KRISTLUSE JÕUDMISEST EESTISSE AJALOOLISEST VAATEVINKLIST

Kristluse jõudmisest Eestisse

Millal kristlus Eestisse jõudis? Ajalooraamatuist leiab aastaarvu 1070, mis märgib munk Hiltinuse Johannesena Läänemeremaade rahvaste piiskopiks määramist, kes aga kahe aastaga misjonitöös edu ei saavutanud ja piiskopisaua tagastas.¹ Tema tegevuspiirkond jääb siiski segaseks: Bremeni Adami kroonika järgi hõlmas see pigem Läänemere saared ja Läänemere idaossa ei pruukinud ta jõudagi.² Ometi ei saanud see olla ainus kokkupuude kristluse ning kristlastega enne ja peale seda. 12. sajandi kolmandal veerandil tegutses Stavangeri piiskopi alluvuses Fulcole appi saadetud eesti või liivi soost munk Nicolaus.³ Fulco ise pühitseti umbes 1167. aasta paiku⁴ La Celle´is abt Peteri poolt eestlaste misjonipiiskopiks ja tema missioonist kirjutab paavst Alexander III 1171. või 1172. taanlaste, norralaste, svealaste ja götalaste riikide kuningatele ja kutsus neid üles kaitsma ja laiendama ristiusku. Eraldi mainib paavst oma kirjas “neid metsikuid eestlasi ja teisi nende alade paganaid, kes tõusevad üles ja mässavad julmalt nende vastu, kes usuvad Jumalat ja kummardavad kristlikku usku.”

Paar aastat hiljem on La Celle´i Peteri kirjast Lundi peapiiskopile Eskilile teada, et Fulco on lõpuks La Celle´ist teele asunud. Hiljem viibis eestlaste misjonipiiskop järgmise Lundi peapiiskopi Absaloni juures ja tema Eestisse jõudmine pole kindel⁵, kuigi väidetakse ka vastupidist⁶. Taanlaste edasine tegevus oli juba vägivaldsem, sest 1187 vallutasid ja põletasid paganad (paraku ei teata täpselt, kes nimelt, kas eestlased, karjalased või kurelased, või eestlased ja kurelased, või eestlased ja karjalased, või karjalased ja venelased) Rootsi pealinna Sigtuna ning tapsid peapiiskop Johannese.⁶ Eestlaste ja kurelastega võitlesid taanlased kahes lahingus Ölandi saare lähistel 1170 või 1171, kaotades esimese ja võites teises.⁷ Seetõttu ei pane taanlaste retked 1184 ja 1196 või 1197 eestlaste vastu meid imestama. Ilmselt kirjeldab 1184. aasta retke ka Sverre saaga, mis laseb Norra kuningapojal Erik Sigurdsenil 1185. – 1188. aasta paiku sõdida viie laevaga Läänemaal.⁸

Arvestades viikingite autavasid pidi ebaõiglus saama karistuse ja julgus ning osavus ainult suurendasid inimese isiklikku au. Seda sai niisiis suurendada saagiretkedel vara ja kuulsust kogudes. Samas kogeti maailma täiesti ebakindla ja ettearvamatu keskkonnana, kus elusse suhtuti fatalistlikult. Samalaadne maailm pidi valitsema ka tollases Eestis, kus naabrite territooriumile võeti aeg-ajalt ette saagi- ja kättemaksuretkesid.⁹ Tulles siiski tagasi taanlaste misjoni- ja ristisõjaideede juurde, tuleb märkida, et need ideed sündisid enne vendidevastaste ristisõdade kõrghetki ja Liivimaa ristisõda Lundi peapiiskopi Eskili peas, kes esindas sellisel juhul Taani ja Rootsi priimase, mitte Taani kuninga positsiooni.¹⁰

Teine teadaolevalt eestlasest preester noil esimeste teadaolevate läänekristluse misjonäride aegu Eestis oli Johannes, kes lapsepõlves Virumaale vangi sattunud ja kelle piiskop Meynhard ajavahemikul 1186-1196 vabastas ning Segeburgi kloostrisse õppima saatis. Johannese elupäevad lõpetasid 1206. aastal liivlased,¹¹ raiudes tal pea otsast ja tükeldades liigeshaaval, nagu Liivimaa Henrik meid sellest informeerib.¹² See misjonär oli aga teise seltskonna, Riia sakslaste esindaja. Millal nad esimest korda Väina jõe suudmesse liivlaste juurde jõudsid, on teadmata. Ajalooraamatuist leiab aastaarvu 1184, mil piiskop Meinhard saabus saksa kaupmeeste laeval Väina jõe suudmesse ja asus liivlaste juures misjonitööd tegema. Väina paremale kaldale rajati Üksküla ja saarele keset jõge järgmisel aastal Holmi kirik.¹³ Ilmselt pidi tee Väina suudmesse sakslastele juba varemalt tuttav olema, sest üks ida – lääne vahelistest kaubateedest kulges läbi Väina suudme Polotskisse ja Smolenskisse.¹⁴ Meinhardi misjonitöö sujus igati hästi: paljud liivlased tulid uue usuga kaasa ja lasid end ristida. Siiski tekkis piiskopi tegevuse vastu opositsioon, mille taga võisid olla ka paganlikud preestrid, kellele Meinhardi tegevuse edukus meeldida ei saanud. Igal juhul püüdis ta liivlaste juurest lahkuda, aga viimased takistasid piiskoppi selles ettevõtmises ning 1196. aasta suvel või varasügisel Meinhard suri.

Tema järeltulijaks sai Loccumi tsistertslaste kloostri abt Bertold, kes 1197. aasta suvel Ükskülla saabudes ei leidnud siit eest oma eelkäija abilist preester Theoderichi, kes oli paavst Coelestinus III saanud ristisõjabulla liivlaste vastu, aga eksinud teel sihtpunkti tormituulte tõttu hoopis Virumaale. Siin vedasid teda alt rootslased, kes otsustasid koju sõita hetkel, mil kohalikud hõimud olid valmis end ristida laskma ning Theoderich pidi Virumaalt lahkuma. Bertold püüdis olukorda, kus ta viibis koos preestritega enamasti vaenuliku rahva hulgas, arvestades rahumeelselt oma missiooni täita, aga läks kiiresti Saksamaale tagasi peale seda, kui liivlased arutlema hakkasid, kas nad peaksid ta kirikus ära põletama, maha lööma või uputama. 1198. aasta suvel jõudis piiskop Bertold Saksamaalt kogutud väega siia tagasi ja 24. juulil võitsid tema väed küll lahingu, aga piiskop ise tapeti lahingus. Sellest edust hoolimata ajasid liivlased hiljem paigale jäänud kaupmehed minema.¹⁵

1199 pühitseti kolmandaks Liivimaa piiskopiks Albert Buxhoeveden, kes järgneva 30 aasta jooksul oli üks Baltikumis toimuva ristisõja eestvedajatest. Järgmise aasta suvel maabus ta 23 laevaga Väina jõel ja alustas 1201 Riia linna ehitamist.¹⁶ See tähendas piirkonnas püsiva läänlaste ja seeläbi lääne kiriku kohaloleku. Misjoni vahetuteks toetajateks said Alberti poolt kohale kutsutud tsistertslased ja premonstraatlased. Sõjalist tuge hakkas pakkuma 1202 asutatud Mõõgavendade ordu, mis erinevalt hooajalistest ristisõdijatest oli pidevalt kohapeal.¹⁷

Nüüd aga pöördume tagasi aega enne 1070. aastat, mil Hiltinus määrati Läänemeremaade rahvaste piiskopiks. Mida teati siis kristlusest? Hilisrauaajast on Eestis teada arvukalt laibakalmistuid, kus koolnud on enamasti maetud kivikalmetest eraldi. Harilikult rajati sellised maa-alused kalmistud põllumaa servadele, kõrgematele ja kuivematele kohtadele. Hauad olid tavaliselt kuni 70 cm sügavad.¹⁸ Viikingiajal levis laibamatus Ida-Eestis, hilisrauaajal aga juba kõikjal üle kogu maa. Varasemad matused on rikkalike panustega üksikmatused (näiteks Saue, Iila, Inju), aga 11. sajandist on teada ka suuremaid laibamatustega kalmistuid, millistest üks varasemaid on Raatveres. Varasematele laibahaudadele iseloomulik peaga põhja, kirde ja idasuunas matmine asendub 13. sajandi algusest peale ristiusu kombe kohaselt peaga läänekaartesse matmisega. Peale selle vähenevad ka panused ja paljusid selliseid kalmistuid kasutati edaspidi külakalmetena ka ajaloolisel ajal või rajati mõned kohtadesse, kuhu hiljem ka kirik ehitati (Valjala, Kadrina, Juuru).¹⁹

Laibmatuste ja kristluse sidumine on pisut ebakindel. Üleminek laibamatusele leidis aset 12. sajandil. Selleks ajaks oli ristiusk Põhjamaades juba mitmete inimpõlvede jooksul juurdunud. Ka võib arvata, et rannikualadel ja saartel oldi kristlike matmiskommetega tuttav ammu enne ametlikku ristiusustamist 13. sajandil. Muidugi oli laibamatus levinud ka enamike balti hõimude hulgas, kes olid eestlaste naabrid.²⁰ Varaseimaks kindlaks ristiusu tunnuseks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristukujulisi ripatseid. Ühekaupa leituna võis ristripatsi olemasolu laibamatuses tähendada kadunu kuulumist kristlaste hulka. Muidugi võis ristripats olla lihtsalt ehe. Aga kui neid leitakse alati ühekaupa rikkalikematest matustest, siis viitab see sellele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas.²¹

Osa autoreid ei pea ristripatseid kindlaks kristluse indikaatoriks Eestis nagu ka laibamatust. Üldiselt suhtutakse ristripatsitesse kristluse leviku dateerimisel ettevaatlikult.²² Ristripatsitega on seotud prima signatio ehk esmatähistatute status, mis võimaldas ristimata kaupmeestel kristliku kaubarahu kaitse all kaubelda ja esmatähistatud sõjameestel kristliku valitseja väkke astuda. Arvatavasti on ristripatsid selle staatuse sümboliks olnud.²³ Sellised inimesed võisid tatud tingimustel osaleda näiteks jumalateenistuses ja käia kirikus. Kõige kasulikum pidi esmatähistatu staatus olema aga kaupmeestele, kes said kaubelda kristlastega. Seda viimast püüdis paavst Honorius 1221 ristitud soomlastele ära keelata.²⁴ Samuti ei takistanud esmatähistatu staatus läbi käia vanade jumalatega.²⁵

Ristiusuga tutvusid eestlased esmalt ehk muistse Vene vahendusel, kus Kiievi suurvürst Vladimir 988. või 989. aastal ristida lasi. Selle märgiks on sõnad rist, raamat, papp, pagan eesti, soome ja läti keeles. Kuigi sama hästi võisid need esmased usukuulutajad siinseil mail olla idas ristiusu vastu võtnud Skandinaavia kaupmehed. Varjaagidest kreekakatoliku pappide tegevusest on teada ka Rootsis. Seejärel võtsid ristiusu vastu Taani ja Rootsi.²⁶ Sellise ristitud eestlase näiteks võiks olla virulaste vanem Tabelin või Thabelin, kes ristiti 13. sajandi algul arvatavasti Ojamaal.²⁷ Seetõttu võib väita, et kõigepealt lasid end välismaal olles ristida eesti ülikud ja kaupmehed, et siis kergemini kaubelda. Kristlus muutus kiiresti võimu teostamise vahendiks ja levis Euroopas eelkõige valitsejate vahendusel, mistõttu võis ka Eestis kohalik eliit olla 13. sajandil valmis ristiusu vastuvõtmiseks, aga selle protsessi katkestasid siia suundunud ristisõdijad.²⁸

Vaadeldes lõpetuseks Skandinaaviat, kus ristiusu ülevõtmise protsess toimus varem, näeme, et oli rida põhjusi, miks ristiusk poolehoidu võitis. Esiteks nägid Euroopas kauplevad skandinaavlased sealseid vägevaid kivist katedraale ja haaravaid tseremooniaid, mida neis peeti. Vähest mõju ei omanud ka kiriku suured varandused, mida aeg-ajalt rööviti. Teiseks seesama prima signatio staatus, mis võimaldas uute poliitiliste liitude loomist. Ristiusku aitasid tutvustada ka kristlikele maadele asunud sugulased, kes seal ristiti. Palju tegid ära ka pidevalt Skandinaavias viibivad kristlastest kaupmehed, diplomaatilised saadikud ja misjonärid. Kolmandaks saatis uut usku võidukuse ja edukuse maine. Kristlaste Jumal ja Kristus olid tugevad jumalad, mida igaüks võis triumfeeriva Kristuse kujutistest kodu- ja välismaal näha. Selle kõrval tundusid vanad jumalad jõuetud, kui lasid oma pühapaiku hävitada. Kindlasti meeldis inimestele neil ärevatel aegadel kristluse ligimesearmastuse ja vägivallatuse sõnum, mida preestrid ka tegelikkuses praktiseerisid. Kuningate jaoks tähendas kristlus keskvõimu tugevnemist nii lühemas kui ka pikemas plaanis ja uute ühiskondlike reeglite ning juhtimisvormide kergemat läbisurumist.

Andrus Kiis