Impo ja Inva surm
Inva ärkas, loputas silmad leelisega puhtaks ja asus blogima. Teda ei häirinud see, et Impo polnud ennast juba kolmandat päeva liigutanud.
Impo nimelt oli käsile võtnud ajakirjandusliku eksperimendi – ta üritas endale kapsapead perse toppida.
Selle raske tööga peaaegu hakkama saanud – jäi ta äkitselt väga vaikseks.
“Mediteerib,” mõtled Inva ja otsustas meest mitte segada lasta kõrgematesse vaimsetesse sfääridesse kuuluvate füüsiliste toimingute juures. Teda küll häiris üha tugevnev lehk, aga Inva mõtles, et selle on teinud Jaan Pehk, kes neil kuus sajandit tagasi koos orduväega külas käis.
“Impo, kas kuuled, ma ei oska selle perekond Rästikute loo kohta midagi öelda? Kas Rästikud kuuluvad heteroierakonda ja söövad väikseid lapsi?” müksas ta oma ammusurnuks blogitud meest.
See ei vastanud. Surnud mehed ei ole eriti head kirjanikud.
Ka Inva polnud eriti hea kirjanik. Ta lootis ühiskonna käest pälvida tiitlit
” ajakirjanik”
Aga täna hommikul läppari klahvidele vajudes ei tulnud rahuldavat lurtsatust. Vaid ainult kehva krõbinat.
Ekaanile ei ilmunud mitte üks täht.
“Mida Kuusakoskit.” ütles Inva. Samal ajal üritas toimuvat kirja panna.
Ei reageerinud arvuti. Ei muutunud ka see ühtlane hali kähriku pilt, mis talle vastu naeratas.
Inva vajutas klahvidele kõvemini. Ei olnud kuulda mõnusat kodusat lurtsatust. Pigem nagu oleks ennast ära löönud. Ja vastupandamatu kihk kutsus lae alla heljuma. Kus Impo juba ees hõljus.
Keldriuks krääksus. Nagu üks eesti keldriuks kunagi.
Tuba lõi ootamatult täis silmipimestavat vaimuvalgust ja uksel seisis Väikekodanlaste surm. Paarinädalase hallikskippuva habemega, punsunud näo ja punetava ninaga. Hoolimata lämmatavast kuumusest, täna oli väljas ju ainult – 20 celsiust kandis Väikekodanlaste surm peas karvamütsi. Ja kummaski käes kahte kanget ja kaheliitrist.
“Nonii, maltšikud, hakkame astuma!” käratas Surm. Tal polnud tuju pikka juttu rääkida. Hüperpohmell nõudis parandamist. Ühe tiiruga maa pealt läbi käies sai lisaks hingekestele ka midagi kangemat kaasa haarata.
Aga nüüd oli kiire, sest Rottide surm ja Nagasaki tuumahaljdas juba ootasid. Kaardimäng pooleli mis muud.
“Kuhu?” Küsis üllatanud Impo. Ta vaatles oma roiskuma kippuvat keha kõrvalt. Ilma selleta tundus märksa parem olevat.
“Nüüd putked punuma ja õkva kirjanikkujate paradiisi,” ei jätnud Väikekodanlaste Surm aega varuvariantideks.
Impol ja Inal ei jäänd üle muud kui talle järgneda.
Tee ei olnud pikk. Vaid mõned minutid üle halja aasa, mööda tundmatu autori monumendist ja kohal nad olidki.
Kõrge planguga suletud territoorium. Sees ridamisi üksteisega sarnaseid väga kehva ehituskvaliteediga majakesi. Kusagil mitte elumärkigi. Vaid hoolsalt pügatud nõgesed tundusid elusatena.
Kõrge värava kohal ilutses silt “Kirjutamine teeb vanaks”.
Keegi oli sellel relakaga sälgud sisse tõmmanud, kuid töö poolel teel pooleli jätnud, sest see silt polnud mitte vasest.
Värav avanes ja selle taga seisid kaks Kaukaasia lambakoera. Impo tundis ühes ära hiljutisurnud kirjanduskriitiku.
“Uued” teatas väikekodanlaste surm. Lambakoer röhatas põlastavalt ja eskortis Inva ja Impo komandatuuribarakki ette.
Komandatuuribaraki ees oli märgata elumärke, nimelt pühkis seal Vladimir Beekman usinasti hambaharjaga sillutise kive puhtamaks nühkida.
“Aga see on ju koonduslaager?” Julges Inva piiksuda.
“Sinujaoks, leheneeger on see sanatoorium,” kähvas Väikekodanlaste Surm ja ka lambakoer urises nõustuvalt.
Komandatuuri laias vastuvõtutoas seisis üleni nahkrõivastes Lydia Koidula, piits käes.
“Tere tulemast. Pikka juttu ei tee. Kuntrik kolm, koikud kuus ja seitse. Kell viis rivistus, kell kuus hommikupeks. Kell seitse marsite unenäovabrikusse, kus koristate õudusunenägude ülejääke. Õhtul üheksa õhtupeks ja kümne ajal magamapanek. Üüsel teki all nifferdamine ja heteroseksualism keelatud. Pipi Pikksukast rääkimine toob kaasa hommikusest peksust ilmajäämise.” Luges Koidula ühe hingetõmbega, virutas Impole ühe tervistava piitsalöögi ja tegeles edasi oma asjadega.
Väikekodanlaste surm oli oma õlledega kadunud. Impo ja Inva aga tihkusid hommikuni oma kuuendal ja seitsmendal koikul nutta. Nad ei saanud mitte aru, miks Kivirähk paradiisi nii põrgulikult hüperrealistlikuks olid kirjeldanud.
Allikas: http://lassie.wordpress.com/
Näe herr Rämmel: Rongaisade häbipost on ilusti riiklikul tasemel püsti pandud.
ReplyDeletehttp://www.just.ee/48573
Huvitav miks nad pedode oma kardavad? Kas Lõuna-Eesti pedofiilide eestseisuse juht on AKI-st lõpuks pikalt saadetud?
Ei tea, ei tea
ReplyDelete