| |||||||||||
Töötan inimestega. Mu amet on huvitav, sest iga kokkupuude erinevate isiksustega aitab paremini mõista iseennast ja ajastut, milles elame. Inimesed on nii erinevad, ent samas väga sarnased. Minule on saanud kõnekaks vaikus inimeses. Ma pole kindel, kas olen leidnud parima nime sügavalt inimlikule omadusele, millest tahan rääkida. See on vana probleem, et suurte tõdede puhul kipuvad sõnad kitsaks jääma. Olen kohanud eredat vaikimisvõimet vaid üksikutes inimestes. Nende isik on olnud hääletu väljakutse kõigele, mis on lärmakas, rabelev, pinnaline, ükskõikne. Meie sajand pole vaid loomise, võitude ja edasiliikumise aeg. Siia kuuluvad ka kaotused, lõhutus ja ilmajäämised. Üks, mis on kildudeks purunemas ja olematuks muutumas, on vaikus inimeses. Iga päev toob meieni sõnumeid püüdlusest vaikuse ja rahu poole. Teadmine, et relvade vaikimisele, looduse hoidmisele ja elu säilitamisele suunatud jõupingutused võivad kusagil panna vaikima õnnetuse ja hävingu, muudab meid paremaks kui oleksime ilma selle teadmiseta. On harjumuspäraseks saamas, et võitleme vaikuse eest väljaspool meid endid. Samas tõdeme, et niisuguseks nagu oleme, muudame ka ümbritseva elu. Hoolega vaadates näeme oma rahutult kiirustavat mina oma ajastu peeglis. Vahel tundub, et vaikiva hingelaadiga inimene ei sobi meie tõtlikku maailma. Ent samas vajame eneste kõrvale neid, kes suudavad mööduva üle järele mõelda, oma mõtteid ja tundeid korrastada, iseenesega kohtuda, tõe poole püüelda. Vaikimisvõimetuks muutumine on kaotus, nagu on kaotus mis tahes väärtusest ilmajäämine. Vaikimisvõime on oma olemuselt eetiline nähtus. Vaikimisvõimelist inimest iseloomustab omakasupüüdmatu soov saada tõest teadmist tegelikkuse kohta. Oma valikutes ja otsustes ei lähtu ta sellest, mis on kasulik, huvitav või meeldiv, vaid sellest, mis on õige. Õppida eristama õiget väärtusetust, olulist ebaolulisest – selleni pole võimalik jõuda mugavust taotlevas, enamiku arvamust normiks seadvas isikupäratuses. Vaikimisvaade ei suuda eristada ainult tõde ja valet, vaid ka halba ja halvemat, ilusat ja ilusamat, kurja ja kurjemat ning alatut ja alatumat. Vaikimisvõimelises elutunnetuses eristuvad kategooriad mõista ja õigustada. Kõike, mida sisemiselt vaikiv inimene mõistab, mille olemust ta tunnetab, mille põhjuslikke seoseid ta näeb, ei mõista ta veel õigeks. Vaikuses tunnetatu antakse edasi seal, kus lõpeb kõik vaikusele vastanduv. Vaikuse tõekriteerium on mujal, kõrgemal sellest, millest vaikitakse. Vaikuse tõde, mis mõtestab vaikitava, on vaikuses eneses. Vaikusel pole piire, seepärast võib ta kõike mõsta, kuid ei saa kõike õigustada. Vaikus mõistab inimest, kelle saabas purustab nutva lapse nuku, ta saab aru sellest, kes on kaotanud jõu jääda iseendaks, ta elab kaasa sellele, keda lõhub vihkamine. Kuid vaikus ei õigusta purustajat, jõuetut ja vihkajat, sest vaikuse tõde on pöördunud hävingust, ta on suunatud täiuse poole. Vaikus inimeses on vaikijale nii rikkuseks kui ka koormaks. Selle kohta, mis on täiuslik, kehtivad sageli korraga tõesed vastandväited. Kui saame inimese kohta öelda, et ta on nii suur kui ka väike, laulu nimetada rõõmsaks ja nukraks, kodu avatuks ja suletuks, siis on nad täiuslikud. Vaikus inimeses on täiuslik, sest ta on kanda kerge ja raske ühtaegu. Vaikuse kergus seisneb tema mõtestavas ja ülesehitavas iseloomus. Vaikuse raskuseks on, et mõista tähendab ka teada, teadmine aga toob kaasa vastutuse ja vastutus on koorem. Vaikuse raskus on ka selles, et ta juhib inimese üksindusele. Kõik väärtuslik inimeses otsib teed jagamisele. Vaikimisvõime kaasa arvatud. Vaikust tuleb aga kanda sageli vaid endas, sest vähe, nii vähe on neid, kes suudavad vaikust kuulata. Vaikuse ees on lihtsam õlgu kehitada või teda hukka mõista, raske teda kuulda võtta. Elu on tehtud nii, et kõrgem eetika suudab madalamat mõista, madalam kõrgemat mitte. Madalamat häirib kõrgema teisitiolek, mida tunnetatakse ka üleolekuna. Parim vahend sellest ebamugavusest vabaneda on muuta kõik mõistev, püha ja üllas, mis tundub mõistetamatu – muuta see mõistetavaks, meiekeelseks ja -meelseks ning seega ühtlasi hävitada kõrgem eetika. Paljudel juhtudel ei tekita vihkamist mitte vihkamine, vastuhakk või vägivald, vaid vaikiv teisitiolek. Vaikimine inimeses kujundab inimest. Tema muutev jõud seisneb selles, et ta kujundab inimese väärikaks end mõistma, mitte ei püüa ennast minetades muutuda inimesele mõistetavaks. Vaikus on nagu möödunud sajandite muusika, me peame muutuma, et sellest osa sada. Vaikimisvõime kaotus on suur kaotus, sest kaotame midagi, mis võib meid paremaks muuta. Vaikimise rikkuseks on see, et teda ei saa inimeselt röövida, ta on päriselt inimese oma. Meie edu, maine, positsiooni ja palju muudki annavad meile teised. Me saavutame selle teiste kaudu. Vaikus meis aga kuulub meile endile. Kui püüame endas vaikuse saavutamiseks muuta oma ümbrust, et see lubaks meil vaikida, ei jõua me eesmärgile. Nii nagu ei saa lärmates rääkida rahust ning logeledes tööarmastusest. Kui suudame vaikida vaid seepärast, et oleme loonud tingimused vaikimiseks, siis pole see meie vaikus, vaid tingimuste vaikus. Tõelist inimlikkust ja eetikat ei saa rajada impordile, vaid ainult isiklikule tunnetusele. Võõrad sõnad, mõtted ja püüded võivad meid vaimustada, meile kasulikud olla, isegi omadena tunduda. Kuid need on võõrad mõtted, sõnad ja püüded. Mingil hetkel, kui peame ise midagi pakkuma või mingil põhjusel ei suuda väljast tulevat ammutada, tunneme oma tühjust. Tühjusetunne on tühisusetunde vend. Vaikimine lahutab inimese pisiasjadest ja toob ta põhilise juurde. Üksik mõtestub üldises, eraldatu ühises. Vaikimisvõimeline õpetaja on mures selle pärast, milliseks kujuneb lapse tunde- ja mõttemaailm. Viga aritmeetikaülesandes on iseenesest tühine nii suurte ülesannete kõrval. Ent samas on viga ja selle parandamine väga oluline, sest väike inimene õpib sellest, et on olemas õiged ja valed vastused. Tuleb vaeva näha, et jõuda millegi täiuslikuni. Vaikimine näeb seost aritmeetikavea, kohusetunde ja teotahte vahel, sest vaikus on hõlmav ja suhetele suunatud. Üksik- ja pisiasjadega tegelemine võib luua mulje püüdlikkusest ning isegi edust, kuid sisult on see tühine, sageli mandumisele viiv nokitsemine. Vaikimisvõimeline inimene on sisimas lahutunud argielu pisiasjadest. Sündmuste vool on talle kõnekas vaid sedavõrd, kuivõrd see räägib millestki üldisest, põhilisest või olemuslikust. Tähtis pole purunenud aknaklaas, vaid selle parandamata jätnud saamatus või lohakus. Oluline pole mitte hilissügisene lilleõis neiu laual, vaid selle kinkinud armastus. Kalmul põlev küünal pole juhuslik tuluke, vaid mälestusest kõnelev soojus. Nii kõneleb vaikusest vaadatuna kõik väike ja tühine millestki tagaseisvast. Tallatud muru kõneleb hoolimatusest, sõnasõda kõneleb vastuoludest, naeratus sõprusest. See vaikuse omadus muudab palju tähtsusetut tähtsaks ning märkamatut oluliseks. See on vaesumise tee, kui meie laual on armastuseta kingitud lilled ning kalmul mälestuseta süüdatud leek. Vaikusest on raske rääkida, sest sõnad lõhuvad vaikuse. Aga vaikusest on vaja rääkida, et ära tunda vaikust, osata teda leida, hoida ja hinnata. |
0 comments:
Post a Comment