BUDISMIST

Budismi rajamine

Budismi ajaloo esimestel sajanditel toimusid suured kokkutulekud, kus väideldi Šākjamuni (Buddha, 566–486 eKr) sõna autentse vormi ja väljenduse, selle tõlgendamise ning koguduse elukorralduse reeglite üle. Suurkogude tulemusel fikseeriti budistlik pühakiri.

Esimene suurkogu toimus varsti pärast Šākjamuni surma (seega veidi pärast 486 eKr) Rādžagrihas, kus viibis umbes 500 munka. Mahākāšjapa eesistumisel loeti seal mitme kuu vältel ette ning kinnitati Vinayapiṭaka ja Sūtrapiṭaka esialgsed versioonid.

Vinayapiṭaka (reeglite korv) on budismi pühakirja Tripiṭaka esimene osa ning koosneb ise kolmest: «Suutrate seletus», kus on kirjas munkade ja nunnade elukorralduse üksikasjalikud reeglid, «Jaotused», mis sisaldab koguduse elukorralduse ja toimimise reegleid, ja «Lisandused», mis sisaldab protseduurireegleid kogudusse vastuvõtmiseks, pühade ja tähtpäevade pidamiseks jms.

Sūtrapiṭaka (suutrate korv) on teine osa, budismi kanooniliste tekstide kogumik, mis sisaldab ühtekokku enam kui viis tuhat teksti (suutrad), mida usutakse pärinevat Buddhalt eneselt. Viieks nikaajaks (raamatuks) jaguneva Sūtrapiṭaka aluseks sai see, et Šākjamuni üks peamisi õpilasi, tema onupoeg ja teener Ānanda, kes astus koguduse liikmeks juba teisel aastal pärast Šākjamuni virgumist (mis toimus 531 eKr) ning oli kõige kauem Buddhaga koos viibinud ja tema õpetust kuulanud õpilane, kandis Rādžagrihas ette kõik, mida Buddha oli õpetanud. Ānanda kui sõnade vahendaja osalusele budismi tekstiloomes viitab suutrate tüüpiline algus “Nõnda olen ma kuulnud...“.

Pühakirja kolmanda osa Abhidharmapiṭaka (dharmade korv) tekstide aluseks on maatrikad, mida hakati looma juba Buddha eluajal suutrates esitatu süstematiseerimiseks ja meelespidamiseks. Aja jooksul lisandusid maatrikatele pikemad seletused, mille põhjal koostati abhidharma tekstid. Abhidharmapiṭaka koosneb seitsmest raamatust. «Dharmade (seadmuste) rühmad» esitab seadmuste klassifikatsiooni ja seda võib pidada vanimaks psühholoogiatraktaadiks inimkonna ajaloos. «Lahtiseadmine» jätkab esimeses raamatus käsitletud mõistete seletamist. «Vestlus ürgollustest» on 14 peatükist koosnev küsimustel ja vastustel põhinev käsitlus ürgollustest. «Isiksusetüpoloogia» esitab isiksuste klassifikatsiooni, mille aluseks on meeleseisundid või käitumisviisid. «Vaidlusobjektid» käsitleb filosoofilisi probleeme, mille üle vaidlesid erinevad budistlikud koolkonnad. «Paarid» on 10 peatükist koosnev tekst, milles paarisküsimuste abil selgitatakse budismi põhimõisteid. «Suhted» analüüsib nähtustevahelisi seoseid ja põhjuslikkust.