MEIE KIRIK ÜLLATAB - MEELDIVALT!

Minu õnnitlused Meie Kirikule, et nad on asunud ka Varro Vooglaiu asjalikke kirjatükke avaldama.

Koguja Kroonik

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Poliitilise korrektsuse dogma ja sõnavabaduse hääbumine

Autor: Varro Vooglaid

kolmapäev, 13 jaanuar 2010

Täna avaldati Delfis Ülla Vähki igati asjalik lugu pealkirjaga „Homode pretensioonidega ei saa nõustuda“. Vähemalt sama oluline, kui teksti sõnum, on asjaolu, et leidub veel inimesi, kes julgevad homoideoloogiaga avalikult mitte nõustuda ning et on olemas vähemalt ükski laialt loetav meedium, kus on võimalik sellist mittenõustumist väljendada. (Kahjuks on see meedium enamjaolt kollase solgi toru, mistõttu ei omistata selles avaldatud massi sattunud vähestele väärtuslikele tekstidele kuigivõrd palju kaalu.) Tõsi ta on, et nagu paljudes teisteski ühiskondlikes küsimustes, on homoteema (nagu ka nt aborditeema) käsitlemisel peamiseks probleemiks asjaolu, et inimesed on hakanud sedavõrd kartma avalikku kriitikat – millega homoaktivistid muidugi ei koonerda –, et ei julge oma seisukohti avalikult välja öelda. Nt kirjutas mulle hiljuti üks prominentne isik, kes on ühena vähestest võrreldava ühiskondliku positsiooniga inimestest homoteemal julgelt sõna võtnud, et tema jaoks „on probleemiks see, et kuigi paljud mõtlevad sarnaselt, julgevad vähesed välja ütelda.“ Mõtlevate inimeste seas ei ole kuigi palju neid, kes usuvad tõsimeeli kaasaegse väärtolerantsuse dogmat ning sellest tulenevaid väiteid, nagu „moraalset tõde pole olemas“ ja „ükski käitumine ei ole inimloomusega vastuolus, sest sellist nähtust nagu inimloomus ei eksisteeri“. Kahjuks on aga ühiskonnas üha enam tõsiasi, et nendelt, kes väidavad end olevat ühiskondlik eliit, ei maksa terve mõistuse kaitseks väljaastumist loota. Poliitilise korrektsuse dogma – mille kohaselt ei ole lubatav kahelda selles, mida dikteerib nn avalik arvamus (ja mis on tegelikult ei enamat kui kitsa ringi poolt peamiselt meedia, meelelahutustööstuse ja haridussüsteemi vahendusel jõustatud ideoloogiline programm) – millest üleastumist takistab hirm kaotada nende toetus, kellest sõltub populaarsus ning seega ka töökoht ja sissetulek, on nende väljaütlemisjulguse lämmatanud. (Kaks praegu ametisolevat Riigikogu liiget on mulle selgitanud, et kui nad teatud tõed avalikult välja ütleksid ja nende eest nii parteis kui poliitikas laiemalt seisma asuksid, kaotaksid nad peagi oma positsiooni, misjärel ei saaks nad tasahilju isegi neid häid asju ajada, mis on praegu võimalikud.) Ühest küljest võiks arvata, et sellises olukorras on lihtsate inimeste poolt tugevate seisukohtade kujundamist ning nende julget ja jõulist väljendamist nii pereringis, sõpruskonnas, tutvuskonnas kui laiemas avalikkuses täna tarvis rohkem kui kunagi varem. Ja see on kindlasti tõsi – muu hulgas selle pärast, et näidata ühiskonnas liidripositsioonil olijaile, et rahva seas on palju inimesi, st potentsiaalseid valijaid, kes mõtlevad teisiti, kui avalik arvamus dikteerib. Ent teisest küljest on ka enamik nn lihtsaid inimesi minetanud julguse või praktilise võimaluse kartmatult oma seisukohtade eest seista, sest ühelt poolt vajavad ka nemad toimetulekuks sissetulekut ja teiselt poolt saavad oma sissetuleku palgatööst, ning seega riskivad valitsevale „avalikule arvamusele“ vastu hakates tööandja silmis ebasoosingusse langemisega (kes tahaks, et tema ettevõttes-asutuses-teaduskonnas töötavad „religioossed fundamentalistid“ või „homofoobid“?). Paljud inimesed on mulle vahetult kinnitanud – alates kõige kõrgema taseme Eesti poliitikutest, nagu juba märgitud, ning Eesti ja teiste riikide ülikooli õppejõududest-teaduritest kuni üliõpilaste, õpilaste, õpetajate, ametnike, arstide, psühholoogide, advokaatide ja ärimeesteni välja –, et nad tahaksid küll ühe või teise küsimusega seonduvalt sõna võtta ja näevad eksiarvamuste levimise tingimustes selle järele ka suurt vajadust, ent „ei saa“ (st ei julge) seda ühel või teisel põhjusel teha. (See on veel hea olukord, millest sammuke edasi minnes tekib kognitiivse dissonantsi efekt – inimesel on veendumuste eest seismata jätmise tingimustes nii halb olla, et ta ütleb neist üldse lahti või surub need tagaplaanile, oma olemise keskmest selle perifeeriasse, ühiskonda mitte mõjutavasse privaatsfääri, nagu sekularismi dogma religioossete veendumuste puhul seda nõuab.) Lisaks otsestele rahalistele kaalutlustele peljatakse nn avaliku arvamusega konflikti sattuda ka soovist vältida teravaid maailmavaatelisi vastuolusid sõprade-tuttavate-kolleegide-äripartnerite-valijate-koguduseliikmete-toetajatega, mis on üht, teist, või kolmandat tüüpi edu garantiiks. (Enamasti käib jutt teatud ühiskondliku positsiooni saavutamisest: kes loodab saada valitud presidendiks või professoriks, kes saada kõrgendatud avaliku teenistuse, ettevõtte või muu ühenduse ametiredelil, kes leida jätkuvalt toetust Hasartmängumaksu nõukogust või Kultuurkapitalist jne – need on kõik konkreetsed näited minu tutvusringkonnast). Kokkuvõttes on kujunenud olukord, kus inimeste sõnavabadust ei olegi tarvis otseselt piirata, sest kaudsete mõjutuste tõttu on nad hakanud seda ise tegema. Toimib tõhus massiline enesetsensuur. Veelgi enam, kui selline asjade seis on piisavalt kaua kestnud, hakkavad inimesed üleüldse moraalselt tähenduslikest küsimustest rääkimist pelgama – kes sellisel teemal, nt Jumalast, voorustest, tõe ja vabaduse korrektsest suhtest, abordist, homoseksuaalsest käitumisest vms juttu alustab, seda vaadatakse kui ebaviisakat inimest, kes paneb teised ebamugavasse või koguni piinlikku olukorda (just nagu mitte kuigi ammu suhtuti enesepaljastamisse, millest on tänaseks saanud igati aktsepteeritud käitumine). Moraaliküsimused (jt teised inimlikult tõeliselt olulised küsimused) taanduvad mitte üksi avalikust ruumist, vaid ka eraviisilisest suhtlemisest, leides oma viimase varjupaiga inimeste artikuleerimata mõtetest. Sellega seoses toimub loomulikult inimeksistentsi ja inimeste vahelise suhtlemise kohutav vaesumine, ebainimlikustumine – samal ajal, kui räägitakse pikalt ja laialt söögist, joogist ja erinevatest meelelahutamise võimalustest igatsevad inimesed üha valusamalt tunnetatud kultuurilise allakäigu kontekstis aina enam suhtlemist teiste inimeste kui isikutega, st suhtlemist vaimsel tasandil ja rakendades mõistust avastamaks tõde ja kõige selle piiritut ilu, mis tõstab inimese teistest kehalistest olenditest kõrgemale. Sellist asjade käiku ennustasid Inglismaal sündinud distributistliku liikumise asutajad vääramatu täpsusega juba 20. sajandi alguses. Nad hoiatasid, et ühiskonnas, kus hääbub talu kui isemajandamisvõimeline ja seega sõltumatust tagava eluviisi alus ja maaelu struktuur, mis sellist olemist toetaks, ning kus seatakse siinse palgatöö orjus – st ühiskond, milles enamik inimesi ei ole võimelised end ise elatama, vaid sõltuvad oma sissetulekutes tööandjast – ja kus toimub sellest tulenev massiline linnastumine, hääbub paratamatult õige kiiresti ka sõnavabadus. Aja möödudes hakkavad poliitilise korrektsuse dogmale allunud institutsioonid ennast taastootma – nt ülikoolides vormitakse see pitserina üliõpilastesse, samas kui õpetajaskonda pääsemiseks peab tõestama truudust valitsevale ideoloogiale. Eks samal põhjusel ole end demokraatia eest seisvaina määratlevad inimvaenulikud liikumised (nagu nt kommunism, sotsialism ja kapitalism) ka sedavõrd kirglikud egalitarismi pooldajad, sest nad teavad hästi, kui oluline on igale ühiskonnale aadelkond, kes ühelt poolt omab materiaalset kindlustatust, millele toetudes saavad mõtetest avalikult väljaöeldud ja vankumatult kaitstud seisukohad, ja kel on teiselt poolt sugupõlvede pikkusele traditsioonile rajatud vooruslik kasvatus ja klassikaline haridus, mis võimaldab ja nõuab seismist kõrgemate hüvede eest kui kitsas ajaline omakasu. Ei ole tarvis selgitada, et meie ühiskond on aga aadlist pea täielikult ilma jäänud (keda ei suutnud me iseseisvumise järel minema ajada ja kes ei lahkunud 1939.–1940. aastal, need hävitati bolševike poolt), mistõttu ei ole isegi nende seas, kelle varaline positsioon lubaks ebapopulaarsete seisukohtade eest seista, kuigivõrd inimesi, kes kas suudaks või tunneks moraalset kohustatust ära tuntud tõe eest ja tõena esitatud vale vastu välja astuda. Olgem ausad: rahvana on meie suurimaks õnnetuseks vaimse eliidi puudumine ja selles seisneb ka kõige valusam osa nõukogude pärandist. Sellise eliidi puudumisel kujuneb ühiskonna „eliidiks“ tahes-tahtmata seltskond, mida ühendab madal oma- või grupikasupüüdlik raha- ja võimuihalus, millises iganes vormis see ka ei avaldu. Ühiskonnas, kus inimesed on minetanud sõnavabaduse – kusjuures see on neilt võetud eriti peenelt, pannes nad end ise vaikima sundima – on demokraatia absolutiseerimine ja selle kirglik edutamine, nii oma ühiskonnas kui kõigist teistes haardeulatuses ühiskondades, üksnes ootuspärane. Ainult et tuleb täpsustada, et ühiskonnas, mille liikmeid iseloomustab hariduslik-kultuurilise ettevalmistuse puudumine ühiskonnaelu nähtuste ja protsesside adekvaatseks hindamiseks, oma tähtsusetuse tunnetamisest tulenev huvipuudus ühiskonnas toimuva vastu ning julguse puudumine tõena äratuntu avalikult välja öelda ja selle eest välja astuda, saab demokraatiast kujuneda vaid üks – äärmiselt tõhus ja peen ühiskondliku kontrolli mehhanism, millega jäetakse inimestele mulje, et nad on võimu subjektid, riigivõimu kõrgeimad kandjad ja teostajad, ent millega tegelikkuses tehakse inimestest võimu objektid, pannes nad avaliku arvamusega manipuleerimise teel nõustuma just nende kitsaste ideoloogiliste seisukohtade ja neile toetuvate eesmärkidega, mida võimueliit esindab ja taotleb. See on kontekst, millesse paigutuvad sellised tekstid, nagu ülalpool osundatud Delfis avaldatud kirjutis – üksiku hundi ulgumine, mis ei sõltu küll millestki, kuid millest omakorda ei sõltu kah midagi. Tahes-tahtmata on nii, et end progressiivseks ja valgustatuks ülistavas ühiskonnas, kus vastupidiselt deklareeritule on mõistus põlu all ja kus argumendi sisuline veenvus ei oma seega kuigivõrd tähtsust, saab jõudu olla vaid nendel väljaütlemistel, mis pärinevad autoriteetide suust. Autoriteetide suud on aga lukus. On kurb, aga tõsi, et terve mõistuse kaitseks julgevad väheste eranditega välja astuda vaid need üksikud, kes on säilitanud mingigi usu endast põhimõtteliselt kõrgemal seisvasse reaalsusse, mis üksi teeb inimese oma tegude ja tegemata jätmiste eest lõppastmes vastutavaks, ja kes on tõepoolest sisemiselt sõltumatud ühes kahest tähendusest: neil kas ei ole midagi kaotada või nad ei karda seda kaotust (või kardavad seda vähem kui au ja eneseväärikuse kaotust). Samuti on kurb, et kui inimesed hoiduvad piisavalt kaua tõena äratuntud seisukohtade väljaütlemisest ja nende eest seismisest avalikkuses, siis varsti leiavad nad (või nende lapsed) end olukorrast, kus seda ei saagi enam teha – ja mitte üksi avalikkuses, vaid ka eraviisilises suhtlemises. Meie ühiskonna „areng“ on lääneriikidest veidi maas, kuid nt Austraalias on juba jõustunud kohtuotsus, millega mõisteti inimene süüdi vaenu õhutamises ainuüksi selle pärast, et ta väitis meestevahelise homoseksuaalse läbikäimise olevat tervistkahjustav. Olles tutvunud faktiliste selgitustega nõustus kohus, et väide on iseenesest tõene, kuid sellest hoolimata pidas selle väljaütlemist lubamatuks, kuna sel olevat toime näidata homoseksuaalselt käituvaid inimesi halvas või halvustavas valguses ja tingida seetõttu nende suhtes ebasoovitavaid hoiakuid. Uskumatu, aga tõsi. Lõpetuseks on paslik meenutada Edmund Burke’i sügavaid mõtteid, et „kurjuse triumfiks ei ole vaja muud, kui heade inimeste tegevusetust“ ning et „keegi ei tee suuremat viga kui tema, kes, arvates et tema võimuses on teha vaid natuke, ei tee mitte midagi.“ Avaldatakse autori loal. Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/