisena Jumalale edastada. Ta on ju meie taevane Isa, kellel jätkub kindlasti kõrva oma laste kuulamiseks, isegi kui ta iga soovi ei täida, kui ta ka iga soovi mõistlikuks ei pea. Ent kõiges selleski pole mu meelest midagi kummalist ja erilist, eks mingis plaanis kehtib see Pauluse üleskutse kõigi inimeste puhul. Selles mõttes näiteks, et on alati hea, kui inimene teadvustab enesele oma vajadusi ja sellega oma väärtushinnangud aegajalt üle vaatab. Mis see ikkagi on, mida ma pean tarvilikuks, et elada täisväärtuslikku elu? Ehk on mul midagi juba ülearu, ehk puudub miski, mida ma seni pole osanud tähele panna või olen tühiseks põlanud? Ka kristlaste puhul on ju asja tuum selles, et kui mingi vajadus on palvena sõnastatud Jumala ette kandmiseks, siis eeldatavasti mõeldakse selle üle päris tõsiselt, kas see on ka üldse väärt vajadus, kas see on ikka midagi olulist. Ja praeguses maailmas ning meie ühiskonnas peaksid inimesed kindlasti palju sagedamini mõtlema sellele, millised on üldse nende vajadused ja kas nende tarviduste rahuldamise pärast muretsemine on põhjendatud. Edasi ütleb Paulus, et sellisele palvele vajaduste pärast peaks lisanduma tänu. Tänu selle eest, mis meil juba on, selle eest, mis on meid seni elus hoidnud. Seda võib mõista nõnda, et meid manitsetakse väärtustama asju ja inimesi, mis meile antud. Ka siin on tänases päevas kindlasti põhjust tõsiselt mõelda, kas me ikka hindame piisavalt, mis meil on, kas me ehk sageli ei näita ennast armetumana, kui tegelikult oleme. Meil võib olla palju, aga me ei hinda seda ega ole valmis kedagi selle eest tänama. Selleks ei peagi ju esimeses järjekorras olema Jumal, vaid näiteks vanemad või ka lapsed või sõbrad või lihtsalt üldine elu edenemine. Tänumeelt on meie ajas kindlasti liiga vähe. Seda peamiselt vist seepärast, et tänane inimene usub enamasti ise olevat kõik välja teeninud. Kuigi siis võiks ju ka ennast tänada. Mitte ülistamiseks, vaid teadvustamiseks, et enamasti sõltub see, kuidas meil läheb ja mida me saavutame eelkõige meie hoiakutest, neid saab muuta ja nõnda tõesti oma saatust ka pöörata. Kõik senine on niisiis mõneti väga loomulik ja peaks olema arusaadav kõigile inimestele. Edasi tuleb aga midagi erilist, nimelt Jumala rahu. Jumala rahu, mis on sellest kõigest üle, mis on ülem kui kogu mõistmine. See on midagi erilist, seda maailm ei tunne, kui ta tunneb ka rõõmu ja leebust ja tänu ja mõtisklemist vajaduste üle. Seda ei leidu maailmas, seda saab anda ainult Jumal, seda leiab ainult kirikus ja üksnes see, kes tõsiselt otsib. Rahu Jeesuses Kristuses, mis näitab kõike seda, mida me tunneme, hoopis uues valguses. Mis võtab kõigelt tuntult tähenduse ja olulisuse ning annab hoopis uue mõtte. Ka tänasel neljandal advendipühapäeval, mil me oleme kogunenud tundma rõõmu peatsest Issanda sündimise päevast, kus me oleme kogunenud, et näidata üksteisele ja tervele maailmale oma leebust, kus me palves toome oma vajadused Jumala ette ja täname Teda kõige selle eest, mis ta meile seni on andnud, ka täna on meie tõeliseks püüdluseks, suurimaks südame igatsuseks just Jumala rahu. See rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine ja mis hoiab me südamed ja mõtted alatiseks Kristuses Jeesuses. Aamen. Fl 4,4-7 // 4. advendipühapäev // Tartu Jaani kirikus // 20. detsembril 2009 // Urmas Pett