TEESID EESTI VABARIIGI TAASTAMISEST

Mait Raun

2007

1.

Eesti Vabariigi substraadiks on Eesti Vabariigi kodanike tahe.

2.

Eesti Vabariigi kodanike tahe on ajalooliselt fikseeritud omariikluse kahes alusdokumendis:

* 24. veebruari 1918 iseseisvusdeklaratsioon (riikluse väljakuulutamine);

* 2. veebruari 1920 Tartu rahuleping Venemaaga.

3.

1939–1940 alanud ja 1944 kinnistunud Vene (Nõukogude Liidu) agressioon hävitas küll Eesti Vabariigi de facto, kuid mitte de jure ega suutnud hävitada ka kodanike tahet.

4.

Pärast 1944 avaldus Eesti Vabariigi kodanike tahe peamiselt kahes vormis:

* eksiileestlaste poliitiline tegevus, tagades maailma olulisemate riikide mittetunnustuspoliitika N Liidu agressiooni õiguspärasuse suhtes;

* kodueestlaste meelsus, mis nõudis Eesti Vabariigi taastamist (vabadusvõitlus) ja leidis 1989 kodanike komiteede liikumises ka poliitilise sõnastuse.

Kummagi haru tahteühtsust deklareeris eksiilvalitsuse otsus aprillist 1989 toetada kodanike komiteede liikumist.

5.

Eksiileestlaste poliitiline juhtkond kandis edasi 1918. aastal rajatud riigi õiguslikku järjepidevust:

* Jüri Uluotsa moodustatud valitsused 1940–1953: Tiefi valitsus suvest 1940; Maurer-Tiefi valitsus 21. aprillist 1944; Tiefi valitsus 18. septembrist 1944).

* August Rei (sisuliselt presidendi ülesannetes alates Uluotsa surmast 1945) moodustatud valitsused 1953–1971: Sikkari valitsus 12. jaanuarist 1953; Warma valitsus 1. jaanuarist 1962; Kinti valitsus 1. märtsist 1964.

* Tõnis Kinti moodustatud Marki valitsus 8. maist 1971.

* Heinrich Marki moodustatud Penno valitsus 20. juunist 1990.

Kõik valitsuste dokumendid, mis eelnesid Eesti Kongressi kokkuastumisele, on kantud õigusliku järjepidevuse ideest ning nõuavad Eesti Vabariigi taastamist de facto.

6.

Kodanike komiteede liikumise seisukohad:

24. veebruar 1989 “Deklaratsioon Eesti Vabariigi 71. aastapäevaks” (iseseisvuslaste restitutsioonilise massiliikumise algdokument) paneb ette „kutsuda kokku Eesti Kongress, arutamaks Eesti enesemääramise küsimusi.”

Tulevase Eesti Kongressi juhi Tunne Kelami programmkõne samal õhtul aktusel „Estonias”: „Ainus nöör, millest võime kinni hoida, läbides ohtlikku sood, on meie ajalooline järjepidevus, Eesti õigusliku iseseisva riigi järjepidevus.”

Eesti Kongress (selleni loodeti jõuda augustis 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva ajal) kavandati ühekordselt kokkutulevaks riikluse küsimusi otsustavaks koguks:

* 12. märtsil andis liikumise Ajutine Sidetoimkond (AST) teada, et Eesti Kongressil “arutatakse enesemääramise küsimusi. Kongressi volitatud esindajad jätkavad poliitilist ja diplomaatilist tööd Eesti omariikluse rahumeelsel taastamisel.”

* 30. märtsil määras AST, et komiteede poolt registreeritud kodanikud valivad saadikud üle-eestilisele kodanike kogule, mis otsustab Eesti Vabariigi edaspidise valitsemisvormi ja seadusandluse.

* 5. aprillil teatas AST, et liikumise “eesmärk on Eesti Vabariigi kodanikkonna õigusliku esinduskogu - Eesti Kongressi kokkukutsumine. /---/ Peale Eesti Kongressi asuvad komiteed rakendama kongressil otsustatut.”

Eksiilvalitsuse seisukoht: „Kui jõutakse Rahvuskongressi kokkukutsumiseni, siis määrab see muidugi ise oma pädevuse ja ülesanded, ent oletada võib, et selle peamisteks ülesanneteks oleks Eesti riikliku staatuse suhtes sihiasetuse ja eesmärgi fikseerimine, delegaatide valimine läbirääkimistele Kremliga okupatsiooni lõpetamiseks ja Eesti Vabariigi riigi- ja omavalitsusorganite tegelikuks taastamiseks Eesti territooriumil.” (Heinrich Mark, 7.6.1989 Eesti Päevaleht)

30. juunil 1989 andis eksiilvalitsus AST-ile ametlikud volitused ja delegeeris teedeminister Mihkel Mathieseni Eesti Kongressile.

7. oktoobril deklareeris kodanike maakonnakomiteede 1. konverents (kus valiti Peakomitee eeltoimkond), et lääneriikide mittetunnustamispoliitika tõttu kehtib Eesti pinnal jätkuvasti rahvusvahelise õiguse põhimõte, et niikaua, kuni maal viibivad okupatsiooniväed, mis kuuluvad valimiste või referendumi tulemustest huvitatud võimule, ei ole valimised vabad ega rahvahääletus kehtiv.

11. november Peakomitee valimised, T. Kelam nimetas kõnes kõigeks põhiliseks kolm punkti: me rajame oma taotlused Eesti Vabariigi järjepidevuse alusele, tahame taastada ehtsat Eesti Vabariiki ja tegutseme selle juures eetilistel alustel.

6. jaanuaril 1990 teatas kodanike maakonnakomiteede konverents (määras ka Eesti Kongressi esimese istungi toimumisaja ja võttis vastu valimiseeskirja) Pöördumises, et “Eesti Kongress on Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu” ning tohib „algatada läbirääkimisi tingimuste loomiseks, mis võimaldaksid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise Eesti Vabariigi õigusliku järje¬pidevuse ja Tartu rahu¬lepingu alusel” ja tõ¬kestada Eesti NSV Ülemnõukogu poolsed „anneksiooni seadustamise katsed kõigi rahumeelsete po¬lii¬tiliste ja diplomaa¬tiliste vahenditega.”

7.

Kodueestlaste algatusel moodustatud kodanike esinduskogu Eesti Kongress ühendas kaks Eesti Vabariigi kodanike tahte haru – seda ka füüsiliselt, kuna proportsionaalsuse põhimõttel kuulus 7% saadikukohti väliseestlastele (kokku valiti 499 delegaati, neist Eesti Vabariigi maa-alalt 464).

8.

Eesti Kongressile andis legitiimsuse enamiku kodanike osalus esinduskogu valimistel, mis ületas protsentuaalselt ka kõik Eesti Vabariigi ajal toimunud valimised: valimistel hääletas 557 163 Eesti Vabariigi kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat.

Eesti Kongress sõnastas esimesel istungjärgul Eesti Vabariigi kodanike tahte, määrates selle põhiosas järgmiselt:

„Eesti Vabariik on taastatud hetkest, mil astub kokku Eesti Vabariigi põhiseaduslik rahvaesindus – Riigikogu. Riigikogul on õigus algatada põhiseaduse muutmist vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusega kehtestatud korrale.

Iseseisev ja sõltumatu Eesti Vabariik tuleb taastada anneksiooni tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel Eesti Vabariigi põhiseaduslikule rahvaesindusele. Eesti Vabariigi taastamine peab põhinema Eesti Vabariigi kodakondsuse järjepidevusel ning kehtival Eesti Vabariigi Põhiseadusel.”

9.

Eesti Kongressi hilisem tegevus ei küüni enam adekvaatselt esindama Eesti Vabariigi kodanike tahet, põhjuseks okupatsioonivõimude sekkumine. See oli ka etteprognoositav (algatajad nägidki Eesti Kongressi üheistungjärgulisena).

Märtsis 1990 ütles Eesti Kongressi esimeheks valitud Tunne Kelam oma troonikõnes: „Ei saa olla usaldatavat teed iseseisvumisele ülemnõukogu ega ka nn Üleminekunõukogu kaudu. Meie tee on olnud järjepideva seaduslikkuse tee. See on olnud meie tugevaim argument niihästi ajalootormides kui ka rahvusvahelisel areenil.”

Kuid juba Eesti Kongressi 2. istungjärgu toimumise ajaks oli okupatsiooniesindus Eesti NSV Ülemnõukogu end uuesti kogunud: nimetanud Eesti NSV ümber Eesti Vabariigiks, garneerinud end selle sümboolikaga jne ning tõmbas alguses piitsa, hiljem präänikuga (alates 19. augustist 1991) kaasa ka Eesti Kongressi juhtkonna, mis hakkas läbi suruma kodanike (märtsis 1990 sõnastatud) tahtele risti vastukäivaid otsuseid.

10.

20. augustil 1991 deklareeris okupeeriva režiimi esindus, Eesti (NSV) Ülemnõukogu XII koosseis Eesti Vabariigi taastamist.

Ülemnõukogu tugines seejuures oma 7. mai 1990 otsusele, milles oli nimetanud end Eesti Vabariigi seadusandlikuks võimuks ja varustanud end valikuliselt Eesti Vabariigi sümboolikaga.

Endine Eesti NSV formeerus selle sammuga iseseisvaks rahvusvaheliseks subjektiks ning Venemaa (N Liit) minetas otsese jurisdiktsiooni 94,8%-le Eesti Vabariigi territooriumist.

Eesti (NSV) Ülemnõukogu otsustas algatada ka uue põhiseaduse väljatöötamise, kaasates sellesse töösse Eesti Vabariigi pärandi kättesaamiseks ka okupeeritava poole esinduskogu, Eesti Kongressi saadikuid.

Kodanike tahte alusel ei oleks saanud Eesti Vabariiki mitte kuidagi taastatuks kuulutada riigi okupeerija esindus, Eesti (NSV) Ülemnõukogu. Eesti Kongressi 6. istungjärk aga toetas just niisugust absurdi.

11.

Eesti Vabariigi järjepidevuse seisukohalt väärib märkimist, et Eesti Vabariigi kodanike tahet järgides oleks tulnud läbida järgmised etapid:

a) jõustada Eesti 1938. aasta põhiseadus;

b) valida selle alusel Riigikogu;

c) algatada Riigikogu poolt uus põhiseadus.

Miks ei alustatud 1938. aasta põhiseaduse jõustamisest? Selle oleks saanud jõustada ning seejärel ka Riigikogu valimised oleks saanud algatada ainult Eesti Kongress, aga mitte Eesti (NSV) Ülemnõukogu – ja sellepärast nõukogude võim seda ei teinudki.

Selle asemel algatas hoopis okupatsioonivõimu kohaliku haldusorgani Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis põhiseaduse.

12.

Eesti Kongressi 1. istungjärgu dokument „Eesti Kongressi tegevuskava Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel” ütleb: „Eesti Kongressi ainupädevusse kuuluvad Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused üleminekuperioodi vältel.”

Täpselt vastupidi Eesti Vabariigi kodanike sõnastatud tahtele asus Eesti Kongress alates 6. istungjärgust 7. septembril 1991 kõigiti toetama Eesti (NSV) Ülemnõukogu poolt 1988. aastast alates (nn Kolmas Vabariik; veel varem 1987 Isemajandav Eesti) toimetatud Eesti Vabariigi ümberkantimist:

* Eesti Kongressi saadikud osalesid põhiseaduse assamblees. 28. juuni 1992 referendumil vastuvõtmise hetkest muutus kehtetuks selle põhiseaduse eellane – Eesti NSV 1977. aasta konstitutsioon. Kuna Eestis puudus 1992. aastal põhiseaduslik riigivõim, mis olnuks pädev algatama juriidiliselt kehtiva Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse muutmist, siis toime 1938. aasta põhiseadusse puudus.

* Septembris 1992 osalesid Eesti Kongressi saadikud uue põhiseaduse alusel Riigikogu valimistel, mis toimusid okupatsioonivägede kohalolekul. Eesti (NSV) Ülemnõukogu asemele valitud kogu nimetasid nad taastatud Eesti Vabariigi parlamendiks.

Kokkuvõttes jättis Eesti Kongress Eesti Vabariigi kodanike tahte de facto realiseerimata: ei suutnud viia läbi Eesti Vabariigi õiguspärast taastamist, ei jõustanud Eesti Vabariigi alusdokumente ja seadusandlikku baasnormi ega kehtestanud riiklikule järjepidevusele rajatud võimu Eesti territooriumi üle.

13.

Nõukogude režiimi suursaavutus oli ka vägistaja ja vägistatu kokkuviimine täitevvõimu tasandil. 5. oktoobril 1992 andsid okupatsioonivõimu võrse Eesti (NSV) peaministri Tiit Vähi isikus ja okupeeritava riigi esindus Heinrich Marki isikus ühiselt oma volitused üle Eesti (NSV) Ülemnõukogu järglasena kokkuastuvale Riigikogule.

Esimene läks üle andma kommunistliku režiimi järjepidevust, teine aga Eesti Vabariigi järjepidevust, mida nõukogude võim vajas õiguslikkuse viigilehe omandamiseks. Käesoleval hetkel (aastal 2007) loetleb Toompea oma valitsusi mõnuga alates 1918. aastast ning on kohandanud selle jada sujuvalt nõukogude süsteemiga: „nr 27: september 1944 Tief; nr 28: alates 8. mai 1990 Savisaar”.

14.

Kuna 1940. aastast hoitud volituste üleandmine oli Marki kabinetis juba juunis otsustatud, siis moodustas eriseisukohale jäänud kabinetiliige Mihkel Mathiesen 15. septembril 1992 uue valitsuse ning määras peaministriks Eesti Kongressi restitutsioonimeelse saadiku Kalev Otsa.

Mathiesen tegi seda 1938. aasta põhiseaduse põhjal vanima valitsusliikmena, olles Marki-Penno valitsuses üldse ainus, kes ei pannud volitusi maha.

Moodustamise asupaiga järgi Nõmme valitsusena tuntud valitsus säilitab niiviisi Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse liini.

15.

Alates oktoobrist 1992 kannab senine kohalik haldusorgan Eesti (NS)Vabariigi Ülemnõukogu nimetust Eesti Vabariigi Riigikogu. See institutsioon on valitud Eesti NSV seaduste ja Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu otsese diktaadi põhjal ega ole õiguslikult korrektne jätk Eesti Vabariigi Riigikogule.

Riikidel on õigus iseseisvuda, ent kujundlikult võttes oli 1991.–1992. aastal tegu olukorraga, kus kuningapoja asemel võttis võimu tema vend. Ehk nagu Eesti Kongressi esimees Tunne Kelam justkui antiprohvet ütles kodanike komiteede liikumist välja kuulutades, et Eesav müüs läätseleeme eest Iisakile oma esmasünniõiguse.

Nagu kinnitab ka edasine ajalugu, on Eesti NSV eripäraks, et ta sobib oma korralduselt eelkõige omavalitsuseks.

Nõukogude Liidu lagunedes sai Eesti NSV iseseisvaks riigiks, kuid polnud elujõuline: poliitiliste jõudude poliitiline tahe pidada territooriumi iseseisvana nullistus aastaks 2003. Toompealt hallatav territoorium ja siinsed seadused ei sõltu tänapäeval ainuüksi Toompea otsustest, vaid aina suureneval määral ka Euroopa Liidust ning Eesti NSV-st väljakasvanud riigivõim on tänaseks taandunud omavalitsuseks.

16.

Eesti riiklik staatus de facto:

a) Kuni 20. augustini 1991

Eesti oli tervikuna Nõukogude Liidu koloniaalprovints, seejuures jaotatuna kahe haldusüksuse vahel:

* läänepoolne 94,8% oli Eesti NSV;

* idapoolne 5,2% oli Vene NFSV Petseri rajoon.

Kogu Eestis kehtis N Liidu kui okupeeriva riigi jurisdiktsioon.

b) 20. august 1991 – 16. aprill 2003

Valdav osa ehk 94,8% Eesti Vabariigist oli iseseisev Eesti riik, mida haldas Eesti NSV järjepidevusmoodustis nimetusega Eesti Vabariik. Kuni juunini 1992 kehtisid N Liidu põhiseadus ilma N Liidu haldusvõimuta, võimu teostas Eesti (NS)Vabariigi Ülemnõukogu, mis vastavalt 1992. aasta põhiseadusele andis volitused üle Riigikogule.

Ülejäänud 5,2% territooriumist asus Venemaa Pihkva kubermangu küljes ja seal kehtis endiselt okupeeriva riigi jurisdiktsioon.

c) Alates 16. aprillist 2003

94,8% Eestist on Euroopa Liidu koloniaalprovints ning alates maist 2004 kehtib ka E Liidu jurisdiktsioon; ülejäänu asub jätkuvalt Petseri rajoon Pihkva kubermangus.

17.

Eesti riiklik staatus de jure:

Eesti Vabariik, mis on rajatud 24. veebruaril 1918.

Nii nagu aastakümneid eksisteerisid kõrvuti ühelt poolt faktiliselt Eesti NSV oma seaduste ja institutsioonidega ning teiselt poolt juriidiliselt Eesti Vabariik oma seaduste ja institutsioonidega, siis see olukord ei ole muutunud, kuna ühelgi institutsioonil ei ole tekkinud volitusi muuta okupatsioonieelset seaduste baasnormi. Eesti Vabariigi juriidiline järjepidevus kestab okupatsioonieelse õiguskorra, selle institutsioonide ja Eesti kodanikkonna näol ka praegu edasi. Faktiliselt on Eesti territooriumil segu Euroopa Liidu, Vene Föderatsiooni ning 1918. aastal ja 1991. aastal rajatud Eesti Vabariikide õiguskorrast ja kodanikkonnast, kuid de jure kehtivad Eestis 16. juunil 1940 kehtinud seadused.

18.

20. sajandil toimus Eesti territooriumil kaks väga erinevat iseseisvumisprotsessi:

* Iseseisvus-1 aastail 1918–1920(–1924) – Eesti astus vastu moodustisele, mille küljes oli asunud (Vabadussõda), tõmbas sellega selge piiri (see on Tartu rahulepingu kahe-riigi-suhete ülene tähendus) ja pälvis, õigemini võitles välja tegeliku iseseisvuse. Hilisemat arvestades pole tähtsusetu, et piiri tõmbas Eesti Vabariik just kommunismi ja kommunistidega.

* Iseseisvus-2 aastail 1988–1991(–1994) – Eesti tegi kompromissi moodustisega, mille küljes oli asunud, allus tolle piiritõmbamisele (Eesti NSV piir) ja ka režiimi eripäradele, andes kõikvõimalikud õigused kurjategijatele alates kommunistidest kuni otseste okupantideni. Komporomissi väljenduseks oli kommunistide ja iseseisvuslaste-järjepidevuslaste ristandriik, habras tasakaal, kus kommunistid saavutasid ajapikku oma reeglite ülimuslikkuse. Sisuliselt võidutses Kolmanda Vabariigi ideoloogia.

Eesti Kongressi 11.–12. märtsi 1990 istungjärgu ajalooline tähtsus seisneb selles, et esinduskogu fikseeris mustvalgel kodanike tahte, nii nagu see okupatsiooni tingimustes reaalselt oli. See võimaldab dokumentaalselt tõestada, et Eesti Vabariigi kodanike tahe asus kooskõlas 1918. aasta suundumusega (Iseseisvus 1). Samamoodi on tuvastatav, kuidas hilisemad istungjärgud asusid seisukohti revideerima, pakendades need kommunistidele sobivasse vormi (Iseseisvus 2).

19.

Kokkuvõtlikult on Eesti Kongressil väljendatud kodanike tahe järgmine:

EESTI KONGRESSI STAATUS

Eesti Kongress kuulutab end tänasest Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks.

Eesti Vabariigi põhiseadusliku rahvaesinduse kokkuastumiseni väljendab Eesti Kongress Eesti Vabariigi kodanikkonna kui kõrgeima riigivõimu kandja seaduslikku tahet.

Eesti Kongressi ainupädevusse kuuluvad Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused üleminekuperioodi vältel.

Vajaduse korral on Eesti Kongress valmis võtma enda peale riigivõimu kandja kohustused.

RIIGI TAASTAMINE

Iseseisev ja sõltumatu Eesti Vabariik tuleb taastada anneksiooni tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel Eesti Vabariigi põhiseaduslikule rahvaesindusele. Eesti Vabariigi taastamine peab põhinema Eesti Vabariigi kodakondsuse järjepidevusel ning kehtival Eesti Vabariigi Põhiseadusel.

Kuni Eesti Vabariigi kõrgeima põhiseadusliku esinduskogu taastamiseni tegutseval üleminekuvalitsusel peab olema Eesti Kongressi usaldus.

Eesti Vabariik on taastatud hetkest, mil astub kokku Eesti Vabariigi põhiseaduslik rahvaesindus – Riigikogu.

Riigikogul on õigus algatada põhiseaduse muutmist vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusega kehtestatud korrale.

OMAVALITSUS

Eesti Kongress või tema poolt volitatud esindus on valmis läbi rääkima Eesti NSV haldusasutustega koostöö üle Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel õigusliku järjepidevuse alusel.

Eesti NSV Ülemnõukogu ja tema poolt moodustatud omavalitsus on okupatsioonivõimu kohalikud haldusasutused. Eesti NSV haldusasutuste pädevusse kuulub tsiviilelu normaalse funktsioneerimise ja korra tagamine Eestis üleminekuperioodi vältel. Sealjuures peab Eesti NSV haldusasutuste tegevus täielikult vastama rahvusvahelise õiguse normidele ning olema kooskõlas Eesti Kongressi otsustega.

TARTU RAHU

Eesti Kongress loeb õiguslikult tühiseks mis tahes Eesti osa lahutamise Eesti Vabariigi maa alast või liidendamise mõne teise riigi külge. Eesti Kongress mõistab otsustavalt hukka Eesti Vabariigi maa-ala terviklikkuse vastu suunatud aktsioonid. Eesti Kongress on valmis astuma NSV Liidu valitsusega läbirääkimistesse Tartu rahulepingus määratud piiride taastamisel tekkivate probleemide rahumeelseks lahendamiseks.

KODAKONDSUS

Eesti Vabariigi kodanikuks olemine ei sõltu inimese rahvusest, usust ega poliitilistest tõekspidamistest.

Kõigil Eesti Vabariigis elavatel rahvusvähemustel on põhiseaduslik õigus kultuurautonoomiale. Kultuurautonoomiatele kuulub riigi toetus.

NSV Liidu ja teiste riikide kodanike õiguste kaitse Eestis on tagatud vastavalt inimõiguste üldtunnustatud põhimõtetele.

Kokkuleppel vastavate riikidega tagatakse ümberasumise võimalus kõikidele soovijatele.

20.

Eesti Vabariigi de facto taastamise ülesanded ei erine oluliselt Eesti Kongressi kokkutulemise ajajärgust ning on järgmised:

a) ületada Eesti NSV järjepidevusmoodustise ülesehitamist propageeriv ideoloogia;

b) peatada Eesti NSV järjepidevusmoodustise ülesehitamine ja toimimine;

c) pöörduda 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse teele;

d) taaskehtestada ja tänapäevastada okupatsioonieelne õiguskord, lülitades sellesse kehtiva õiguskorraga kooskõlas olevaid vahepeal kehtestatud õigusakte.

21.

Kokkuvõtlik tees: meil on otstarbekas taotleda riigiõiguslike protseduuride jätkamist kohalt, kus restitutsiooni tee 12. märtsil 1990 peatus, ning ise selles eeskuju näidata.


Esmaavaldatud: kongress.ee