MEIE KIRIK KIRJUTAB

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)

REPLIIK: Fundamentalismist ja uuest pühakirjatõlgendusest luterluses

Autor: toimetus

teisipäev, 01 detsember 2009

Espoo piiskop Mikko Heikka väitis hiljuti, et homopartnerlus on kooskõlas luterliku arusaamaga Pühakirjast ning seetõttu teoloogiliselt põhjendatud. Ta põhjendas oma väidet sellega, et luterlik kirik olevat aktsepteerinud uue piiblitõlgenduse, mis arvestab nüüdisaegset maailmapilti. Ilmselt sellest kategoorilisest seisukohavõtust lähtuvalt saadeti toimetusele eesti keelde tõlgitud lõik Joseph Ratzingeri ehk paavst Benedictus XVI raamatust Jesus of Nazareth, kus käsitletakse samuti Piibli tõlgendamise küsimusi: „Mingem nüüd Jeesuse teise kiusatuse juurde. Kolmest kiusatusest on nimelt seda kõige raskem mõista, kui pidada silmas seda, mida see meile õpetab. Teist kiusatust tuleb tõlgendada teatud nägemusena, mis taas kord kujutab endast midagi reaalset, midagi sellist, mis eriliselt ohustab inimest Jeesust ja tema missiooni. Esimene punkt on silmatorkav tõsiasi, et kurat tsiteerib Pühakirja meelitamaks Jeesust oma lõksu. Ta tsiteerib Ps 91:11j, mis räägib kaitsest, mida Jumal pakub inimesele, kes usub: „Tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.“ Need sõnad omandavad erilise tähenduse, kuna neid öeldakse pühas linnas ja pühas paigas. Tõepoolest, tsiteeritud psalm on seotud templiga. Neid sõnu palvetada tähendab loota kaitsele templis, kuna Jumala eluase on erilise jumaliku kaitsega paik. Kus mujal peaks inimene, kes usub Jumalasse, tundma end kaitstumalt kui templi pühal maa-alal? Kurat näib olevat Piibli asjatundja, kes suudab psalmi tsiteerida täpselt. Kogu teise kiusatuse vestlus võtab seega kahe piibliõpetlase vahel toimuva väitluse kuju. Seda kirjakohta kommenteerides märgib Joachim Gnilka, et kurat esitleb ennast siin teoloogina. Vene kirjanik Vladimir Solovjov kasutas seda motiivi oma lühijutustuses „Antikristus“. Selles loos saab Antikristus suure piibliõpetlasena Tübingeni Ülikooli teoloogia audoktori kraadi. Antikristuse selline kujutamine väljendab tugevalt Solovjovi skeptilisust praegu moes oleva teatud eksegeesilaadi suhtes. See ei tähenda eksegeesi kui niisuguse täielikku tagasitõrjumist, vaid tervislikku ja hädavajalikku hoiatust selle võimalike tagajärgede suhtes. Fakt on see – eksegees võib saada Antikristuse tööriistaks. Solovjov ei ole esimene, kes seda väidab, see on Kristuse kiusamise loo enda sügavam mõte. Eksegeesi väidetavad leide on kasutatud kõige ohtlikumate raamatute kokkupanemisel, mis hävitavad Jeesuse kuju ja lammutavad usku. Kaasaja üldlevinud praktika on võrrelda Piiblit niinimetatud moodsa maailmavaatega, mille põhidogma on see, et Jumal ei saa tegutseda ajaloos, et kõik, mis on seotud Jumalaga, tuleb jätta subjektiivsesse valdkonda. Ja nii räägi Piibel enam Jumalast, elavast Jumalast. Ei – nüüd räägime Jumalast meie üksi ja otsustame, mida Jumal saab teha ja mida meie tahame ja peame tegema. Ja Antikristus ütleb meile õpetlasliku tarkusega, et iga eksegees, mis loeb Piiblit elavasse Jumalasse uskuja vaatenurgast, sooviga kuulata, mida Jumalal on öelda, on fundamentalism. Ta tahab meid veenda, et ainult tema sorti eksegees, väidetavalt puhtalt teaduslik eksegees, milles Jumal ei ütle midagi, ja milles tal ei olegi midagi öelda, suudab aja proovile vastu panna. Teoloogiline väitlus Jeesuse ja kuradi vahel on väitlus Pühakirja õige tõlgendamise üle ja see on oluline iga ajalooperioodi jaoks...“[1] Pole kahtlust, et kurat on esmaklassiline usuteadlane ja Pühakirja doktor, kes oskab veenda ja põhjendada. Luterlik teoloog Charles Evanson on öelnud: „Killustatus pole eriliselt luterlik probleem. Valeusust ja uskmatusest sündinud lahkmeelt ja hereesiat on esinenud algusest peale – mitte ainult Uue Testamendi aegadest, vaid inimese langemisest saati, kui Eeva tegi saatusliku vea, kuulates valejutlustajat – kavalat teoloogi, saatanat, vastast ja petjat, kes teab, kuidas Jumala sõna omaenda eesmärkide saavutamiseks väänata ja ümber kujundada.“ Vaata lisaks: Piiskop Heikka: Homopartnerlus on luteri kirikus teoloogiliselt põhjendatud (28.11.2009) [1] Tsitaat on tõlgitud teosest: Joseph Ratzinger (Benedictus XVI), Jesus of Nazareth. From the Baptism in the Jordan to the Transfiguration. Doubleday 2007, lk 34–36 (tõlkinud Joel Siim).