KATI PALVE JÕULUVANALE DELFIST

Kati Murutar, www.DELFI.ee 24. detsember 2009 02:00

	Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

2009. aasta Eesti riigis on olemas reaalne oht, et meil läheb kaduma SEE MISKI. Kusjuures see miski on kaotsi minemas ja välja suremas kogu maailmas. Seda saab ilmselt alal hoida just niisuguses väikeses vaimses vabariigis, nagu meil.

Selle MILLEGI kaduma minek näitab end city’de ilmetutes, isiksusi pisendavates gigantkvartalites. Korterelamute lõpututes blokkides ka. Üksteise otsa kuhjatud, funktsionäärideks taandatud, tegeliku elu ja looduse ees abitud inimesed on muudetud mutrikesteks. Panoraamvaatega büroo ja küprok-korter, mille laenu maksmiseks on omanikul isegi töökoht olemas, võiks olla justkui unelmate tipp. Aga milline laps tegelikult seda tahab?

Ükski laps ei ütle, et tahab saada tööle pilvelõhkuaja 27. korruse konditsioneeritud, avamatute akendega funktsionääritoosi, kus räägitakse rahvusvahelist metakeelt, pseudojutte, millel pole ühegi rahvuskeele ega tegelike inimlike juttudega vähimatki pistmist. Kus igaüks ajab asju – mitte ei liigu oma Teel missiooni täites. Igaüks täidab kellast kellani ja tärnist tärnini ülesandeid. Kusjuures pahatihti on see ülesannete täitmine tühi tähenärimine. Mull. Näilus.

Hirmus raske, aga oluline on tõestada, et just sina oled selles funktsioonis asendamatu. Ja nii sa paiskadki oma valutavast südamest välja metakeelset möga. Iga päevaga aina agressiivsemalt. Sa lööd ja hammustad. Et olla märgatav, olla asendamatu. Ja seda sa kindlasti lapsena ei tahtnud.

Sellises funkbüroode õudusunenäos polegi lapsi. Neid ei tooda sinna, sest seal on eluohtliku olelusvõitluse tervistkahjustavad mürgid. Seal on liba ja pseudo – ja laps võib pahaaimamatult öelda, et kuningas on alasti.

See pole Tallinna ega ka Tartu-Pärnu südalinna kontorikolosside ainueripära. London ja Pariis, Rooma ja Viin – kõik metropolid on lapsed targu välja tõrjunud. Need tulevad äärelinnadest ja kasvatusasutustest „inimeste hulka“ alles teismelistena. Eluvõõraste virtuaalmonstrumitena, kes hakkavad rääkima veel võltsimat salakeelt, tühifraaside köginmöginat, mis muudab mulli ajava inimese enese üha steriilsemaks, mitte-endamaks, abitumaks.

SEE MISKI, mida on Eestis veel võimalik säilitada ja taastada, on loov inimlikkus. Ühtsus koduplaneedi ürgsete rütmidega. Ilus looduslikkus, vaba vaim, rõõmus meel ja lapsik loomingulisus. Nii töös, suhetes kui ilmavaates.

Ainult eriti tugevad isiksused söandavad praegu veel olla sedavõrd ekstsentrilised, et ilmutavad priid ja lennukat hingeilu. Vaid tõeliselt julged erandid jaksavad rääkida kabinettides ja koridorides südamest südamesse sooja ja tegelikku inimese juttu, milles on aimatav jumalik alge ja inglite lähedus.

Mina olen piisavalt asotsiaalne, et julgeda öelda, mida ma kõrvalt näen. Peatee kõrvalt näeb neid õõvastavaid meinstriime selgemalt.

Kusjuures kõrvalseisja pilk on mõlemat pidi heidetuna terav ja selge. Nagu metsast ja mere äärest näeb klaarilt, mis toimub linnades, nii ütlevad ka linnast minusuguste juurde lõõtsutama laekuvad funkmutrid tabavaid asju. Et taludes liigub aeg teistmoodi. Et taredes on uskumatult palju panustatud väga ebamugavasse elukorraldusse. Just.

Linnast-ära-maailmas kestab tööpäev hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni. Seal teistmoodi ajaga reservaatides tiksutakse kolmetunniste tsüklitena – kolm tundi erialatööd arvuti taga päädib tingutamise ja sirutamisega õues või majapidamises. Loomade talitamine, puude tassimine, koristamine, pesupesu ja toiduvalmistamine käib nende kolmetunniste tsüklite vahele ning lapsed on sealsamas kõrval.

Sellal teevad büroopoldid arvutist ja salakeeltest väsides kohvipause, käivad lõunal ja maksavad jõusaali külastuse eest, et siis õhtul väsinuna oma korterit kasida ja poolfabrikaate mikrouuni toppida ning lastega pool lauset vahetada. Intellektuaalset ja emotsionaalset “toodangut” andvas talus voolatakse rütmiliselt ühest tööst teise, füüsiline tegevus tuulutab mõtteid ja hetked loomadega toovad sõnumeid.

Sa ei väsi ega muutu laisaks, sest ajad õiges rütmis asja, mida oled lapsest saadik tahtnud teha ning mis teeb sinu laste lapsepõlve õnnelikuks.

Kui meie, kelles pole veel SEE MISKI kaduma läinud, ametkondade koridoridesse ilmume, kuulame üllatunult konstrueeritud intellekti ilminguid, para- ja metakeelseid lalinaid – ja ei allu provokatsioonile. Meie räägime ikkagi asjast, südamest südamesse, oleme ehtsad ja ehedad ning panustame sinna maskide ja pooside robotlikku maailma metsiku energiakvantumi. Äratame 21. sajandi õnnetuid Frankensteine inimlikkuse puhanguga. Saame auhinnaks täitsa ehtsad naeratused ja otsa vaatamised… ja kurja kadeduse laine, mis segab paljusid normaalseid asjaajamisi.

Korter-büroo-Brüssel-büroo-korter liinil tiksuv nüüdishing, kes on kaotanud SELLE MILLEGI, on kramplikult hirmunud. Ta peab olema tehislik ja tehnopatoloogiline, sest muidu ta võib “kõik selle kaotada”. Mille? Ta ju ei tahtnud lapsena mitte midagi sellest kunstlikust ja külmast, mille külge nüüd klammerdub. Selle asemel, et maksta pangalaenu rusuva korterikuudi eest, oleks ülim aeg metsa kolida. Rabatagune tare sobib ühtviisi hästi nii maalimiseks kui projektide kirjutamiseks, nii käsitööks kui teaduseks.

Minu palve jõuluvanale ongi, et ta kõik need eestlased, kelle amet ja eriala vähegi võimaldab, hiljemalt järgmiseks jõuluks koju aitaks. See võib käia läbi koondamiste ja pankrottide – mida valem elulaad, seda valusam pööre tagasi inimeseks. Meie rahvusriigis on ruumi ja võimalust lubada endale luksust elada INIMVÄÄRSELT.

Erinevate koolkondade usujuhid ja ekstrasensid kinnitavad: Eesti on väga erilise energiaga maa. See erilisus eeldab tohutut tööd ja pühendumist. Selleks pole kõik inimesed suutelised – sellepärast meid siin nii vähe ongi. Kes aga siia on sündinud, see saab hakkama. Jumal ei pane kellelegi suuremat koormat kui ta kanda jaksab. Jumala antud anne on ülesanne. Selle täitmata jätmise eest karistatakse karmilt. Kaotame eestlasliku tugevuse, väärikuse ja suutlikkuse – ühesõnaga SELLE.

Palvetan SELLE eest. Iga päev. Iga töö ja teoga. Iga mõtte ja sõnaga. Et me jaksaks!