07 Jaanuar 2010
Muudatused, mis pööraks valimised pea peale
Palju on räägitud sellest, et peaksime midagi poliitikutega ette võtma. Muutma Riigikogu kahe kojaliseks, asendama Savisaare ja Ansipi, looma kahepartei süsteemi või üksikkandidaatidena kandideerima Riigikokku. Eesmärk on panna poliitikud, eelkõige Riigikogu, rahva tahte järgi tegutsema. Mõned neist mõtetest on kindlasti head ja tuleks teoks teha. Püüan mõned mõtted, millest tegelikult piisaks, allpool ära mainida.
Valitsus on algatanud erakonnaseaduse muutmise, mille eesmärk seletuskirja järgi on muuta valimised läbipaistvamaks, selleks antakse erakondade rahastamise kontrollimine Vabariigi Valimiskomisjoni pädevusse.
Selles seaduses on palju ilusaid punkte, mis lugedes teevad palju rõõmu, kuid kuidas see tegelikkuses välja hakkab nägema..?! Kes ütleb, et härra Sibul, kes juhib Vabariigi Valimiskomisjoni, ei pigista valitsuserakondade pettuste puhul silma kinni täpselt samamoodi nagu seda tegi Norman Aas? Tal oleks see isegi lihtsam.
Selle probleemi lahendamiseks esitas Rahvaliit 13.09.2007 ning Rahvaliit, Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid 18.06.2009 seaduseelnõud, mis seisavad tänaseni komisjonides. Muudatustega sooviti erakondade kontrollimine anda sõltumatu komisjoni kätte, mille liikmed ei allu otseselt poliitikutele, nagu seda valimiskomisjon täies koosseisus teeb. Kuid kuni Reformierakonna musta rahastamise väljatulekuni polnud tänasel valitsusel soovi seadust muuta.
3 asja, mida tuleks lisaks rahastamise kontrollile veel muuta
Rahastamise skeemi muutmine. Hetkel jaguneb ligi 90 miljonit krooni peamiselt nende erakondade vahel, kes on Riigikogus. Summa suuruse otsustab kohtade arv. Õige väikese osa (mõned sajad tuhanded) saavad erakonnad, kes Riigikogu künnist ületanud pole. Selline süsteem soosib neid, kes on suured ja ei võimalda kunagi neil tõusta, kes on väikesed. Ühesõnaga sunnib erakondi keelatud rahastamist kasutama, et midagi üldse saavutada.
Tõsi on ka see, et suur osa sellest 90 miljonist kulub ilusa paberi ja toredate telereklaamide peale, mis aga mingit lisandväärtust ei anna (va see, et reklaamisumma on otseselt seotud valimistulemusega). Samuti ei arvesta see süsteem erakondade eripära. Näiteks rohelistel, kellel on sisuliselt vaid kaks ühendust- Tallinnas ja Tartus kulub sadades kordades väheneb raha erakonna ülevalpidamisele kui Keskerakonnal, keda üle Eesti leidub rohkem kui sajas omavalitsuses. Samuti võiks rahastamisel arvestada ka liikmete arvu.
Riigikogu võiks võtta vastu korra, kuidas erakondade toetuseks antavat raha kasutada. Nimelt see raha peaks minema erakonna üleval hoidmisele (bürood, töötajad) ja teine osa liikmete harimisele, et erakonnast ühiskonnale ka kasu oleks. Väike osa peaks kampaaniateks jääma ning seadusega tuleks kindlasti näha ette rahastamise ülempiir (mõned plakatid ja sõidu ning telefoni kompensatsioon).
Teise muudatusena tuleks välireklaami keeld kaotada, kuid kehtestada reklaampindadele ja kohtadele piirangud. Piisab sellest, kui Tallinnas oleks paarkümmend avalikku stendi ja igal erakonnal on ühepalju ruumi ning tohivad ühesuurused plakatid sinna riputada. Sellisel juhul ei määraks poliitiku populaarsust enam reklaamifirma pädevus, vaid see, kui palju ta rahvaga suhtleb ning mida ta Riigikogus või valitsuses tegelikult teeb.
Kolmandaks peab veidi muutma Riigikogu valimiskorda. Esiteks peaks iga maakond olema üks valimisringkond ning Riigikokku peavad pääsema vaid need, kes on saanud ka vastava mandaadi. Ühele inimesele antud suur hulk hääli ei tohiks tuua sisse neid inimesi, kes tegelikku künnist ei ületanud.
Kui need kolm asja ära teha, siis pööraks see olukorra pea peale. Usun, et mitmed praegu "edukad" erakonnad kaotaks tõsiselt ning selguks, et nii mõnigi Riigikogu liige ei kõlbaks isegi mõne valla volikogu komisjoni töös osalema. Poliitikutel aga muutuks väga kalliks kummitempliks olemine.
Need kellel Riigikogus on enamus, seda aga ei otsusta! Palju õnne!
Valitsus on algatanud erakonnaseaduse muutmise, mille eesmärk seletuskirja järgi on muuta valimised läbipaistvamaks, selleks antakse erakondade rahastamise kontrollimine Vabariigi Valimiskomisjoni pädevusse.
Selles seaduses on palju ilusaid punkte, mis lugedes teevad palju rõõmu, kuid kuidas see tegelikkuses välja hakkab nägema..?! Kes ütleb, et härra Sibul, kes juhib Vabariigi Valimiskomisjoni, ei pigista valitsuserakondade pettuste puhul silma kinni täpselt samamoodi nagu seda tegi Norman Aas? Tal oleks see isegi lihtsam.
Selle probleemi lahendamiseks esitas Rahvaliit 13.09.2007 ning Rahvaliit, Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid 18.06.2009 seaduseelnõud, mis seisavad tänaseni komisjonides. Muudatustega sooviti erakondade kontrollimine anda sõltumatu komisjoni kätte, mille liikmed ei allu otseselt poliitikutele, nagu seda valimiskomisjon täies koosseisus teeb. Kuid kuni Reformierakonna musta rahastamise väljatulekuni polnud tänasel valitsusel soovi seadust muuta.
3 asja, mida tuleks lisaks rahastamise kontrollile veel muuta
Rahastamise skeemi muutmine. Hetkel jaguneb ligi 90 miljonit krooni peamiselt nende erakondade vahel, kes on Riigikogus. Summa suuruse otsustab kohtade arv. Õige väikese osa (mõned sajad tuhanded) saavad erakonnad, kes Riigikogu künnist ületanud pole. Selline süsteem soosib neid, kes on suured ja ei võimalda kunagi neil tõusta, kes on väikesed. Ühesõnaga sunnib erakondi keelatud rahastamist kasutama, et midagi üldse saavutada.
Tõsi on ka see, et suur osa sellest 90 miljonist kulub ilusa paberi ja toredate telereklaamide peale, mis aga mingit lisandväärtust ei anna (va see, et reklaamisumma on otseselt seotud valimistulemusega). Samuti ei arvesta see süsteem erakondade eripära. Näiteks rohelistel, kellel on sisuliselt vaid kaks ühendust- Tallinnas ja Tartus kulub sadades kordades väheneb raha erakonna ülevalpidamisele kui Keskerakonnal, keda üle Eesti leidub rohkem kui sajas omavalitsuses. Samuti võiks rahastamisel arvestada ka liikmete arvu.
Riigikogu võiks võtta vastu korra, kuidas erakondade toetuseks antavat raha kasutada. Nimelt see raha peaks minema erakonna üleval hoidmisele (bürood, töötajad) ja teine osa liikmete harimisele, et erakonnast ühiskonnale ka kasu oleks. Väike osa peaks kampaaniateks jääma ning seadusega tuleks kindlasti näha ette rahastamise ülempiir (mõned plakatid ja sõidu ning telefoni kompensatsioon).
Teise muudatusena tuleks välireklaami keeld kaotada, kuid kehtestada reklaampindadele ja kohtadele piirangud. Piisab sellest, kui Tallinnas oleks paarkümmend avalikku stendi ja igal erakonnal on ühepalju ruumi ning tohivad ühesuurused plakatid sinna riputada. Sellisel juhul ei määraks poliitiku populaarsust enam reklaamifirma pädevus, vaid see, kui palju ta rahvaga suhtleb ning mida ta Riigikogus või valitsuses tegelikult teeb.
Kolmandaks peab veidi muutma Riigikogu valimiskorda. Esiteks peaks iga maakond olema üks valimisringkond ning Riigikokku peavad pääsema vaid need, kes on saanud ka vastava mandaadi. Ühele inimesele antud suur hulk hääli ei tohiks tuua sisse neid inimesi, kes tegelikku künnist ei ületanud.
Kui need kolm asja ära teha, siis pööraks see olukorra pea peale. Usun, et mitmed praegu "edukad" erakonnad kaotaks tõsiselt ning selguks, et nii mõnigi Riigikogu liige ei kõlbaks isegi mõne valla volikogu komisjoni töös osalema. Poliitikutel aga muutuks väga kalliks kummitempliks olemine.
Need kellel Riigikogus on enamus, seda aga ei otsusta! Palju õnne!
0 comments:
Post a Comment