23 Jaanuar 2010
Raha, Lukas, noorteühendused, julgus ja demokraatia
Raha
Eesti riik toetab üleriigilisi noorteühendusi aastatoetustega, mida jagab haridus ja teadusministeerium vastavalt seadustele ja ministri määrustele. Raha jagatakse konkursi alusel, olemas on kriteeriumid millele projekt peab vastama ning eksperdid, kes projekte hindavad. Pärast eksperte teeb otsuse Noortepoliitika Nõukogu (NPN) kuhu kuuluvad noorteühenduse ja ministeeriumi esindajad sh minister. NPNi arvamust arvesse võttes kirjutab minister rahastamise käskkirjale alla. Seekord sai Tõnis Lukase poolt loodud aga pretsedent, kus ta kirjutas küll alla käskkirjale, milles oli kirjas, et arvestades NPNi ettepanekuid, kuid muutis raha summasid. St jättis välja Rahvaliidu Noored ja Noored Sotsiaaldemokraadid ning jagas nende raha teistele ühendustele (ka neile, kelle taotlusi eksperdid rahastamise vääriliseks ei pidanud).
Lukas
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas põhjendab oma tegevust riigieelarve vähendamisega. Ma isiklikult lõin NPNi soovituse ja Lukase käskkirja numbrid kokku ja võin kinnitada, et minister valetab! Teise põhjusena mainis ta, et noorteühendused saavad oma raha erakonnalt. Kui Tõnis Lukas arvab, et 6000 krooni kuus on piisav 3000 liikmega üle-eestilise organisatsiooni tegevuseks, siis on asjalood halvasti.
Lukase tegevus toob nüüd endaga kaasa selle, et Rahvaliidu või sotside noored vaidlustavad ministri otsuse kohtus. See võib aga kuni pool aastat aega võtta ning toob kaasa rahade väljamaksmise peatamise kohtu poolt. Ma ei kujuta ette, mis juhtub sellisel juhul noorteühendustega, kes sellest rahast oma kontorikulud, üürid ja palgad tasuvad.
Noorteühendused ja julgus
See, et minister hülgas kokkulepped noorteühendustega ning kasutas kodanikuühenduste rahastamist poliitilise malakana on ohtlik. Peale EMSLi ja ENLi pole ükski noorteühendus julgenud sellel teemal sõna võtta. Miks? Järgmisel korral on teine minister, kes jätab teised ühendused rahata, kas ollakse ka siis vait? Selline käitumine näitab noorteühenduste kohapealt kodanikuühiskonna nõrka kohta. Nende suhtumine on pigem tasa ja targu talitamine, et mingil juhul ministrit ei pahandaks. Mõeldakse vaid endale ja põhimõtted, millede eest demokraatia valvekoertena seisma peaks on tahaplaanile jäetud.
Demokraatia
Kõigile meeldib muidugi poliitikutele ja nende noorteühendustele malakaga anda. Minu jaoks on aga riigipoolne poliitiliste noorteühenduste rahastamine oluline, sest kes maksab, see tellib ka muusika. Kui te vaatate Keskerakonna või Reformierakonna (suur erakonnapoolne rahastamine) poliitnoori, siis seal ei liigu mitte ükski mõte ka enne kui erakonna juhatusest suuniseid pole tulnud. Heaks näiteks on aga Rahvaliidu ja sotside noored, kes oma põhimõtete kaitsmisel on oma erakonna vastu astunud. Viimase näitena võib tuua noorsotside võitluse tudengite piletihindade eest Tallinnas.
Võibolla tuleks poliitiliste noorteühenduste rahastamisel rohkem ette kirjutada see, mida organisatsioon tegema peaks, et isemõtlevaid ja haritud poliitikuid peale kasvatada, mitte tegema neist parteiorje!
Eesti riik toetab üleriigilisi noorteühendusi aastatoetustega, mida jagab haridus ja teadusministeerium vastavalt seadustele ja ministri määrustele. Raha jagatakse konkursi alusel, olemas on kriteeriumid millele projekt peab vastama ning eksperdid, kes projekte hindavad. Pärast eksperte teeb otsuse Noortepoliitika Nõukogu (NPN) kuhu kuuluvad noorteühenduse ja ministeeriumi esindajad sh minister. NPNi arvamust arvesse võttes kirjutab minister rahastamise käskkirjale alla. Seekord sai Tõnis Lukase poolt loodud aga pretsedent, kus ta kirjutas küll alla käskkirjale, milles oli kirjas, et arvestades NPNi ettepanekuid, kuid muutis raha summasid. St jättis välja Rahvaliidu Noored ja Noored Sotsiaaldemokraadid ning jagas nende raha teistele ühendustele (ka neile, kelle taotlusi eksperdid rahastamise vääriliseks ei pidanud).
Lukas
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas põhjendab oma tegevust riigieelarve vähendamisega. Ma isiklikult lõin NPNi soovituse ja Lukase käskkirja numbrid kokku ja võin kinnitada, et minister valetab! Teise põhjusena mainis ta, et noorteühendused saavad oma raha erakonnalt. Kui Tõnis Lukas arvab, et 6000 krooni kuus on piisav 3000 liikmega üle-eestilise organisatsiooni tegevuseks, siis on asjalood halvasti.
Lukase tegevus toob nüüd endaga kaasa selle, et Rahvaliidu või sotside noored vaidlustavad ministri otsuse kohtus. See võib aga kuni pool aastat aega võtta ning toob kaasa rahade väljamaksmise peatamise kohtu poolt. Ma ei kujuta ette, mis juhtub sellisel juhul noorteühendustega, kes sellest rahast oma kontorikulud, üürid ja palgad tasuvad.
Noorteühendused ja julgus
See, et minister hülgas kokkulepped noorteühendustega ning kasutas kodanikuühenduste rahastamist poliitilise malakana on ohtlik. Peale EMSLi ja ENLi pole ükski noorteühendus julgenud sellel teemal sõna võtta. Miks? Järgmisel korral on teine minister, kes jätab teised ühendused rahata, kas ollakse ka siis vait? Selline käitumine näitab noorteühenduste kohapealt kodanikuühiskonna nõrka kohta. Nende suhtumine on pigem tasa ja targu talitamine, et mingil juhul ministrit ei pahandaks. Mõeldakse vaid endale ja põhimõtted, millede eest demokraatia valvekoertena seisma peaks on tahaplaanile jäetud.
Demokraatia
Kõigile meeldib muidugi poliitikutele ja nende noorteühendustele malakaga anda. Minu jaoks on aga riigipoolne poliitiliste noorteühenduste rahastamine oluline, sest kes maksab, see tellib ka muusika. Kui te vaatate Keskerakonna või Reformierakonna (suur erakonnapoolne rahastamine) poliitnoori, siis seal ei liigu mitte ükski mõte ka enne kui erakonna juhatusest suuniseid pole tulnud. Heaks näiteks on aga Rahvaliidu ja sotside noored, kes oma põhimõtete kaitsmisel on oma erakonna vastu astunud. Viimase näitena võib tuua noorsotside võitluse tudengite piletihindade eest Tallinnas.
Võibolla tuleks poliitiliste noorteühenduste rahastamisel rohkem ette kirjutada see, mida organisatsioon tegema peaks, et isemõtlevaid ja haritud poliitikuid peale kasvatada, mitte tegema neist parteiorje!
0 comments:
Post a Comment