TEINE JAGU: TÄISMINEVIK (16.-29.)
Mait Raun
rmt: Sada sõna
KUUETEISTKÜMNES SÕNA
ROOTSI KAUBATEE LÕHESTAS MAARAHVA MAA
See oli vonklev soolikas, mis kulges läbi Põhjala. Veel enam, rootsid püstitasid keset maarahvast, Ilmeni järve äärde Vadja maal endile tugikoha ja panid talle nime Uus Linn; see oli esimene suur võõras jälg maarahva maa südames.
Uus Linn oli vajalik selleks, et kaupmeestel ja sõdalastel oleks hea pidada sidet kodumaaga, aga ka selleks, et painutada keskmaa rahvad Rootsi riigi alla ja korjata andamit.
Teise tugikoha asutasid rootsid Setu maale Irboskasse, mis asus peaaegu kaleva hõimude piiril; selleks, et haarata Eesti ja Liivi soodsal hetkel ümber korraga nii vee kui maa poolt, nii Läänemerelt kui Setust. Aga kohalike hõimude kõrvus kumises hädakell, sest Rootsi riik tõmbus ümberringi koomale nagu poomisnöör, ja see kindlus ei juurdunud.
Taari appi hüüdes pöörati relvad Rootsi vastu ning nõnda leidsid nii mõnedki rootside kuningad taplustes haua Setu ja Eesti mullas.
Ning Eesti ja Saare tegid maatasa Rootsi pealinna Sigtuna; aga see oli Pürrose võit, sest napp inimpõlv hiljem tulid rootsid koos ristirüütlitega tasuma ja kõik varises.
SIIT TULENEB: Maarahva hõimud langesid Rootsi riigi huviorbiiti.
SEITSMETEISTKÜMNES SÕNA
OMETI JÄID KA ROOTSID ISE ALLA OMA KAUBATEELE
Rootsi kaubatee tõi meile tuhat aastat tagasi uue, tülika naabri, kes hakkas peatselt määrama ajalugu: slaavid.
Neid hüütakse Eestis venelasteks, sest meie, kes asusime muust maailmast kaugel, teadsime niisuguse keele kõnelejatest vaid veneede, üht balti rahvast kaugel lõunakaares; nüüd olid nad äkki meie lävel ja tungisid üha põhja poole, küttides inimesi.
Slaavid armastasid koguda jõukust sel teel, et püüdsid kõiki, keda kätte said, orjaturgude jaoks; nad olid ka rahvas, kes omade hulgast meeleldi orje müüs. Ning rootsid olid teinud inimjahi hõlpsaks, ehitades tugikohad, mille müüride taha sai alati varjuda kui vaja; need olid linnad Rootsi kaubateel.
Musttuhat slaavi tungis sinnapoole, kus rootside Uus Linn, nimetades ennast ise russideks. Neil olid kaasas rootsi relvad, selja taga Bütsantsi tugi. Sest juhtus tagurpidi: rootsid, kes tahtsid valitseda aru jõuga, sulasid idas ajapikku slaavidesse, kes hakkasid valitsema karujõuga, ja Rootsi idariigi nimeks sai Russ.
Bütsants maksis orja pealt kamalutäie raha. Maksis hea meelega, sest iga pea, mille slaavid mõne rahva hulgast ära rebisid, tekitas raevu nende vastu ja sundis slaave üha rohkem otsima kaitset Bütsantsilt ja nii kasvas Bütsantsi võim sellel maal. Bütsants leidis slaavides väärt aseaine kadunud Roomale ja Euroopale, slaavid said Bütsantsi käeks, mis kompas põhja suunda, kus oli palju alistamata maad, nõnda tungisid slaavid Hommikumaa kiiluna maarahva maasse.
Aga rootsid loobusid Taari kummardamisest, sest ümberringi kerkis esile ristiusk ja nad võtsid selle omaks, idas Kreeka usu, läänes Rooma usu; nõnda lõppes skandia tava kõrgaeg.
Need rootsid, kes olid rännanud itta, sulasid slaavidesse, andes neile küll oma nime Russ. Nii nagu nad ka Õhtumaal sulasid nendesse, keda valitsesid, andes ühele kandile oma nime Normandia.
SIIT TULENEB: Rootsi kaubatee, mis suundus Põhjala kaudu Bütsantsini, rajas slaavidele tee maarahva maale.
KAHEKSATEISTKÜMNES SÕNA
RISTIUSU VÕIDUJOOKS TULI MEILE AINA LÄHEMALE
Nii läänes kui lõunas andsid muud jumalad teed Jehoovale ja Kristusele, isale ja pojale, kes olid koos püha vaimuga ristiusu jumalad; sellal kui meie juures kogus väge alles Taar.
Ega meilgi olnud ristiusk päris tundmatu, vähemalt mitte kaleva rahva hulgas Saares ja Soomes, kuhu Läänemere rootsid ehitasid mitu Rooma ristiusu pühakoda. Kirikuid leidus ka muudes sadamates ja kaubakohtades, kus võõramaa kaupmehed kummardasid äriretke ajal oma jumalaid.
Samal ajal püstitas see Rootsi riik, mis oli Peipsi järve taga, Kreeka ristiusu kirikud; Eesti linna Tarbatusse, kui selle korraks ära vallutas, ja mujale.
Sest slaavid pöördusid Kreeka usu rüppe; Bütsants andis vastu Kreeka usu misjonärid, kreeka tähestiku, sibulkirikud, aitas neelata alla viikingid. Andis tüki oma tavast. Bütsantsi tava segunes Rooma-põlve päritoluga ning rajas aluse slaavide vägevusele, kes hakkasid end ise pidama Roomaks, aga nüüd juba valitsejaks, mitte orjaks.
See oli kirikute võidujooks ja mitte ainult siin. Pärast Rooma langemist kuulutas Euroopa kreekakeelne idaserv Bütsants end järgmiseks Roomaks, kuigi asus Hommikumaa serval; ent tegelikult oligi ristiusu juur pärit Hommikumaalt ja Bütsants püüdis seda hoida võimalikult ehedana. Aga ka Roomas säilis ristiusu kirik, kuigi esialgu väga laastatud kujul, sellest sai Õhtumaa kirik.
Nii murdus ristiusk pooleks, üks ei sallinud teist. Jumalad olid samad, ent erinevad keeled, milles neid kuulutati: kreeka keel ja ladina keel. Mõlemad tõttasid teisest ette, et pritsida esimesena ristivett rahvaste peale, keda veel ei olnud pritsitud, ja ihusid hammast nende rahvaste maadele.
SIIT TULENEB: Maarahva maa ümber tõmbus koomale ristiuskne silmus.
ÜHEKSATEISTKÜMNES SÕNA
MIS OLI ÜLDSE RISTIUSK?
Ristiusus oli kolm jumalat, mis olid samal ajal ka üks jumal kolme küljega: isa oli taevariigi vanajumal, kelle trooni ümber lendasid lumivalged tiibadega mehed, hüütud ingliteks, poeg oli jumala poeg, vaim oli püha side nende vahel; vaim oli sama, mis ta on maausus ja igal pool.
Ristiusk tekkis juutide hulgas, kui nad olid Rooma valitsemise all. Toona elas üks noormees Jeesus, kes kuulutas lunastust kõigile rahvastele, sellal kui muud juudid pidasid oma rahvast ainsaks, kes on jumala poolt välja valitud. Kuni tõupuhtust kummardavad juudid vihastasid ja lõid ta risti. Siiski leidus tal järelkäijad, kes kuulutasid, et Jeesus oli jumala poeg Kristus, ja tegid tema elust usu allika.
Jeesus sündis vallastüdruk Maarjast. Kas oli see kõlblik päritolu usumehe jaoks; nõnda seletati, et tüdruk oli neitsi, kes sai käima peale vanajumalast endast. Jeesuse emale pühendati isegi ristisõda Läänemere äärde, Eesti on ristiusus Maarjamaa.
Surm ristil, alandav ja piinav. Kuidas võis vanajumal olla sedavõrd väeti, et ei suutnud säästa oma poega katsumuste ja surma eest; nõnda seletati, et jumal saatis poja maa peale nimme ristisurma surema.
Ristisurmast saigi selle usu võti: surres võtnud Kristus kogu maailma patud enda õlgadele.
Sestajast kogunevad patused inimesed üheskoos jutlustaja juurde, kes söödab neisse tükikese Kristuse ihu, mis on leib, ja joodab neisse piisa Kristuse verd, mis on vein. Inimsöömise abil saad oma senised patud andeks.
Ometi, pälvid küll lunastuse, ent teed kohe esimese uue patu: Kristuse ihu ja verd maitstes muutud osaliseks Kristuse tapmises, süü lasub ka sinu peal. Sa püüad süüd maha süüa, aga sööd endasse üha uut süüd.
Iga ristiusu inimene on tingimata patune, sest ta ei ole jumala ainus poeg Kristus; nii süüakse aina ja aina Kristust, saamata sellest kõhtu täis, ja Kristus ei lõpe otsa, nagu ei lõppenud otsa leib ja kala Kristuse tehtud imeteos, kui ta söötis vähesega kogu rahva, kes kuulas teda eluajal.
Ristiusk leidis pelgupaiga Roomas. Eriti orjade ja vaeste seas, sest Jeesus, ise vaene ja kurva saatusega, kinnitas: enne läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas pääseb taevariiki, aga vaesed saavad tema, Jeesuse juurde, kui ta istub vanajumala paremal käel.
Ent peagi tekkis hulk usulahke, mis kõik said lunastusest ja jumalasõnast aru erinevalt. Need võitlesid hammas hamba vastu ja peale jäid need, kes surusid lunastust inimestele ja rahvastele peale vägisi, sest nende ristivesi oli kõige püham ja nende õpetus kõige õigem, nagu niisugusel juhul ikka.
SIIT TULENEB: Ristiusk kasvas välja Hommikumaa väikerahva juutide ajalikest seikadest, mis kujundati legendiks.
KAHEKÜMNES SÕNA
LÄÄNEMERE ÄÄRDE JÕUDIS ESIMESENA ROOMA USK
Tulvil väge, laiendas Õhtumaa oma valdusi igas suunas, kuhu küündis, oli aeg, millal tõmmati Õhtumaa piirideks Jäämeri, Põhjameri, Vahemeri, Must meri ja Vene. Rooma paavst kuulutas järjest välja ristisõdu paganate vastu, maa langes maa järel.
Üks neist sõdadest oli Maarjamaa ristisõda, mis hõlmas siiski vaid murdosa maarahva maailmast, selle lääneserva, sest ida pool olid liiga tugev Bütsants ja liiga verejanused slaavid, need maad olid määratud langema teiste saagiks.
Õhtumaa ei ilmunud kaleva rahva sekka harjumuspärastest suundadest, ei idast, kust kunagi tuli maarahvas ise, ega ka läänest, kust rootsid, vaid hoopis lõunast.
Raudkolus ja mõõgaga vehkides saabus meie teine tülikas naaber, kes hakkas määrama ajalugu: Saksa, mis oli germaanide suurim riik; eriti uhke ja metsik, sest asus Õhtumaa keskkohas ja hüüdis end uueks Roomaks.
Vallutus algas kavalalt: Saksa ei tormanud ummisjalu ründama nagu lähinaabrid, vaid ehitas esmalt Liivi maale Väina jõe suudmesse, kus oli Üksküla, oma linna. Ta nimetas selle Riiaks ning tõi täis sõjaväge, et rüüstata Liivit, Kuret, Saaret ja Eestit.
Ent Saksa ei olnud ainus; vaevalt hüüdis sõjapasun, kui üle Läänemere tõttasid laevad nagu kaarnad raipe kallale.
Ja need tulid tõesti lääne poolt. Nüüd, kui muud valdused olid kaotatud, loitis sakslaste verevendadele Skandiast viimaks päikesekiir, mis juhatas nad kaleva hõimude sekka, kes olid maarahva hulgast neile elupaigalt lähimad, ent püsisid seni alistamata.
Üllatuslikult olid Eesti pinnal skandide seas taanid agaramad kui rootsid ja teised normannid; samal ajal alistasid rootsid Läänemere põhjakaldal Soome ja Karjala, saades seeläbi nõrga lohutuse Russi kaotamise eest. Ühte abajasse ehitati pealinn, Taani Linn, mis sai eestlaste suus nime Tallinn. Eesti ja Liivi endi suurimad linnad kandsid loomade nimesid: Tarbatu, Otepää, Sigulda, Toreida.
Ei jäänud vaenlased tulemata ka idast. Russid märkasid, et järjekordne maarahva maa on jalge ette langemas, ning ilmusid rüüstama. Ent rootsid ei tundnud neis ära sugulasi ja sakslased ei tundnud neis ära vendi ristiusus ja nad tõugati halastuseta tagasi.
Õhtumaa vallutusretk võeti ette ristiusu ja Kristuse nimel. Kes maarahva hulgast kätte saadi, piserdati üle veega, seda nimetati pagana ristimiseks pühasse ristiusku. Kes ei lasknud oma ihu kasta, tapeti; olime neile paganate eest.
Aga mis on ristimine; Hommikumaa igivana komme pühitseda täie aru küpsemist inimeses, nii nagu ka teine juut Johannes ristis kord Jeesuse.
SIIT TULENEB: Ristiusk ei olnud vallutusajal meile tundmatu, ent uus oli selle levitamise viis: vägivald.
KAHEKÜMNE ESIMENE SÕNA
JÄRGNES PAAR AASTAKÜMMET EBAVÕRDSET TAPLUST
Verine hingus liitis Eesti maakonnad üheks ning merepiiri kaitses Saare laevastik, mis oli kuulus ja hirmuäratav kõigil Läänemere kallastel. Esile kerkisid parimad kuningate hulgast ning nad valiti väe etteotsa, mis astus vaenlaste vastu.
Saabus üksmeel, küll liiga lühikeseks ajaks, et oleks pikk vastupanu, küll liiga hilja, et oleks oma riik.
Ning selleski üksmeeles ilmnesid mõrad, sest Liivi kuningas Kaupo nägi peagi, et sõda lõpeb kaotusega, ning võttis vabal tahtel vastu ristivee pisarad ja läks üle Saksa leeri.
Lõpuks võitlesid Eesti ja Saare kuningas Lembitu juhtimisel mõttetut võitlust Saksa ja Liivi ühisväe vastu ning kaotasid. Võitluse tuli lõõmas veel mõne aja, siis alistus ka Saare.
Võitlus oli mõttetu siiski vaid näiliselt, sest kõik pannakse kusagil kirja. Ja kirja on pandud nii: Lembitu ja Kaupo langesid ühes ja samas lahingus, ent Eesti on alles ka tänapäeval, sellal kui Liivist on säilinud üksnes põhjaserv, seegi Eesti küljes, Eesti osaks saanud.
Kes alistasid Liivi, kes sulatasid endasse; kummalisel kombel ei olnudki need sakslased, vaid Saksa poolt alistatud lätlased, meie lähimad balti naabrid, kes laiendasid saksa hõlma varjus oma valdusi maa peal.
Niisugune on allaheitmise palk: liivi tava murdus, sest Liivi andis alla, eesti tava jäi, sest Eesti võitles, kuigi mõlemad kaotasid ühtmoodi iseseisvuse.
SIIT TULENEB: Tava säilub pigem vastupanus kui alistuses.
KAHEKÜMNE TEINE SÕNA
NÜÜD VALITSESID KOGU MAARAHVA MAAD RISTIUSKSED RAHVAD
Oleksime võinud taas koonduda, kõik maarahva hõimud, sest kõigi juures oli nüüd üks ja sama jumal, ristiusu jumal. Oleksime võinud hoolimata sellest, et ristiusk ei sisaldanud meie jaoks rohkem jumalat kui teised võõramaa õpetused; ükski neist ei kõlvanud uueks väe tugivaiaks, kui vana oli kadunud ääretutele lagendikele, meie usk oli meie sees, mitte jumalakujudes, olgu neid üks, kolm või kolmteist.
Ent nii ei juhtunud. Vastupidi, ristiusk sünnitas hoopis uue lõhe: sest ristiuskusid ei olnud üks, vaid kaks, mis võitlesid omavahel, üks kandis endas Õhtumaa, teine Hommikumaa paleust.
Kui sakslased tõkestasid venelaste tee Läänemere äärde, rajasid nad Peipsi järve lähedale endi Uue Linna, mis ei olnud niisugune linn, kus tungleksid rahvahulgad, vaid üksildane kindlus, mis pidas venelased kinni.
Veel enam, Saksa ja Vene leppisid omavahel kokku piiris, mis hakkas jooksma mööda Peipsi järve vett, läbi maarahva maa; see piir oli tugevam eraldaja kui kõik senised.
Võrrelgem kasvõi Võrut ja Setut, mis olid tolle ajani mõlemad üks ja sama rahvas, üks keskmaa hõim, sellal kui Eesti oli kaleva hõim ja kuulus teise vöösse.
Setu jäi Uue Linna kindlusest itta ja sattus Vene kätte, Võru lääne poole, sakslastele, Setu sattus Hommikumaale, Võru Õhtumaale nagu kaleva hõimud. Ning praegu on Võrust saanud osa Eestist, seevastu Setu on venepärane ja välja suremas, keelgi vana kõlaga, kaugemad Setu alad on täielikult kadunud venelaste kurku nagu peaaegu kogu maa Läänemerest Uuralini.
SIIT TULENEB: Pärast vallutusi Läänemere ääres hakkas Õhtumaa ja Hommikumaa piir kulgema Peipsi järve kohalt.
KAHEKÜMNE KOLMAS SÕNA
ROOMA USU JA KREEKA USU PIIR TÜKELDAS MAARAHVA
Ka varem oli maarahva hõimude vereside nõrk, sest puudus riik, mis korraldaks vastupanu; kui ühele tungiti kallale, siis teine sageli ei teadnudki.
Eesti ja Soome ei andnud abi hõimudele, keda kägistas Russi riik, Vadja ja keskmaa hõimud ei toetanud kalevägilasi, kui rüüstati Läänemere kaldaid. Kokku hoidsid vaid saatusekaaslased, keda rünnati ühekorraga.
Ent kas oleks teadeski appi tuldud, rahvad olid omavahel juba sedavõrd erinevad nagu Õhtumaal rootsid ja sakslased või prantslased ja hispaanlased, päritolu poolest sugulased; oli hääbumas mälestus ühisest juurest.
Kuid ristiusksed vaenuväed tõmbasid senituntuist hoopis vahedama piiri, nii et Läänemere ääres kuigi sageli isegi ei kuuldud enam, kuidas käis kaimude käsi ida pool Peipsit.
Ometi oli nende käsi saatus veel palju nukram kui kaleva rahval. Sest slaavidel oli väga iseäralik tava, mis muutis nad kõigist tugevamaks maa peal: selle peamiseks toeks ei olnud vaimuvallad, ei olnud kultuur nagu muude rahvaste tavades, vaid oskus vallutada ja muuta põliseks võõrast maad.
Slaavide tavasse lisandus väge peamiselt siis, kui õnnestus kedagi võita ja endasse sulatada. Ning nõnda ammutasid slaavid väge maarahvast: lihtsameelsed alamad saadeti küladesse, et nad püstitaksid oma hütid kohaliku hõimu inimese hüttide kõrvale; sellal kui linnad olid karjajuhtide varjupaigad. Maarahva küla kõrvale tekkis vene küla, maarahva mehe õuele tuli vene kontvõõras ja käskis kõnelda endaga vene keeles.
Nii algas segunemine, kus tava ei purustatud mitte lainena, vaid visas võitluses sammhaaval; need slaavid, keda tunneme venelastena, on vere poolest segunenud maarahvaga.
Kuidas juhtus, et nagu mustast pesust ilmusid maarahva maadele rahvad, kes neelasid meid alla ühtaegu läänest, lõunast ja idast, paljud erinevad võõramaa rahvad ja kõikjalt korraga, nii et meist jäid järele vaid laigud oma maal: olime kimbust välja kistud haod ning praksatasime ühekaupa puruks; selle asemel, et olla suur ja kõlastatud.
Kui oled suur ja kõlastatud, siis on juur tugev ja seda ei saa kõigutada, su tava on suur, su vaimuvallad kõlavad kokku; kui vaimuvallad kõlavad, on see otsekui muusika.
Kui oled suur, aga kõlastamata, on tava väike. Kui oled väike, aga kõlastatud, on tava ikka väike. Need on veel head võimalused: tava on terve.
Kui oled väike ja kõlastamata, on tava haige; sest kokkukõlamine kuulub vaimuvalda. Ja pangem tähele: kui on võitlus, siis lüüakse küll maha päid ja võetakse ära maa, ent tegelik vallutus toimub vaimuväljadel.
SIIT TULENEB: Maarahva maailm langes üheaegselt Õhtumaa ja Hommikumaa rünnaku alla ning me jäime mõlemas lahingus kaotajaks.
KAHEKÜMNE NELJAS SÕNA
MAARAHVA MAA IDAOSA TABAS VEEL ÜKS RÄNDRAHVAS: MONGOLID
Rootsid, slaavid ja sakslased ei olnud ainsad, kes ilmusid meie maadele, Rooma usk ja Kreeka usk ei olnud ainsad vägistajad; Uurali mägede tagant ratsutas pärale võitmatu sõjavägi, pühkides oma teelt kõik, mida vaid tahtis.
See oli järjekordne rändrahvas Aasiast. Nagu ajastaega kõik teised asupaiga otsijad, suundus temagi mööda Musta mere kaldaid edasi lõunasse.
Ent seekord mitte igaüks, sest mongolid märkasid, et maarahvas on laastatud ja jäänud nõrgaks, ning osa neist põikas Põhjalasse. Esmalt sattusid nad kaimudele, kes olid jäänud Uurali koju, ja seadsid endi seast mõne uhke ratsaniku neid valitsema, siis tungisid üle Emajõe ning leidsid metsade vahelt rootside ja venelaste linnad.
Nii saabus viimaks ka idast üks rahvas maarahva sekka, meie languse märgiks. Kas oli mongolite tulek üdini halb; hea oli see, et nad surusid venelased enda ette põrmu ega lasknud olla enam upsakad.
Väikesed Vene kuningriigid, mis olid sõõridena linnade ümber ja valitsesid maarahvast, värisesid Mongoli riigi ees, sest see oli maailmas suurim ja laiutas Hiinast kuni Ungarini, ning maksid andameid; maarahvas sai hetkeks rahus hingata.
Halb oli see, et jäi ära Vene poolt ahistatud maarahva hõimude koondumine venelaste vastu, kes tundsid end tollal ikka veel ebamugavalt võõral maal; Vene muinasjutud hirmsast posijast baba-jagaast, kes elas kanajalgadega majas keset paksu metsa, on kirjeldused maarahvast vaiadele ehitatud majades, eriti nõidadest ja teadjatest.
Eriti halb oli, et mongolid ei surunud oma tava vägisi peale, vaid võimaldasid venelastel võtta omatahtsi üle osi, mis neile sobisid, koguni ei pööranud venelasi Hiina usku, mida isekeskis uskusid. Nad ei arvestanud, et tava on kihv: et sulatada teine rahvas enda hulka, peab sinu tava olema tugevam kui temal.
Nad ei arvestanud, et vallutus toimub vaimuväljadel, ning määrasid sellega oma tava jääma alla slaavi tavale.
Veel enam, kui kakssada aastat hiljem mongolite võim langes, ilmnes, et õieti just mongolite tõttu kujunes Venemaa, õieti just siis hakkas maarahva maadel vohama Vene kultuuriruum, kirev ja rahutu, erinev Hommikumaast, mis peagi hülgas Bütsantsi ettehoolduse; nii nagu rootside võimu langusest sai Vene algtõuke.
Venelased pälvisid mongolitelt, kes neid tahtmatult õpetasid, tugeva toestiku oma tavale; see oli sestajast Lähis-Ida ja Kaug-Ida, Bütsantsi ja Mongoli segu. Liiati oli Bütsantsi kristlik juur pärit juudi usust ja Mongoli juure küljes leidusid hiina narmad. Need kõik ühinesid sõjaka aluspõhjaga.
SIIT TULENEB: Pärast mongolite lühiajalist vallutusretke kinnistus täielikult Vene võim maarahva maa ida- ja keskosa üle.
KAHEKÜMNE VIIES SÕNA
VALLUTAJA PÜÜAB LAIENDADA OMA VAIMSEID VALDUSI
Selleks peab ta maa senised asukad kas hävitama või endasse sulatama.
Kui hävitad, peab olema väga palju rahvast, et maa hiljem täita. Ent hävitades kohtad sageli vastupanu ja ka sinu rahva hulgas on langenuid, nii tabavad lõpuks Pürrose võidud ja sa ei suuda iial vallutada palju maad.
Kui sulatad, peab olema vägev tava, mille surud kiiluna vastase tava sisse. Kui tava hakkab võistlema endast nõrgema tavaga, sööbuvad pealetungiva kultuuri vaimuvallad allaheidetud kultuuri vaimuvaldade vahele ja kangutavad nad lahti; tungivad koguni nende sisse, astuvad koguni nende asemele.
Sel juhul nõrgem tava nõrgeneb veelgi, mõni selle vaimuvald kaob, mõni muutub vägisi, mõne asendab sissetungija. Lakkab vaimuvaldade kooskõla, ehituses tekib segadus, selle osad vastanduvad üksteisele ning nende vahel kasvab pinge, üha enam käristades ja hävitades. Nii lõhutakse allaheidetud rahva tava.
Kui vaimuvallad ei ole terviklikud, kui vaimuvaldade kobar ei ole enam sile pall, vaid sopistunud nagu hiirtest näritud juustukera, hakkab tava vankuma. Kui tava vangub, jääb kultuur haigeks. Kui kultuur on haige, kaotab rahvas elujõu ja lõpuks hääbub.
Niisugune vaimne võitlus painutas kord Läänemere kallaste asukad vallutava maarahva ees. Võibolla oli algasukate tava üpris tugev ja oli tugev vastupanu. Võibolla imbus maarahvas siia pika aja vältel, mitte lainena; laine lõhuks kiiremini.
Võimalik, et muutus ei olnud märgatav ja kulus mitu tuhat aastat, enne kui sai ilmsiks, et ei toimunud kultuuride ühinemist ega võrsunud uut tava, milles oleksid kaks juurt kokku põimunud; sai ilmsiks, et kultuurid ei olnud järeltulijad esindatud võrdväärselt, nad kuulusid maarahva hulka.
Hoiatuseks sulatajale: alles siis, kui allutatud maa võtab üle sinu keele ja kombed, on see sinu maa, seni mitte. Seni toimuvad vastuhakud ja kui ei toimugi, siis miilab kusagil siiski tuli, et lahvatada.
SIIT TULENEB: Kes vallutab ühe maa endale põliseks, laiendab vaimseid valdusi maa peal.
KAHEKÜMNE KUUES SÕNA
ÕIETI JUST PÄRAST KOKKUPÕRGET ÕHTUMAAGA KUJUNES EESTI
Eestlus on pärast Saksa alla langemist aina rohkem lahknenud maarahva põhilaadist. Meie tava on muutunud: seni olid piirid kaimudega ähmased, ent praegu oleme neist üpris erinevad.
Eesti on see osa maarahva aladest, mille vallutasid sakslased enda ja Õhtumaa kasuks, seevastu ida poole jäävad alad ei ole mingil juhul Eesti, kuigi seal oli kunagi peaaegu sama keel.
Läänemere ääres toimus tavade võitlus. See oli esimene suur võitlus pärast aega, kui siia saabus kaleva rahvas.
Seekordsed allutajad tulid hirmsa lainena, külvates vägivallaga laiali Õhtumaa tava, mis oli noor ja ristiuskne. Tegu oli kiire ja verise immutamisega.
Meie tava ei olnud valmis rajuhooks, vaid rahulik nagu tuuletu veepind, ajastaega aina leebem, vaprad võitlused ja võidukad lahingud olid veel üksnes iidsed mälestused. Omaette olija ei tarvitse ihuda hammast: olime täiesti ettevalmistamata ning paindusime maadligi.
See vägivald oleks pidanud hakkima eesti tava pudruks, kuid ei hakkinud. See vägivald oleks pidanud pühkima eesti rahva maakeralt, kuid ei pühkinud.
Kuidas on võimalik, et me ei hävinud; sest sakslased olid slaavide kõrval käpardid ega taibanud, et just tava abil saab maa enda alla heita. Aga kas slaavidki taipasid, nõnda lihtsalt juhtus, see teadmine kihises neil veres.
Usukuulutus ei olnud Saksa vallutusretke pearelv, vaid kõigest ettekääne, kui maa kätte saadud, saadeti hingepäästmine kuradile. Eestlased ristiti ning jäeti siis hooletusse, mõned pidid maksma maksu, mõned sedagi mitte, meid jäeti kommete, uskumuste ja põlluharimisega omapead.
Meid ei lõhutud, vaid jäeti omaenda tavaga. Saime olla kõrvaltvaatajad: meie tava oli üpris vaba otsustama, millised vaimuvallad on väärt ülevõtmist, millised mitte; nõnda rahvas ei purune.
Küllap loodeti, et aja veskid jahvatavad aeglaselt, aga seda kindlamat jahu; loodeti, et üks ristiusust pärit vaimuvald teise järel imbub meisse, kuni ükskord jõutakse ka südameni ning me muutume ristiusu rahvaks. See oli jõuetu allutuse tee.
Selle tee pikkus on äraarvamatu. Teekäija moondub tundmatuseni, aga jõuab edasi.
SIIT TULENEB: Sakslased ei kiskunud eestlasi vägisi oma rahva hulka. Kuna meid lahutas klassivahe, me ei hääbunud.
KAHEKÜMNE SEITSMES SÕNA
MIDA LISAS MEIE TAVALE ÕHTUMAA?
Sakslane ei olnud niisugune, kes oleks püstitanud oma hüti eestlase hüti kõrvale, ta ei paistnud eestlast märkavatki, vaid elas omaette, oli õhtumaalane, kas linnakodanik või mõisahärra.
Esmalt oli vallutajate ja maarahva juures sarnast vaid niipalju, et mõlemad kogunesid pühapäeviti kirikusse ning kuulasid üheskoos ristiusu jumalasõna, millest ei saanud kuigi palju aru, sest seda kuulutati vanade roomlaste ammusurnud keeles.
Ja andsid ühtviisi lapsed ristida. Ja lasksid märkida oma andmed kirikuraamatusse ja vakuraamatusse. Me olime Õhtumaal arvele võetud; kõik algas kommetest.
Sakslaste turvatunne oli siiski sedavõrd väike ja kodurahu sedavõrd armas, et tehti kõikvõimalikke mööndusi, mis pidid vältima vastuhakke. Kohendati koguni usku: kirikupühi peeti maarahva vanade pühade ajal, veel enam, kirikuid ei ehitatud uisapäisa laiali üle maa, vaid kihelkondade südameisse; sel kombel kinnistus paikkondade iidne ülesehitus veelgi, kinnistus veelgi tuhandete aastatega kujunenud külade võrk, mis oli meie tava taimelava.
Ning kirikuisad õppisid ära eesti keele, eriti maal, seda nõudis nende ususeemne külvamise töö. Paljuski seetõttu on peaaegu märkamatult imbunud meie tavasse suur hulk ristiusu pisiasju, alates ajaarvamisest, milles käib aastate nummerdamine aja järgi enne Kristust ja pärast Kristust.
Õhtumaa andis kargud ning tõukas meid liikuma tema suunas. Nagu ta pani oma väe läbi liikuma paljud teisedki rahvad.
SIIT TULENEB: Tänu kokkupõrkele Õhtumaaga on ürgeestlus peaaegu kadunud, pikapeale vormiti meist rahvas Õhtumaa serval.
KAHEKÜMNE KAHEKSAS SÕNA
JÄTKUS SAMASUGUNE ELU KUI SENI, ENT SIISKI VAID PEAAEGU
Sageli õnnestusid toimingud isegi ladusamalt, sest Õhtumaa andis palju kasulikke nõuandeid ja veel enam tööriistu. Näiliselt ei muutunud midagi, üksnes valitsejate tee oli nüüdsest suletud.
Õigemini oli see nende tee, kes hakkasid sakslaseks.
Kes olid sakslased; enamasti lihtsakoelised seiklejad, kes said oma tõotatud Maarjamaal mõisnikeks, mõisateenriteks ja kõikvõimalikeks muudeks asjameesteks, pälvisid seda, millest võisid kodumaal üksnes viljatult unistada.
Leidus ka eesti verd mõisahärrasid; niisugused külavanemad ja pealikud, kes sõlmisid vallutajatega aegsasti rahu ja lasksid neil oma kodus turvaliselt kanda kinnitada.
Allaandjale võimaldati mugav põli, kui oli täidetud peamine käsk: olla sakslane. Vastutasuks löödi rüütliks, joonistati vapp ja lubati küla enda kätte jätta, mõnikord lõigati juurde lisatükke mõne tõrksa naabri maa küljest.
Muutus oli sedavõrd kõrvaline, et seda isegi ei märganud, sest meie hulgast ei olnud mäletamist mööda kunagi võrsunud suuri valitsejaid, tõelisi kuningaid, kes oleksid valitsenud kogu maad.
Ometi oli kuningas meie tavas küpsemas. Selle pürgimuse järellainetusena toimus veel sada aastat pärast varingut eestlaste suur vastuhakk, Jüriöö ülestõus, mis kestis kolm aastat. Neli Eesti kuningat läksid Paide lossi Saksaga läbi rääkima, kuid tapeti.
Ülestõus oli ka tunnistus mässumeelest, mis hõõgus südames hoolimata sellest, et olime peaaegu vabad; aga pärast ülestõusu mahasurumist tõmmati ohjad meie turjal järjest enam pingule, kuni viimaks sai eestlasest ori sakslase mõisas.
Vallutuse tõttu arenes meie tava teises suunas kui võinuks vabaduses, meie tarkadeks jäid veel sadade aastate vältel lauljad, nõiad, vanad, mitte valitsejad. Eesti teadjad valdasid vaimuvaldu, mitte võimuvaldu.
SIIT TULENEB: Vallutus katkestas meie tava loomuliku arengu riigile kohases suunas, Saksa all ei saanud eesti ühiskonnast võrsuda valitsejaid.
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS SÕNA
TOIMUS ÕHTUMAA ÄGE JA ÄKILINE ESILETÕUS
Tõus sai alguse sellest, et seni mõõgad käes tapelnud hõimud tõmbasid Euroopas üksteise vahele piirid ja rajasid riigid; nõnda kammitseti metsikus. Metsluse vägi suunati teenima riike ja nende kaudu Õhtumaad.
Ja rahva seast kerkisid esile vägeva vaimuga mehed, kes hõivasid Õhtumaa ühiskonna mäetipu, riikides kujunes sinivereline koorekiht, ülalpool teisi kuningate suguvõsad: Prantsuse, Inglise, Saksa ja muud. See oli samalaadne paremate võim kui kõikjal maailmas, kus rahvad lõid vägevad riigid, mis vallutasid palju maid ja hoidsid neid enda valduses.
Tuntud on India. Aga kui seal olid kõrgeimaks seisuseks vaimulikud ja nende kohal troonis tegeliku tipuna jumalik põhimõte, millel puudus kuju, sest see mägi ei seisnud koos maisel, vaid vaimsel alusel, siis Õhtumaal valitsesid kuningad ja õukond. Vaimulikud eesotsas Rooma paavstiga olid kõigest teine seisus, kes pidi kiirgama vaimu sinivereliste peale, et anda nende valitsusele jumalikku sära, nad ise olid tipus harva ja ka siis muu kui vaimu pärast.
Nii juhtus, et mitte igaüks, kes Õhtumaal asus mäe tipul, ei olnud teadja ja vaimuvaldade valitseja. Aga ometi, peamine oli saavutatud: mägi ise, õigupoolest selle korrapärane kuju, mis hoidis alal vaimsed reeglid tõusuks neile, kes olid omaduste poolest sündinud teadjateks.
Iga inimene sai sündides kaasa päritolu. Need, kes ei osutunud oma kommete poolest kõlblikuks, langesid tipust alla ja need, kes olid andekad, tõusid tippu; nõnda tipp püsis ja uuenes. Enam ei määranud korda ja kohta vägev rusikas nagu karjas, vaid vägev aru. Nüüd sai korrapära ühiskonna ehituse osaks.
Korrapära elavdas Õhtumaa vaimu omaenese väest. Ja silmapaistval määral olid teadjateks sündinud just auväärsete suguvõsade järeltulijad. Nad olid andekad, ent ühtlasi kujundasid nad aja jooksul välja suguvõsa kombed, rajasid üldise tava sees saare, mis oli nende tava.
Kui sul on väärikas sugupuu, head kombed ja kindel seljatugi, siis ei ole vaja end tõestada, vaid oled juht. Kui ei tarvitse end tõestada, kahaneb närvilisus. Kui kahaneb närvilisus, siis kasvab pilgu selgus. Kui juhi pilk on selge, kahaneb ühiskonnas pinge ja kasvab kord.
Just see kõik maarahval puudus: me ei vorminud inimeste väge mäeks, ei kammitsenud seda mäe külgedesse ja harja, vaid igaüks oli säärane kui ise suutis või oskas. Nõnda ei saanud me vägevate riikide vastu. Sest mägi on kõige vägevam kuju; või puu või püramiid.
SIIT TULENEB: Õhtumaa kõrgaeg saabus siis, kui valitsema pääses aristokraatia.
0 comments:
Post a Comment