See tekst on nii hea, et räägib ise. Igasugused kommentaarid oleksid liigsed.
Tiit Madissoni “karjasekiri”:
Iga algus on raske
1987. aastal, kui rahvuslased hakkasid Eesti taasiseseisvumise ideed rahva hulgas levitama, oli algus väga raske. Kuigi Gorbatðovi algatatud avalikustamine (glasnost) sisendas lootusi, oli aastakümneid bolðevistliku korra all elanud rahvale kuratlikult raske selgeks teha, et õige aeg on selg sirgeks ajada. Kommunistid olid oma Stalini-aegsete repressioonidega suutnud rahva ära hirmutada ja sisendada, et nõukogude kord on tugev ja igavene. Peale kõige muu viidi Teise maailmasõjaga ja järgnevate repressiooniaastatega tasakaalust välja rahvuse genofond. Ettevõtlikumad, aatelisemad ja organiseerimisvõimelisemad kas hävitati Gulagis, langesid maailmasõja rinnetel või põgenesid okupantide eest 1944. aastal. Viimased vastuhakuks võimelised eesti inimesed hävitati metsades. Alles jäid aramad ning “tasakaalukamad”, kes suutsid säilitada oma elu, kuid reþiimiga kohanedes tootsid juurde omataolisi nahahoidjaid. Neid vilju lõikame tänapäevani.
Seetõttu oli “äärmuslasteks” ja “ekstremistideks” tembeldatud rahvuslaste 1987-1988 korraldatud üritustel osavõtjaid suhteliselt vähe, keda sai mõõta mõne tuhandega. Hoopis turvaline oli end “õigeks eestlaseks” pidada lauluväljakul 1988. aasta septembris, kui rahvuslippude alla kogunes laululava ette platsile sama palju rahvast kui praegu popiidolite kontsertidele. Kuratlikult julge tunne oli sini-must-valgete all olla, kui lauluväljaku esimeses reas istusid kommuinistidest valitsejad Vaino Väljas, Indrek Toome ja Arnold Rüütel ning kolhoosiesimehed ja partorgid organiseerisid autobusse Tallinna sõiduks.
Aateliste ja julgete inimeste ettevõtmised ei olnud väga populaarsed veel järgnevalgi aastal, kui 1988. aasta augustis moodustati 104 rahvuslase poolt Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Taasiseseisvumise algusekski oli sellel organisatsioonil alla 1000 liikme. Ometi saavutati oskusliku, julge ja aatelise survetegevusega ERSP põhidee - Eesti taasiseseisvumine, sai Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi kaudu teoks. Kuigi, tuleb tunnistada, et kerge ei olnud, sest ametlikus ajakirjanduses “ekstremistidele” veel 1989. aastalgi sõna ei antud. Küll aga valati kaela laimu- ja sõimujõed. Gulagi kedagi ei saadetud, kuid “ässitajad” pidid emigreeruma, sest KGB “soovitajad” andsid selgelt mõista, et kriminaalkoodeks sisaldab “ka teisi kuritegusid peale poliitiliste”.
Hämmastaval kombel on praegune olukord Eestis, taasiseseisvuse 19. aastal, kuratlikult sarnane 1987. ja 1988. aastaga. Ka praegu ei saa rahvuslased nn peavoolu ajakirjanduses sõna. Küll aga on poliitkartelli poolt multikultuursust propageerivas meedias (nt Postimees ja Eesti Päevaleht) aastaid eksisteerinud “mustad nimekirjad”, mille alusel pole võimuerakondade poliitikat teravalt kritiseerijail lootustki rahvusriikluse ideed propageerida või nt Euroopa Liitu kritiseerida. Nii tuleb kasutada olemasolevaid vahendeid: mõningaid maakonnalehti, mõnda “kollase” mainega päevalehte (mille kasutamine on lugejaskonna mõtlemisvõime puudusel ilmselt ülimalt väheefektiivne), Nõmme Raadiot ja internetti. Riigi põhiseaduslikku korda kaitsma pidav organ jälitab sarnaselt omaaegse KGB-ga aktiivselt rahvuslasi, kasutades ka seaduseväliseid meetmeid (ettevõtluse ruineerimine, “vestlused” tööandjatega jne). Enamus kodanikkonnast on analoogselt nõukaajaga ära hirmutatud ja apaatne. (Oh, kuidas soovitaksin lugeda Raigo Sõle raamatut “Ahvist kodanikuks… või vastupidi” ja kuulata lainepikkusel 99,3 Nõmme Raadiot!) Ikka veel loodetakse, et keegi iseenesest “õnne meie õuele toob”, peaasi, et ise midagi tegema ei pea. Pole ka imestada, sest alates ajast, mil laarlased-kelamlased võimule said, hakati propageerima individualismi ja naeruvääristama solidaarsustunnet, üksteise vastu püüti üles ässitada elanikkonna eri gruppe (noored-vanad, edukad- luuserid, eestlased-venelased, maainimesed-linnaelanikud jne). Tänu apaatsete, haugimäluliste ja mõtlemisvõimetute suurele hulgale “uhkete ja hääde” rahvuskaaslaste hulgas, meid valitsevadki need, kes valitsevad. See loomulikult ei tähenda, et meie – rahvuslased – peame sellega leppima ja käed rüpes pealt vaatama, kuidas viimasedki eestlastele kuuluvad varad maha müüakse.
Need seal Toompeal ei ole peale oma heaolu eest muretsemise võimelisedki mõtlema riigi tuleviku peale. Ideed, kui neid peale euroliitu ja NATO-sse astumise kunagi on olnud, on otsas. Sellest kirjutavad ja räägivad paljud, keda kuidagi ei saaks pidada “äärmuslasteks”. Nagu 1980-ndate lõpus, on ka praegustele rahvuslastele otsa ette löödud “äärmuslase” pitsat ja enamik eestlastest püüab märgistatutega mitte suhelda, olles pangaorjadeks saanutena mures oma töökoha pärast. Valitsev poliitiline rumalus ja haugilik mälu lausa masendab. (Mitte ilmaasjata ei paigaldanud me oma lehistu motoks saksa rahva suurmehe Adolf Hitleri tsitaadi, mis muide on laenatud Kanal 2 kodulehelt. Soovitus ajakirjanikele: Enne minu arvamuse “paljastamist” ja sellest skandaali esilekergitamist, soovitan läbi lugeda siinsamal lehistul avaldatud Leon Degrelle ´i kirjutis rubriigis “Igal rahvuslasel kasulik teada”).
Tihtipeale tuleb pähe mõte: kas meie rahvas ikka vääribki omariiklust, kui enamik ei suuda käituda iseseisva riigi kodanikena! Kuna rahvas ei mõtle, seetõttu saavadki valitseda riiklust hävitavad tüübid. Õnneks on internetiajastu, mistõttu on meie ideede levik tunduvalt lihtsam. Probleemiks on pigem see, et “keskmine eestlane” on ilmajäetud elementaarsestki oskusest analüüsida praegust Eesti olukorda ja loogiliselt mõtelda.
Ajaloolased on ammu selgeks teinud, et igasugustes ühiskondlikes protsessides osaleb vaid ca 10% suvalise riigi kodanikkonnast või rahvusest. Ülejäänud 90% on apaatsed, kes on suutelised mõtlema vaid oma tänastele huvidele (toit, üldine hakkamasaamine), kes lõpuks toetab võitjaid. Vaid sellega saab seletada, et okupatsiooni aastatel 90% eestlastest kohanes õigusetu olukorraga. 10% hulka kuuluvaid suudab kaasa tuua väga väike hulk passionaarseid juhte, kes valmis ideede nimel riskima oma heaolu ja vabadusega. On ju teada, et 1987. aasta taasiseseisvusliikumise käivitamise algatamises osales mõni üksik inimene. Seega olen optimist, et ka seekord meil õnnestub oma eesmärk saavutada, võtta Eesti sahkerdajatelt ja saamameestelt tagasi.
Olen kuulnud etteheiteid, et ERSP Taasasutav Kogu paigutas algul oma lehistu natsionaalsotsialismi propageeriva kodulehekülje aardessile. Paar nädalat tagasi suhtlesin ühe Tallinna kõrgkooli mõttekaaslasest pedagoogiga, kes koolitab välja IT-spetsialiste. Palusin leida kompetentne kodulehe tegija. Kaks noort “spetsialisti”, kuuldes, et tegu “sellesama Madissoniga”, tormasid kohe käimlasse. Kolmas ei tormanud, kuid kokkulepitud ajal kohale ei ilmunud. Mispeale otsisingi üles Risto Teinoneni, keda tunnen 1988. aastast, kui Eesti riikluse patriooti (tegeles tollal “keelatud” kirjanduse smuugeldamisega Eestisse, ERSP liige 1991. aastast) ning visa võitlejat põhiseaduses sätestatud õiguste eest. Tema soovitas oma IT-meest, kellel olevat “kõva pidamine”, kel Madissoni nime kuuldes kõht lahti ei lähe. Kuna aadressi “ee” saamine venis, ilmuski meie lehistu selle kokkuseadmise ajal aadressil www.natsionaalsotsialism.ee/ersp. Kuna telefonide kõned on “demokraatlikus” vabariigis massiliselt pealtkuulamise all, siis imbus meie lehistu “natslik” aadress ka ajakirjandusse. Mida lõppkokkuvõttes ei kahetse, sest see murdis vaikuse müüri ja pälvis lausa riikliku telekanali tähelepanu. Kas saab unistada veel paremast reklaamist! Nüüd on meie lehistu aadressiks http://www.ersp.ee/.
Ma ei salga, et meie vastased, kes aastaid on tegelenud rahvusriikluse hävitamisega, on tugevad. Nende käsutuses on riiklikud ressursid ja võimalused. Paraku on “lihakausis” (Nõmme Raadio toimetaja Margus Lepa väljend) elav poliitladvik täielikult irdunud nende elust, keda lihakaussi ronida ei lasta. Mis meie eesmärgi saavutamist loomulikult kergendab. Paarikümne aastasest ajast erineb meie positsioon seetõttu, et tollased ja praegused vastased (kuigi nad oma komparteilise minevikuga osaliselt kattuvad) on oma motiveerituselt erinevad. Kui nõukogude tippfunktsionääride jaoks olid rahvuslased peaaegu anonüümsed “riigikukutajad”, kelle elimineerimisse suhtuti suhteliselt leigelt, siis praegune olukord on sootuks erinev. Praegused riikluse mahamüüjad on oma tegevusega teeninud suuri varandusi ja nad teavad, et kaotuse korral võetakse nad riigi- reetureina vastutusele ja riigistatakse välismaistes pankades olevad arved. Seetõttu kasutatakse rahvuslaste tõrjumiseks kõiki vahendeid, võimalik, et ka seaduseväliseid.
Võib-olla ma dramatiseerin olukorda üle, näen tonte? Oleks hea, kui tegu on tõesti demokraatliku võimuga, kes juhindub riigi Põhiseadusest. Siis ei tarvitseks meil mitte midagi karta, kuna rahvuslased juhinduvad oma tegevuses Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatud paragrahvidest, mis kirjutavad, et “kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste veendumuste eest”, “igaühel on mõttevabadus” või “igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele” ning et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. (Kujutan ette mõne muiet, kes neid ridu loeb.). Meie ei ole läinud vastu Põhiseaduse preambulas sätestatule. Vastupidi, meie juhindume sellest. Põhiseaduse § 53 ütleb otsesõnu: Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.
Eesti iseseisvuse kaitseks kutsumegi me rivvi neid, kes iseseisvuse eest võitlesid. See on meie kohus, kaitsta riigi iseseisvust (niipalju kui sellest pärast euroliiduga liitumist järgi on jäänud). Endised ERSP liikmeid, kes ei kartnud oma heaolu ja vabadusega omal ajal iseseisvusvõitlusesse astudes riskida, peame oma kaardiväeks. See ei tähenda, et tõrjutakse teisi. Juba praegu on küllalt neid, kelle sünniaastaks on 1980-ndad, kes riigi taasiseseisvuse ajal olid alles lasteaias või algkooli pingis. Me ootame kõiki, kes muretsevad Eesti riigi ja rahvuse tuleviku pärast! ERSP asutajaliikmete nimed ei kuulu avalikustamisele ja me ei oota neilt näiteks avalikes pikettides või meeleavaldustes osalemist, peaasi, et jagate Eesti omariikluse aadet ja suudate anda oma panuse meie loodava erakonna võiduks. Meil on kindel plaan osaleda järgmistel Riigikogu valimistel. Et rahvusaatest lugupidavail kodanikel oleks alternatiiv praegu parlamendis esindatud erakondadele. Otsustades selle järgi, kui palju on soovijaid liituda ERSP-ga, õigemini selle nimelühendiga moodustatava erakonnaga, ei muretse me selle pärast, et erakonnaseaduse järgi vajaliku liikmeskonna arvu saavutamine meile takistuseks saab.
Mõni soovitus ajakirjanikele, kes “neljanda võimu” liikmeina peaksid objektiivselt informeerima riigis toimuvat, mitte otsima pelgalt vaid skandaalseid asjaolusid, rõhutades selliseid või neid ise produtseerides. Mõne kontakti järgi meie neljanda võimu esindajatega on mul jäänud arvamus, et Marju Lauristini poolt väljaõpetatud ajakirjanduslik kaader ei ole suuteline lugetut algeliseltki analüüsima (jutt käib Tunne Kelamile saadetud kirjast). Otsitakse vaid skandaali või võimalust võimuritele tülika algatuse initsiaatoreid solgiga üle valada ja sel moel suurendada ajalehe müügitulemusi. Paistab, et omaaegse Edasi peatoimetaja (kes kasutas rahvuslaste laimamisel pseudonüümi Jaak Kaljo, kelle kirjatükkide mustandid avastati 1991. aastal KGB maja ülevõtmisel), praeguse Postimehe vastutava toimetaja käsualused teenivad püüdlikult oma leiba välja. Praegused multikultuursust propageerivad ja rahvuslust mahamaterdavad ajakirjanikud ei küündi lähedalegi taasiseseisvusvõitluse aegse Sõltumatu Infokeskuse tasemini. Kuidas küll igatseks tagasi nt Mart Rauna analüütilist tekste!
Head edu kartellipoliitikute sõiduvees triivivatele palgalistele halvustajatele selles “väärikas” tegevuses! Ärgem unustagem, et mitte kõigil kodanikel ei ole süstemaatilise ajupesu tagajärjel kadunud loogiline mõtlemine või omadus riigis toimuvat adekvaatselt analüüsida. Rumalaid inimesi me mõjutada ei suuda (rumaluse vastu olevat ka Jumal võimetu) ega ausalt tunnistades - ei püüagi. Jäägu need pealegi poliitkartelli erakondade valijateks. Edaspidi palun mind mitte tülitada ja piirduda siin lehistul avaldatuga. Ma ei kavatse oma laimamisele ise kaasa aidata ja nahk on mul aastatega väga paksuks läinud. Mingi laimulugu või interneti anonüümsete kommentaatorite “arvamusavaldused” mind päris kindlasti endale silmust kaela panama ei aja! Seda enam, et mõni interneti väljaanne hoolikalt kustutab ERSP asutajaid toetavaid kommentaare (nt Delfi). Nii kujundab põhivoolu meedia “avalikku arvamust”. Asjata vaev, sest tõde tõuseb ja vale vajub. Asjaosalised võiksid seda vana rahvatarkust meenutada.
Muidugi ei lükka me tagasi annetusi, sest me ei kavatse minna rahaeliidi uste taha kraapima, püüame hakkama saada oma vahenditega, et olla tõeliselt sõltumatu poliitiline jõud. (Kontakteeruda võib kodulehel avaldatud adressaatidega.) Senised üritused (kodulehekülg, atribuutika, särgid-lipud, Hirvepargi meeleavalduse läbiviimine jne) on läbi viidud 3-4 ERSP Taasasutava Kogu liikme rahakotil. Nagu teate, ei ole keegi meist rikas, kuigi oleme ka praeguses karmis majandussurutise olukorras kuidagimoodi hakkama saanud.
Need, kes soovivad ERSP taasasutajate tegevuses näha Venemaa “karvast kätt”, soovitaks enne mõelda, kas taolised süüdistused ka uskujaid leiavad. Kui meil oleksid taga Vene rahad, kirendaks näiteks kommertskanalid reklaamiklippidest, nagu võimuerakonnad neid maksumaksja raha eest teles valimiste eel produtseerivad. Oleksime oma 22. augusti ürituse tunduvalt rahvarikkamana läbi viinud, palgates sinna tasulisi plaksutajaid, nagu seda Jüri Liim ja Tarmo Kruusimäe Hirvepargis 23. augustil tegid. Neil olid võimuerakondade rahad taga, sest kogu üritus oligi ju võimulolevale ladvikule rahvusluse kuvandi loomiseks mõeldud. Päris naljakas oli kuulata, kuidas püüti Mart Laarile ja Tunne Kelamile “tõeliste patriootide” kuvandit luua. Kohalikud valimised ju tulekul ja Jüri Liim püüdis õigustada oma “kohta päikese all”, niiviisi IRL valimisnimekirjale rahvuslikkuse mainet luua.
Ükskord me võidame niikuinii! Seda sunnib meid uskuma võimuladvikut juba praegu tabanud hüsteeria. Okupatsioonimuuseumis 23. augustil toimunud seminaril osaledes nägin ühe kartellipoliitiku - kes tegelenud Eesti riikluse mahamüümisega - pilgus selget hirmu!
Võtame Eesti tagasi!
