Põhiseaduse kohaselt on isikute põhiõiguste ja vabaduste hulgas määratletud, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest - seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. See säte puudutab nii perekonna seesmist kaitset kui ka laste kaitset, kui vanemad ei hoolitse nende eest või kohtlevad neid halvasti. Samuti peab seadus kaitsma ka vanemaid. Lastekaitse on antud linna- ja vallavalitsuse pädevusse (eestkosteasutus = Tartu linn).
Põhiseaduse § 26 kohaselt igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Perekonnaelu puutumatust võib riivata lapse äravõtmine vanemalt, samuti vanema õiguste äravõtmine.
Tegeldes vanema õiguste ja nende äravõtmise probleemidega tuleb teadvustada, et tegemist võib nii laste kui vanemate puhul olla isiku põhiõiguste riivega. Just sel põhjusel näeb perekonnaseadus ette, et vanema õiguseid ära võtta, last ära võtta või lapsele eestkostjat määrata võib ainult kohus.
Vanema õiguste äravõtmine peab olema põhjalik ja põhistatud tegevus. Kuid põhjendamatu on arvamus, et see protsess on pikaajaline ja keeruline. Tegelikult see nii ei ole. Protsessi läbiviimiseks tuleb teada ja tunda teatud reegleid ning neid järgida. Eelkõige on vaja tunda seaduse nõudeid.
Autori (*Sirje Õunpuu*, Harju Maakohtu kohtunik/kohtumaja juht ) 16-aastase töökogemuse juures on olnud menetluses vaid üks asi, kus jäi rahuldamata hagi vanema õiguste äravõtmiseks ja ka siis oli omavalitsus sama meelt, et anda emale siiski veel üks võimalus enda tõestamiseks. Samas mitut juhtumit, kus on olnud avaldus laste äravõtmiseks ilma vanema õiguste äravõtmiseta, kuid asjaga tutvumisel on jäänud arusaamatuks, miks ei ole taotletud vanema õiguste äravõtmist, ning avaldust on siis reeglina täiendatud. Kohtul ju ei ole õigust võtta ära vanema õiguseid omaalgatuslikult, kui avaldaja seda ei taotle, olgugi et asjaolud seda vajadust kahtluse alla ei sea.
Sageli on omavalitsuse esindajad hirmunud, ebakindlad ja tundega, et nad teevad kohtus kindlasti midagi valesti. Sotsiaaltöötajad, kes on reeglina sotsiaaltöö või pedagoogilise haridusega, ei tea kohtumenetluse norme. Juriste valmistatakse ette piisavalt ja kohtuasjade ajamisel tuleks kasutada nende abi. Pääseksid sotsiaaltöötajad ebamugavast olukorrast ja kohus ei peaks tegema nõustavat ja suunavat tööd, mis ei ole sugugi kooskõlas kohtu sõltumatuse printsiibiga.
Eelkõige on käsitletavad probleemid reguleeritud 2 seadusega. Perekonnaseadus ja tsiviilkohtumenetlus.
PkS § 50 sätestab vanema õigused ja kohustused üsna üldsõnaliselt: vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Märgitud on veel, et vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. § 54 sätestab alused, millal võib teine vanem, eestkostja või eestkosteasutus kohtult taotleda v_anema õiguste äravõtmist_.
Vanema õiguste äravõtmise protsessuaalne külg on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Kohtus toimub hagimenetlus võistlevuse printsiibil – nagu võrkpallimäng, et üks mängija lööb palli ja vastasmängija samuti, kes õigemini ja paremini lööb, see võidab. Kohtunik jälgib mängu ja lõpuks ütleb, kes võitis. Sõltumatu ja erapooletuna ei ole tal õigust pooli nõustada ja õpetada ega oma algatusel ühtki tõendit nõuda, võib esitada vaid küsimusi. (Seega küsimused, kui kohus tahab, siis võin ka midagi veel juurde tuua, on täiesti kohatud. Võrkpallis ei küsi keegi kohtunikult, et kui kohtunik tahab, siis me lööme ka palli). Kui menetlusosaline midagi väidab, siis ta peab oma väidet ka tõendama, st esitama mõne tõendi, mis kinnitab tema väidet. Ei ole nii, et kellel on ausamad silmad ja soravam jutt, selle pool on tõde. Seega põhiline jõud ja aeg kohtus kulub oma väidete tõendamisele. Nii on hagimenetluses.
Vanema õigused vaadatakse läbi hagita menetluses. Hagita menetluses läbivaadatavates asjades on teatud avalik huvi (seda on just laste huvidega seotud asjad) ja neis asjus on kohtule antud õigus olla aktiivsem. St kohtunikul on õigus viidata tõendamisvõimalustele, tooge need ja teised paberid või ka omal algatusel mõni tõend välja nõuda. Kuid asi vaadatakse hagita menetluses läbi siiski samade normide kohaselt mis hagimenetluses, sh tõendamise osas. See tähendab, et kõik oma väited tuleb ära tõendada.
Kui kohtusse saabub avaldus vanema õiguste äravõtmiseks, siis on see reeglina üks omavalitsuse pikk ja kurb lugu lapse elust. See avaldus peaks lõppema osaga: avalduses toodud asjaolusid soovime tõendada: kas dokumentidega (nende loetelu) või tunnistajate ütlustega (samuti loetelu). Sageli saadetakse kohtusse sotsiaaltöötaja, kes veelkord pika kurva jutu ära räägib ja tõendeid ei ole. Selle asemel tuleks saata kohtusse jurist, kes esindab omavalitsust. Sotsiaaltöötaja, kes on nende probleemidega vahetult kokku puutunud (oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud), on ju parim tunnistaja. Tuleks teada ka seaduse nõuet, et kui isik on tunnistaja, siis ei saa ta olla samas asjas enam mõneks teiseks osaliseks (näiteks avaldaja esindajaks). Tõendada ei ole vaja neid asjaolusid, mida vanem omaks võtab: kohus küsib - oled alkohoolik – jah, oled jätnud lapsed sööma-joomata – jah, kas oled last julmalt kohelnud – jah – palju siis seda on – vahel siiski. Kui kohtusse tuleb juba nõuetele vastav avaldus koos tõenditega või viidetega tõenditele, võib asi liikuda päris kiiresti. Seni kuni ei ole selliseid kvaliteetseid avaldusi, kulub esimene istung tavaliselt algtõdede selgitamisele.
Põhiseaduse § 26 kohaselt igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Perekonnaelu puutumatust võib riivata lapse äravõtmine vanemalt, samuti vanema õiguste äravõtmine.
Tegeldes vanema õiguste ja nende äravõtmise probleemidega tuleb teadvustada, et tegemist võib nii laste kui vanemate puhul olla isiku põhiõiguste riivega. Just sel põhjusel näeb perekonnaseadus ette, et vanema õiguseid ära võtta, last ära võtta või lapsele eestkostjat määrata võib ainult kohus.
Vanema õiguste äravõtmine peab olema põhjalik ja põhistatud tegevus. Kuid põhjendamatu on arvamus, et see protsess on pikaajaline ja keeruline. Tegelikult see nii ei ole. Protsessi läbiviimiseks tuleb teada ja tunda teatud reegleid ning neid järgida. Eelkõige on vaja tunda seaduse nõudeid.
Autori (*Sirje Õunpuu*, Harju Maakohtu kohtunik/kohtumaja juht ) 16-aastase töökogemuse juures on olnud menetluses vaid üks asi, kus jäi rahuldamata hagi vanema õiguste äravõtmiseks ja ka siis oli omavalitsus sama meelt, et anda emale siiski veel üks võimalus enda tõestamiseks. Samas mitut juhtumit, kus on olnud avaldus laste äravõtmiseks ilma vanema õiguste äravõtmiseta, kuid asjaga tutvumisel on jäänud arusaamatuks, miks ei ole taotletud vanema õiguste äravõtmist, ning avaldust on siis reeglina täiendatud. Kohtul ju ei ole õigust võtta ära vanema õiguseid omaalgatuslikult, kui avaldaja seda ei taotle, olgugi et asjaolud seda vajadust kahtluse alla ei sea.
Sageli on omavalitsuse esindajad hirmunud, ebakindlad ja tundega, et nad teevad kohtus kindlasti midagi valesti. Sotsiaaltöötajad, kes on reeglina sotsiaaltöö või pedagoogilise haridusega, ei tea kohtumenetluse norme. Juriste valmistatakse ette piisavalt ja kohtuasjade ajamisel tuleks kasutada nende abi. Pääseksid sotsiaaltöötajad ebamugavast olukorrast ja kohus ei peaks tegema nõustavat ja suunavat tööd, mis ei ole sugugi kooskõlas kohtu sõltumatuse printsiibiga.
Eelkõige on käsitletavad probleemid reguleeritud 2 seadusega. Perekonnaseadus ja tsiviilkohtumenetlus.
PkS § 50 sätestab vanema õigused ja kohustused üsna üldsõnaliselt: vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Märgitud on veel, et vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. § 54 sätestab alused, millal võib teine vanem, eestkostja või eestkosteasutus kohtult taotleda v_anema õiguste äravõtmist_.
Vanema õiguste äravõtmise protsessuaalne külg on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Kohtus toimub hagimenetlus võistlevuse printsiibil – nagu võrkpallimäng, et üks mängija lööb palli ja vastasmängija samuti, kes õigemini ja paremini lööb, see võidab. Kohtunik jälgib mängu ja lõpuks ütleb, kes võitis. Sõltumatu ja erapooletuna ei ole tal õigust pooli nõustada ja õpetada ega oma algatusel ühtki tõendit nõuda, võib esitada vaid küsimusi. (Seega küsimused, kui kohus tahab, siis võin ka midagi veel juurde tuua, on täiesti kohatud. Võrkpallis ei küsi keegi kohtunikult, et kui kohtunik tahab, siis me lööme ka palli). Kui menetlusosaline midagi väidab, siis ta peab oma väidet ka tõendama, st esitama mõne tõendi, mis kinnitab tema väidet. Ei ole nii, et kellel on ausamad silmad ja soravam jutt, selle pool on tõde. Seega põhiline jõud ja aeg kohtus kulub oma väidete tõendamisele. Nii on hagimenetluses.
Vanema õigused vaadatakse läbi hagita menetluses. Hagita menetluses läbivaadatavates asjades on teatud avalik huvi (seda on just laste huvidega seotud asjad) ja neis asjus on kohtule antud õigus olla aktiivsem. St kohtunikul on õigus viidata tõendamisvõimalustele, tooge need ja teised paberid või ka omal algatusel mõni tõend välja nõuda. Kuid asi vaadatakse hagita menetluses läbi siiski samade normide kohaselt mis hagimenetluses, sh tõendamise osas. See tähendab, et kõik oma väited tuleb ära tõendada.
Kui kohtusse saabub avaldus vanema õiguste äravõtmiseks, siis on see reeglina üks omavalitsuse pikk ja kurb lugu lapse elust. See avaldus peaks lõppema osaga: avalduses toodud asjaolusid soovime tõendada: kas dokumentidega (nende loetelu) või tunnistajate ütlustega (samuti loetelu). Sageli saadetakse kohtusse sotsiaaltöötaja, kes veelkord pika kurva jutu ära räägib ja tõendeid ei ole. Selle asemel tuleks saata kohtusse jurist, kes esindab omavalitsust. Sotsiaaltöötaja, kes on nende probleemidega vahetult kokku puutunud (oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud), on ju parim tunnistaja. Tuleks teada ka seaduse nõuet, et kui isik on tunnistaja, siis ei saa ta olla samas asjas enam mõneks teiseks osaliseks (näiteks avaldaja esindajaks). Tõendada ei ole vaja neid asjaolusid, mida vanem omaks võtab: kohus küsib - oled alkohoolik – jah, oled jätnud lapsed sööma-joomata – jah, kas oled last julmalt kohelnud – jah – palju siis seda on – vahel siiski. Kui kohtusse tuleb juba nõuetele vastav avaldus koos tõenditega või viidetega tõenditele, võib asi liikuda päris kiiresti. Seni kuni ei ole selliseid kvaliteetseid avaldusi, kulub esimene istung tavaliselt algtõdede selgitamisele.
0 comments:
Post a Comment