Põhjusmõtteliselt olen päri. Kuid on mõningaid küsitavusi. Homofoobia elik nende vihkamine on otseselt seotud selle ilmingutega elik siis vägivallaga. Olles Kristlane ma neo-natside meetodeid ei poolda, ei saakski seda teha vastavalt oma põhimõtetele.
Samas, et rahvuslased ja kristlased homonduse vastu on, siis seda saab seletada. Mõlemad ühiskonna grupid seisavad rahvuse ja ühiskonna säilimise eest ja mis selles halba on? Homod ja vasakpoolsed ja liberaalid (osaliselt) üritavad muuta ühiskonna loomupärast (Jumalikku, looduspärast) korraldust. Vasakpoolsed ja homod suisa vägivaldseid meetodeid kasutades. Homode puhul - manipuleerimine avalikkusega ja vasakpoolsete puhul kuni ühiskonna vägivaldse muutmiseni (revolutsioonid, ülestõusud) välja. Kuna loomupärane (mida viljeleb enamus ja mis on Jumala ja looduse poolt nii seatud) on enamuses, siis muuta saab asju vaid vägivallaga.
Pöörame nüüd asjad pea peale: seega homod ja vasakpoolsed on ise foobid - loomupärase ja Jumaliku ühiskonnakorralduse vihkajad.
Homofoobia on homoseksuaalsete inimeste kartus, diskrimineerimine või vastumeelne suhtumine nende suhtes. Erinevad sõnaraamatud seostavad taolised kartused ka ebaratsionaalsusega.
1920ndatel tähendas mõiste "homofoobia" hirmu meeste vastu. Sarnasust on leitud ka kahe foobia, ksenofoobia ja homofoobia, vahel.
Psühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit „homofoobia” esmakordselt 1972. aastal oma artiklis „Ühiskond ja terve homoseksuaal.”
Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:
- Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
- Heteroseksism – kultuuriline ideoloogia, mis kinnistab seksuaalset stigmat;
- Seksuaalne eelarvamus – negatiivsed isiklikud arvamused, mis seonduvad seksuaalse orientatsiooniga.
1997. aastal arutati teemal, et kas homofoobia võib väljendada meeste hirmu selle pärast, et teine mees ei esine piisavalt maskuliinselt.
Homofoobia, koos mõnede muude foobiatega ei viita tingimata hirmule, vaid tihti pigem antipaatiale. Mõned inimesed arvavad, et selle termini kasutamine on vastuoluline.
1973. aastal deklareeris Ameerika Psühhiaatrite Liit, et seksuaalne orientatsioon oma soole ei ole seotud psühholoogilise patoloogiaga nagu seda oli arvatud alates 1952. aastast, kui see oli kirjas kui haigus. Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”
[redigeeri] Homofoobia Eestis
Homofoobia pole Eesti ühiskonnas hukka mõistetud. Homofoobilise käitumise traditsionaalsed esindajad on rahvuslased, neo-natsid ning kristlikud organisatsioonid.
2006. aasta homoparaadil Gay Pride ründasid paraadilt osa võtjaid neo-natsid, loopides neid munade ning kividega. Rünnaku tulemusena vajasid mitmed inimesed meditsiinilist abi.
2007. aasta homoparaadil viibisid samuti kohal neo-natsid ning ka toimus ka Eesti Kristlike Demokraatide vastudemonstratsioon, kuid mõlemad üritused tõmbasid kohale tunduvalt vähem inimesi, kui paraad ise. Vägivaldseid konflikte ei olnud.
[redigeeri] Materjalid
Gregory M. Herek “Beyond “Homophobia”: Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century”. 2004. “Sexuality Research & Social Policy.”
Ma olen sinu mõtetega väga päri. See, kuidas homod ja vasakpoolsed vihkavad kõike normaalset, on lausa kaugele näha. Selge ju, et ükski normaalne inimene ei saa olla ei homo ega vasakpoolne. Ma täiendan sind aga tänapäeva allakäigu kolmanda sambaga: see on too postmodernismiks nimetatud "kõik on suhteline" mõtteviisi katk, mis on kogu lääne kultuuri vallutanud. Ma isegi ei tea, kas seda kolmandat sammast peame me äkki pidama kõige koletuslikumaks, sest kui paar sajandit tagasi oli inimestes veel hirm Jumala kohtu ees, siis tänapäeva maailm on muutnud asju nii, et kui kellelegi kiriku sõnum ei meeldi, võib ta lihtsalt minema jalutada. Selle tõttu on aga ka kirik ise muutunud pehme padja sarnaseks, ehkki Jeesus ütles, et ta tuleb tooma vahedat mõõka.
ReplyDeleteMeie kirik kardab nii väga oma liikmetest ilma jääda, et vähesed julgevad rääkida Jumala kohtust ja tema Vihast, mis tuleb kõigi peale, kes ei ela tema käskude järgi.
Ma kardan, et kui Õnnistegija taastuleb, siis peavad ka kirikud kuulma palju valusaid sõnu tema õpetuse mahendamise pärast.
Lugupidamisega,
Urmas Rink