ÕIGE JUTT

Harri Kingo, 22.12.2009 16:09
Üks mõte igaveste kahe pooluse - usklike ja ateistide vaadete kohta. Mõne jaoks on see väga põhimõtteline vahe ja vaidlemine, kuid kas see vastandumise teravus ikka on nii suur ja ületamatu? Kui veidi teise pilguga asju vaadata, siis ehk polegi?

Tõsi on, et religioon ja religioossus on Eestis paljudele kauge ja võõras ja ei mõisteta, miks küll inimesed religioosseteks muutuvad. See on paljudele käsitamatu, arusaamatu. Arvatakse, et küllap see on mingi psühholoogiline põgenemine mingisse kitsase karpi, enesepettus, fantaasia, illusioon, reaalsuse hülgamine, arenematus jne. jms.

Aga oleme lihtsalt veidi loogilised.

Tõde on üks ja ainus. Ei saa olla, et universumis oleks kaks erinevat Tõde või palju vastandlikke pisikesi ja ajutisi relatiivseid tõdesid. Pole neid vastandlikke tõdesid ei ainelises looduses, ei inimmõtlemise seadustes, ei kõlbluses. Kui meile isegi näivad mingid tõed vastandlikud, siis ometi peame nõustuma, et lõplik tõde saab olla vaid üks ja ainus ja vastandlikkus on meie mõistmise puudulikkusest tingitud. Universum oma kõikides võrmides lihtsalt ei saa olla iseenda olemisega vastuolus - teataval tasandil on see iseendaga kooskõlaline tervik.

Olles sellisel alusel näeme, et religioosse inimese ja materialisti vaidlus polegi midagi muud, kui vaidlemine selle ühe ja ainsa tõe iseloomu ja saavutatavuse üle. Ja selle üle, kas taotleda seda ülimat ja ainsat tõde, et lasta sel tõel oma elus valitseda... või siis elada oma elu oma isiklike, pisikeste ja relatiivsete, muutuvate ja sageli vastanduvate tõekeste alusel.

Niisiis, küsimus on vaid üldistuse tasemes - materialist jääbki kammitsetuks mateeriasse, idealist aga vaatab ja püüab ise end mõista ka kõrgemal tasandil, ja peab seda kõrgemat olemistasandit, mida materialist üheselt eitab, ka reaalselt saavutatavaks.

Religioosne inimene ütleb, et see lõplik tõde on elav, tunnetatav, kogetav, hea ja inimesel tema elus järgitav. Materialist näeb ja mõistab seda Tõde elutu, ainelise, mehhaaniliselt paratamatu ja lõppkokkuvõttes tema jaoks teda ükskõikse julmusega tapvana. Materialisti isegi ilusaimad eluunistused purustatakse julmalt tema enese ajas paratamatu füüsilise ja intellektuaalse mandumise ja lõpuks vääramatu lõpliku, igavese surma läbi.

Olles tõe enese jaoks võtnud oma elu aluseks ja lähteks, olles tõe nimel jätnud oma isiklikud, subjektiivsed ja egoistlikud tõekesed, on inimene märksa paremini varustatud eluraskustele vastu astumiseks. On ju öeldud: "Tõde teeb vabaks". Teebki. Sama kindlalt ja vääramatult, kui teadmatus ja vale aheldavad ja vangistavad.