MA TAHAKSIN, KUID EI SAA VEIKO VIHURIGA NÕUSTUDA - KAHJU!

Ma tahaksin austatud praostist nimekaimuga nõus olla, kuid ei saa, südametunnistus ei luba.

Kuidagi kunstlik tundub naistevastasuse sidumine teiste pervessuste sallimisega Kirikus, kuigi tuleb tunnistada, et üks järeleandmine viib teiseni. Kui aga mingi keeld ei ole teoloogiliselt piisavalt põhjendatud ning ei tugine 100% ajaloolisele Jeesuse õpetusele vaid pigem traditsioonidele ja varakiriku dogmadele, kas siis ikka ka asjad nii on?

Vaatame lähemalt. Härra Praost ja teised A-seltslased rõhuvad Pauluse kirjale, kus öeldud - naised olgu Kirikus vait ja allugu oma meestele. Sama Paulus lükkab teistes kohtades selle ümber, mainides näiteks Galaatia kirjas, et ei ole siin meest, ega naist vaid Te kõik olete võrdsed Jeesuses Kristuses jne ka paljudes teistes kirjakohtades.

Muidugi on mõistetav, et patriarhaalses ühiskonnas ei olnud juhtiva ameti andmine naisele mõeldav. Rabi (õpetaja) on juhtiv amet, ometi on ka sellest reeglist juba Vanas Testamendist olemas erandlik näide, Kohtumõistja Deboora näol, kes osutus lisaks veel Prohvetiks. see aga peaks nagu kõrgem amet olema kui Pauluse (jüngri) amet.

Minu arust on olulisem see, et ka paljud Jeesuse järgijad(jüngrid) olid naised ja millegipärast on Kaanonist eemaldatud nn apokrüüfsed evangeeliumid, milledest suuremaid spekulatsioone on tekitanud Maarja-Magdaleena evangeelium. Ka paljud teoloogid oletavad, et põhjus on, et sealt võib selguda Jeesuse abielumehe staatus. Oli ju Heebrea ühiskonnas vallaline mees mõeldamatu, sellist tegelast ei oleks tõsiselt võetud. Ometi rõhutavad sünoptilised evangeeliumid ja ka Johannese oma Jeesuse vallalisust. Selle suhtumise võttis omaks ka varakirik, millele rajati muuhulgas teooria seksist, kui patust. Samuti on selle faktiga üritatud põhjendada tsölibaati katoliku kirikus, mille mõrusid vilju näeme tänapäevalgi katoliku preestrite pedofiiliaskandaalide näol.

Ma leian, et olulisem on, et Jeesus ise ei ole kitsendanud kuskil naise olemist õpetaja ametis - ta ei ole seda keelanud, seega on see lubatud. Asjaolu, et tema aegadel see aset ei leidnud, ei ole täna naise ametikeelu põhjenduseks piisav, me ei ela enam patriarhaalses ühiskonnas. Ka A-seltslaste teine lemmikviide Matteuse evangeeliumile, et 12 jüngrit, kes said õpetuse levitamise käsu olid mehed, mind kahjuks ei veena. See võis olla juhus.

Oluline on, et Jeesus, kui (Rabi) õpetaja ei ole keelanud olemast naisel õpetaja (vaimuliku ameti pidaja). Apostel (jünger) Paulus ja tema sõnad on keelanud, kuid õpilase öeldu ei saa olla kuidagi tähtsam, kui õpetaja sõnad.

Homonduse mittesallimine kirikus on hoopis teisest ooperist, siin on juba Vanast Testamendist ja mitmetest kirjakohtadest selge, tegemist on patuga, mida Jumal ei salli ja mida ta varem ehk hiljem karistab.(Soodoma ja Komorra lugu jne.)

On tore, et EELK seisab vastu lillale-katkule, mis Skandinaavias levib, kuid see ei ole õigustus muutuda ultrafundamentalistideks Islami äärmuslaste stiilis ja hüljata loogiline ja uuriv lähenemine Pühakirjale.

Veiko Rämmel
Tartu Teoloogia Akadeemia tudeng
alias
Koguja Kroonik

Probleemi tekitanud Meie Kiriku artikkel on siin:

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)

JUHTKIRI: Kui 2+2=5

Autor: Veiko Vihuri

laupäev, 23 jaanuar 2010

Miks on kiriku jaoks nii eluliselt oluline kinni hoida Jumala Sõnast ja sellele tuginevast kristlikust traditsioonist? Paljud kristlased on häiritud samasooliste laulatamisest Rootsi kirikus. Kuid põhjus, miks näiteks Baltimaade luterlikud kirikud ja kirikujuhid Rootsi kirikut pöörduma manitsesid, ei peitu selles üksikus – kuigi nii ilmselgelt Piiblist lahknevas – küsimuses. Need, kes Jumala Sõnast lahti ütlevad ühes punktis, teevad seda peagi ka teistes olulistes punktides. Või õigemini, apostaasia saab järkjärgult, ent vältimatult nähtavaks erinevates kiriku õpetust ja elu puudutavates valdkondades. Rootsi kirikus leidub kuuldavasti neid, kes sooviksid nüüd „uuendada“ kiriku traditsioonilist ristimisõpetust ning loobuda ristimise käsitamisest armuvahendina põhjendusega, et kõik inimesed on ilma ristimisetagi Jumala lapsed. Ilmselt lükkavad uuendajad tagasi ka pärispatuõpetuse. Eesti luterliku kiriku liikmetena tuleb meil kahtlemata naaberkirikute meeleparanduse pärast palju palvetada, kuid meie meelevallas pole kedagi pöörata. Me saame vaid olla kristliku tõe tunnistajateks, ühtlasi peaksime hea seisma oma kiriku ustavuse pärast Kristusele ja Tema Sõnale. Kui kirik kaotab elava sideme Jumala Sõna ja sellele tugineva üksmeelse kristliku traditsiooniga, puudutagu see muude asjade hulgas abielu või vaimuliku ameti küsimust, siis ei päästa teda mitte ükski asendustegevus. Juurdumine Sõnas ei tähenda klammerdumist surnud kirjatähe külge, vaid see on elav osadus Kristuse ja Tema kogudusega, mis on „tõe sammas ja alustugi“ (1Tm 3:15). Kirik sureb vaimulikult päeval, mil ta loobub tõest ja ütleb: 2+2=5. Või kui ütleb, et 2+2=4 ja 2+2=5. Väline askeldamine ja ühiskondlik aktiivsus võib isegi kasvada, kirikule võidakse luua uus, väline identiteet, aga see kõik ei korva sisemist, vaimulikku tühjust ja tegelikku identiteedipuudust. Üks Soome ametivend on tabavalt öelnud Rootsi kirikust, kasutades Marta sõnu oma surnud venna Laatsaruse kohta: „Issand, ta lehkab juba!“ (Jh 11:39). Mainitud pastor on veendunud, et valdav osa Rootsi kirikust, selle ametiisikutest ja kirikutegelastest ajavad antikristuse asja. See on karm hinnang, kuid ilmselt tõsi. Meil on põhjust järele mõelda, miks on luterluse ühe lipulaevaga nõnda läinud ja mida me saaksime ära teha, et vältida taolise arengu kordumist EELK-s. Praegu on meil veel pisut aega meelt parandada.