JUMALATÕESTUSTEST

Olen viimasel ajal laisk olnud, viga, mida üritan siinkohal parandada. Ühe hiljutise vestluse käigus väitis nn tulihingeline ateist (mis loom see küll selline on ma aru ei saanud, sest ise ta seda staatust defineerida ei osanud), et Jumala olemasolu ei saa tõestada. Tõsi ta nõustus, et ka mitteolemasolu ei saa tõestada. Dialemma, kas pole? Paraku filosoofilistest-teoloogilistest jumalatõestustest Ta vaeseke ei olnud isegi kuulnud. Olgu need siis siinkohal ära toodud.

Koguja Kroonik

JUMALATÕESTUSED

Kujutavad endast ratsionalistlikke mudeleid, mille varal inimene ise mõistuspäraselt tahab veenduda Jumala olemasolus. Säärased katsed pärinevad antiiksest filosoofiast, kust need juba varakiriklikku teoloogiasse kandusid, peamiselt küll apologeetilisel otstarbel. Laiemalt viljeldi neid juba küll keskaegses skolastikas, kus nad kujunesid vältimatuks peatükiks kristlikus dogmaatikas. Ka varaprotestantlikus ortodoksluses ei mindud neist mööda, kuigi neid võrreldes keskaegse skolastika ajaga märksa vähem viljeldi. Eriti olulist osa etendavad jumalatõestused aga "loomuliku" teoloogia" pinnal, kus neid tihti hinnatakse "loomuliku" jumalatunnetuse" lähtealusena. Ratsionalistlikult orienteeruvas dogmaatikas on neid sageli rakendatud apologeetilises võitluses ateismi vastu. Roomakatoliiklikus dogmaatikas on jumalatõestused püsinud legaalse peatükina ja omandanud mõneti lausa dogma iseloomu. Kanti terava kriitika tagajärjel on nende tähendus aga protestantlikus teoloogias tunduvalt vähenenud. Moodne Sõna-teoloogia vaatleb neid, kui anakronisme, mis võivad pakkuda üksnes ajaloolist huvi.

JUMALATÕESTUSE PÕHITÜÜBID:
Klassikalises dogmaatikas käsitletakse üldiselt viit jumalatõestuse põhitüüpi, kuid uuemas käsitluses nende arv varieerub: nii vaatleb Emil Brunner vaid kolme, Harald Fritsch viit ja Horst Georg Pöhlmann koguni seitset jumalatõestust. Läbilöönuim on aga klassikaline liigitus.

a) Kosmoloogiline tõestus, mille algus ulatub juba Aristotelese metafüüsikasse, kelle kausaalne arutelu liikumise, kui niisuguse üle viib loogiliselt välja algse liikumapanija (primum movensi) juurde. See tõestusviis kandus keskaegsesse skolastikasse, kus selle lõplikult viimistles Thomas Aquinost oma viit laadi argumendiga.
1) Kõik liikumine maailmas eeldab liikumapanijat, kelleks on Jumal.
2) Et kõigil nähtustel on oma põhjus, siis peab olema ka kõige põhjuslikkuse ise põhjustamata algpõhjus, mis samastub taas Jumalaga.
3) Väidetakse, et maailmas tinglikult olemasolev eeldab tingimatu või paratamatu olemise olemasolu, kuid niisugune paratamatult olev saab olla üksnes Jumal.
4) Arvatakse, et olemine iseenesest kujutab teatud astmestikku, kusjuures madalamad olemisastmed sõltuvad alati kõrgemaist, millest järeldatakse, et peab olema kõrgeim, absoluutne, puhas olemine, mis saab olla üksnes Jumal. Seda tõestusviisi on käsitletud ka iseseisvana nn henoloogiline jumalatõestus.
5) Seda arguentatsiooni kasutatakse enamasti juba iseseisvana. (teleoloogiline jumalatõestus)

b) Teleoloogiline jumalatõestus.
Siin järeldatakse maailmas valitsevast otstarbekast korrast maailmavälise korraldaja olemasolu. Kui kosmoloogiline tõestus kujuneb kausaalsuse skeemis, siis siin kehtib enam analoogia: kogu maailm liigub viimse eesmärgi suunas, milleks saab olla ainult Jumal. Üldiselt on see jumalatõestus küllalt optimistliku põhilaadiga ja on seetüttu leidnud viljelemist eriti valgustusaegse ratsionalismi taustal, mil kujundati hulganisti jumalatõestusi väga eripalgelistest antustest lähtuvalt, mis praegusaegse arusaamise seisukohalt ulatusid naeruväärsuse piirini: nii tekkisid astro-, litho-, insekto- ja acrido-teoloogiad, kus taevakehade, kivide, putukate või rohutirtsude alal valitsevast korrast järeldati Jumala olemasolu.

c) Moraalne jumalatõestus.
Moraalne jumalatõestus on konstrueeritud nii kausaalse, kui ka teleoloogilise skeemi järgi; Jumal peab olema niihästi moraali viimne põhjus , kui ka selle ülim eesmärk, mõlemad koordineerivad inimese kõlbelist eluhoiakut ja annavad sellele mõtte. Immanuel Kant, kes kõiki jumalatõestusi teravalt kritiseeris, peab aga just seda tõestust, mitte ainult võimalikuks, vaid koguni suisa vajalikuks. Kant arguenteerib seda järgmiselt: kõlbeline "peab" on tingimusteta sundiv ("kategooriline imperatiiv"), kuid tegelikkuses pole vähimatki tagatist, et see alati realiseeruks. Et sellises vastuolus üldse püsida, selleks peab eksisteerima võim, kes selle vastuolu heaks teeb ja kõlbelise täiuse võidule viib. Selliseks jõuks (võimuks) saab olla üksnes Jumal, kelle seatud kogu maailma kõlbeline eesmärk peab teostuma. Nii on Jumal kõlbelise seaduse tagatis ja ühtlasi kõige moraalse alus ning rajaja - kuid seda ikkagi mitte piibeliku Jumalana, vaid "praktilise mõistuse postulaadina" . Vaadeldava jumalatõestuse modifikatsioonina võiks mainida ka eudaimonistlikku jumalatõestust: lähtudes üldinimlikust õnnevajadusest, mida aga elu kunagi täiel määral rahuldada ei suuda, postuleeritakse Jumal siingi vähemalt mingi ülemaise õnne tagatisena.

d) Religioonilooline ehk etnoloogiline jumalatõestus.
Lähtub tõsiasjast, et kõigi rahvaste juures esineb mingi kujutlus Jumalast koos selle austamisega.Sellise tõsiasja üldisest olemasolust järeldatakse, et siin on tegemist mingi "ürgantusega", mille taga peitub Jumala eksistents. Uusimalt on püütud seda tõestust kindlustada nn ürgmonoteismi teooriaga (Wilhelm Schmidt), mille järgi arvatakse loodusrahvaste usundeis leiduvat ainujumala kultuse sugemeid. Seda tõestust (argumentum ex consensu gentium) on tuntud juba antiikses mõtlemises (Cicero), väärtuslikuks pidas seda ka Jean Calvin. Uuemas teoloogias on seda hinnanud Martin Kähler.

e) Ontoloogiline jumalatõestus.
Mille mõningaid jooni esineb ka kosmoloogilises tõestuses. Klassikalise vormi sellele tõestusele andis Anselm Canterburyst: Jumala mõistesse on koondatud kõik täiuslikkus, täiuslikumat temast pole võimalik tunnetada. On Jumal sel viisil täiuslik, siis ei saa ta oleleda ainult in intellectu, vaid peab ka eksisteerima in re. Teisisõnu öeldes: Jumala juurde kuulub tema olemine, vastasel korralm poleks ta ju täiuslikum kõigest muust.


Allikas: Elmar Salumaa "Süstemaatilise teoloogia käsiraamat"