Kaur Hanson, kelle esimese astme kohus süüdi mõistis pedofiilias, kaebab otsust meeleheitlikult edasi. Lugedes kohtuotsust, peaks olema selge, et see on lootusetu, milleks raisata raha? Pealegi, nagu DELFIST lugeda on talle vangimajas tagatud kõik "mugavused"!
Koguja Kroonik selgitab siinkohal. Aastatel 84-87 teenisin NSVL sisevägedes (konvoi) vangivalvurina Vorkuta lähistel. No oli selline au, mida teha? Aasta siis rohkem, kui ettenähtud. Põhjus ka lihtne, koputasin automaadi päraga ühte oma alluvat, kes suvatses 44 kraadises pakases postil magada. Koputus oli õnnetu, kasahhi rahvusest soldat kukkus postilt alla ja purunes ta austusväärne lõualuu. Õnnetuseks oli ta tõbras ja läks eriosakonda koputama (eriosakond-KGB filiaal armees). Tulemus, mulle pakuti teenistust üleaja või võimalust minna ise vangiks - prrr! Tänan ei, valisin esimese. Võite seega uskuda, et mida räägin vangide elust on autentne. Sealmail ei olnud ju suurt vahet, kummal pool aeda olid. Ette rutates olgu öeldud, et müstilisel kombel suutsin jääda inimeseks, ka koju sõitsin vormis, tõsi vorm oli tsoonis õmmeldud ja selle kinkis mulle lahkumise puhul "samõi blatnoi", "vor v sakone" olid selleks ajaks minevik. Mida öelda tahan, inimene kui tahab suudab alati endaks jääda. Kuid aitab minust, asja juurde.
Vangid ei salli naiste, laste ja üldse nõrgemate kallal vägivallatsejaid ega ka vägistajaid, eriti viimaseid, ka pedofiile. Oli (on) kirjutamata reegel, need mehed tehakse "kukkedeks". Definitsioon: "Kukk"- "allalastud vang", mees kes täidab naise rolli elik passiivne pederast. Sellest rollist aga ei ole enam pääsu, see käib kaasa karistusest karistusse ja vanglast vanglasse. Traadita telegraaf tõõtab muide paremini kui traadiga ja isegi Venemaa avarustes. Neid asju teab igaüks, kes vähegi süsteemiga kursis ja need kehtivad vaatamata meie vanglaametkonna püüdlustele ka täna. Intelligentse ja haritud inimesena isand Kaur Hanson teab ilmselt seda, mistõttu ongi vajalik edasikaebamine, et võimalikult kaua venitada eelvangistuse aega ja olla kambris üksi, ilma kokkupuuteta kaasvangidega. Muidugi, kunagi juhtub see nii ehk naa, kuid lootus tal ju jääb - äkki juhtub ime.
Ma ise mõtlen, et see vangla sisemine korraldus ehk kirjutamata reeglid muutsid minu ajal valve töö lihtsamaks. Tänasel päeval neid reegleid murtakse. Ühest küljest on see inimlik, vangide kirjutamata seadused olid (on) ülijulmad, teisest küljest, need tagasid elementaarse korra. Kas meie riigivõim, vabandust, vanglavõim suudab olla sama tugev ja asendada vangide "ühiskonnas" pikaajaliselt väljakujunenud normid seadusest tulenevatega? Teate, ma kahtlen? Minu väite tõestuseks on ka näiteks nn Bergmanni juhtum Murru vanglas, mis suhteliselt hiljuti aset leidis. Nimetatud loost koorus selgesti "isakeste" hirarhia ärakasutamine juhtkonna poolt.
Koguja Kroonik
Koguja Kroonik selgitab siinkohal. Aastatel 84-87 teenisin NSVL sisevägedes (konvoi) vangivalvurina Vorkuta lähistel. No oli selline au, mida teha? Aasta siis rohkem, kui ettenähtud. Põhjus ka lihtne, koputasin automaadi päraga ühte oma alluvat, kes suvatses 44 kraadises pakases postil magada. Koputus oli õnnetu, kasahhi rahvusest soldat kukkus postilt alla ja purunes ta austusväärne lõualuu. Õnnetuseks oli ta tõbras ja läks eriosakonda koputama (eriosakond-KGB filiaal armees). Tulemus, mulle pakuti teenistust üleaja või võimalust minna ise vangiks - prrr! Tänan ei, valisin esimese. Võite seega uskuda, et mida räägin vangide elust on autentne. Sealmail ei olnud ju suurt vahet, kummal pool aeda olid. Ette rutates olgu öeldud, et müstilisel kombel suutsin jääda inimeseks, ka koju sõitsin vormis, tõsi vorm oli tsoonis õmmeldud ja selle kinkis mulle lahkumise puhul "samõi blatnoi", "vor v sakone" olid selleks ajaks minevik. Mida öelda tahan, inimene kui tahab suudab alati endaks jääda. Kuid aitab minust, asja juurde.
Vangid ei salli naiste, laste ja üldse nõrgemate kallal vägivallatsejaid ega ka vägistajaid, eriti viimaseid, ka pedofiile. Oli (on) kirjutamata reegel, need mehed tehakse "kukkedeks". Definitsioon: "Kukk"- "allalastud vang", mees kes täidab naise rolli elik passiivne pederast. Sellest rollist aga ei ole enam pääsu, see käib kaasa karistusest karistusse ja vanglast vanglasse. Traadita telegraaf tõõtab muide paremini kui traadiga ja isegi Venemaa avarustes. Neid asju teab igaüks, kes vähegi süsteemiga kursis ja need kehtivad vaatamata meie vanglaametkonna püüdlustele ka täna. Intelligentse ja haritud inimesena isand Kaur Hanson teab ilmselt seda, mistõttu ongi vajalik edasikaebamine, et võimalikult kaua venitada eelvangistuse aega ja olla kambris üksi, ilma kokkupuuteta kaasvangidega. Muidugi, kunagi juhtub see nii ehk naa, kuid lootus tal ju jääb - äkki juhtub ime.
Ma ise mõtlen, et see vangla sisemine korraldus ehk kirjutamata reeglid muutsid minu ajal valve töö lihtsamaks. Tänasel päeval neid reegleid murtakse. Ühest küljest on see inimlik, vangide kirjutamata seadused olid (on) ülijulmad, teisest küljest, need tagasid elementaarse korra. Kas meie riigivõim, vabandust, vanglavõim suudab olla sama tugev ja asendada vangide "ühiskonnas" pikaajaliselt väljakujunenud normid seadusest tulenevatega? Teate, ma kahtlen? Minu väite tõestuseks on ka näiteks nn Bergmanni juhtum Murru vanglas, mis suhteliselt hiljuti aset leidis. Nimetatud loost koorus selgesti "isakeste" hirarhia ärakasutamine juhtkonna poolt.
Koguja Kroonik
0 comments:
Post a Comment