MPÕK ON VENE RIIGIVÕIMU KÄEPIKENDUS

Isiklikult ei ole selles kunagi kahelnud. Pealegi on ta Eestis kanooniline okupant. Ortodoksi kanoonilise õiguse kohaselt ei tohiks ta siin iseseisva kirikuna tegutseda.


Koguja Kroonik

Sümfooniline kooskõla

13.01.2010 :: Igor Taro

Kuigi patriarh Kirilli esimene aasta möödus nagu uuel tippjuhil ikka, on ta vähehaaval asunud tööle ka n-ö vaimse diplomaadina, kirjutab vaatleja Igor Taro.

Aasta otsa on Venemaa õigeusu kiriku eesotsas olnud patriarh Kirill. Veidi enam kui aasta tagasi kirjutasin Postimehe veergudel («Peaaegu pühak», PM 9.12.08), et Aleksius II surm on jätnud kiriku teelahkmele. Nüüd on paras aeg vaadata, millises suunas seadis sammud tema järeltulija. Ja kuivõrd kehastab see suund Vene ametliku välispoliitika käepikendust Moskva patriarhaadi rakukeste kaudu. Ka Eestit käsitleb Moskva patriarhaat jätkuvalt oma ajalooliste huvide sfääri osana.

Võitlus geopoliitilise usulise domineerimise pärast «lähivälismaal» alates Soome lahest kuni Musta mereni pole veel lõppenud. Ning suhteliselt värskelt ametis oleval patriarhil tuleb varem või hiljem sellega tegemist teha. Esimene aasta kulus siiski sellele, et õppida tundma lähimaid valdusi ning tegeleda muu hulgas nende pisikeste maiste küsimustega, millega seisab silmitsi iga uude kabinetti sissekoliv tippjuht.

Olulisima muutusena Vene kiriku siseelus esitles patriarh Kirill 23. detsembril koguduste põhimäärust, mille kohaselt läheb kontroll rahaasjade üle demokraatlikult valitud kogudusevanematelt preestrite kätte ning edaspidi peab kõik kogudust puudutavad otsused heaks kiitma piiskop. Kui muudatuste esimene pool on kooskõlas õigeusu maailmas levinud tavaga, siis piiskoppide mõjuvõim koguduste igapäevase elukorralduse üle meenutab pigem Kremli võimuvertikaali dubleerimist.

Loe pikemalt Postimehest

:: http://www.postimees.ee/?id=211195