Eile valis sotside Tallinna piirkond oma juhiks endise kriminaalpolitseiniku Andres Anvelti. Seis on põnev, juhib ju sotse tervikuna kauaegne KAPO direktor Jüri Pihl (Püha Jüri või Edgari puudel). Tekib küsimus, kas sotsidest kujuneb Eestis politseipartei?
Selline areng oleks üpris loogiline, kuid samas, isikute vaheline vastuolu võib selle olematuks teha. Pihli ja Anvelti varasemad erimeelsused ja siis ilmselt ka praegused, on avalikkusele hästi teada. Vasakpooluse suhtes mul soojemaid tundeid ei ole, vahet pole, millises soustis neid serveeritakse. Tuleb aga tunnistada, et igasugune negatiivne areng vasakul tiival on vesi Edgari, kuulsa vasakpopulisti veskile, seda aga on kõige vähem vaja. Samal eesmärgil on tervitatav samuti Rahvaliidu jätkamine eraldi parteina.
Ma isiklikult ei usu sotside tõusmisele fööniksina tuhast, selleks on neil liiga vähe asjalikke poliitikuid, tegu on paljus Kreizbergi jt. sääraste kameelonitega, ülehüppajatega. Samas, nagu mainitud, las nad jändavad. Eestile on suurimaks ohuks vasaktiiva ühinemine, või sotside tugevnemine. Sellise arengu tulemuseks saaks olla vaid riigi kujunemine Rootsi ja muu Skandinaavia tüüpi nn “hoolekanderiigiks” cõi “lapsehoidjariigiks”. Tulemus on igasuguse initsatiivi (majandusliku) hääbumine ning ühiskonna suubumine stagnatsiooni, pikemas perspektiivis riigi kindel häving ja ka eestluse, kui sellise.
Alguse juurde tagasi tulles, jõustruktuuride tegelastele on omane igatsus “kõva korra” järgi ning samas evivad nad tänu varasemale ametile piisavalt sidemeid ja resursse. Võimu koondumine selliste tegelaste kätte oleks ohtlik, seda küll rohkem riigi, kui partei tasemel. Seetõttu oli Padar, minu arust parem figuur sotside juhina. Juske mahavõtmine oli sotside vaatevinklist muidugi ainult hea, sest nii kahekeelseid ja kahepaikseid, peale Savisaare enda, ma Eestis ei teagi. Pean silmas asjaolu, et Jaak Juske alustas parempoolsena, hüppas aga skaala teise otsa, mis põhimõtteid selliselt inimeselt loota saab?
Selline areng oleks üpris loogiline, kuid samas, isikute vaheline vastuolu võib selle olematuks teha. Pihli ja Anvelti varasemad erimeelsused ja siis ilmselt ka praegused, on avalikkusele hästi teada. Vasakpooluse suhtes mul soojemaid tundeid ei ole, vahet pole, millises soustis neid serveeritakse. Tuleb aga tunnistada, et igasugune negatiivne areng vasakul tiival on vesi Edgari, kuulsa vasakpopulisti veskile, seda aga on kõige vähem vaja. Samal eesmärgil on tervitatav samuti Rahvaliidu jätkamine eraldi parteina.
Ma isiklikult ei usu sotside tõusmisele fööniksina tuhast, selleks on neil liiga vähe asjalikke poliitikuid, tegu on paljus Kreizbergi jt. sääraste kameelonitega, ülehüppajatega. Samas, nagu mainitud, las nad jändavad. Eestile on suurimaks ohuks vasaktiiva ühinemine, või sotside tugevnemine. Sellise arengu tulemuseks saaks olla vaid riigi kujunemine Rootsi ja muu Skandinaavia tüüpi nn “hoolekanderiigiks” cõi “lapsehoidjariigiks”. Tulemus on igasuguse initsatiivi (majandusliku) hääbumine ning ühiskonna suubumine stagnatsiooni, pikemas perspektiivis riigi kindel häving ja ka eestluse, kui sellise.
Alguse juurde tagasi tulles, jõustruktuuride tegelastele on omane igatsus “kõva korra” järgi ning samas evivad nad tänu varasemale ametile piisavalt sidemeid ja resursse. Võimu koondumine selliste tegelaste kätte oleks ohtlik, seda küll rohkem riigi, kui partei tasemel. Seetõttu oli Padar, minu arust parem figuur sotside juhina. Juske mahavõtmine oli sotside vaatevinklist muidugi ainult hea, sest nii kahekeelseid ja kahepaikseid, peale Savisaare enda, ma Eestis ei teagi. Pean silmas asjaolu, et Jaak Juske alustas parempoolsena, hüppas aga skaala teise otsa, mis põhimõtteid selliselt inimeselt loota saab?
Koguja Kroonik
0 comments:
Post a Comment