TORE LUGU ENN AUKSMANNI DIARIUMIST

Elu pärast sündi

Leidsin ja tõlkisin saksa keelest sellise jutukese:

"Ütle, kas sa usud elu pärast sündi?" küsib üks kaksik teiselt.

"Jaa, igal juhul! Siin sees me kasvame ja saame jõudu selleks, mis tuleb väljas," vastab teine.

"See on küll rumal jutt," arvab esimene. "Ei saa olla mingit elu pärast sündi – ütle palun, kuidas see peaks välja nägema?"

"Ma ka ei tea seda nii täpselt Aga kindlasti on see palju valgem kui siin. Ja võib-olla me jookseme ringi ning sööme suuga."

"Sellist mõttetust ei ole ma küll kunagi varem kuulnud! Sööme suuga? Milline hullumeelne mõte. On ju olemas nabanöör, mis meid toidab. Ja kuidas sa kavatsed ringi joosta? Nabanöör on selleks ju liiga lühike."

"Ikkagi, see on kindlasti võimalik, kõik on siis lihtsalt natuke teistmoodi."

"Sa sonid! Mitte keegi ei ole ju kunagi pärast sündi tagasi tulnud. Sünniga on elul lõpp – punkt!"

"Ma tunnistan ju, et keegi ei tea õieti, milline elu pärast sündi välja näeb. Aga ma tean, et me näeme siis oma ema ja ta hoolitseb meie eest."

"Ema?! Sa ei usu ometi emasse! Kus ta siis on?"

"Noh, siin – igalpool meie ümber. Me elame temas ja temast. Ilma temata ei saaks meid üldse olemaski olla!"

"Jama, mina ei ole küll mingit ema märganud, järelikult ei saa teda olemas olla."

"Siiski, vahetevahel, kui me oleme hästi tasa, siis võid sa kuulda teda laulmas. Või tunda, kuidas ta meie maailma paitab ..."