Lisatud: 5. jaanuar
Saada sõbrale
Jaak Valge peab 6. jaanuaril 2010. aastal kell 16.15 Tartus Lossi 3-425
ettekande "Kommunismi võlu. Eesti kirjanike poliitilistest hoiakutest
1930. aastatel". Kõik huvilised on oodatud.
Head uut aastat soovib
Akadeemiline Ajalooselts
1940. aasta juunis Balti riikides Moskva poolt ametisse surutud
marionettvalitsuste koosseisus ei olnud kompartei liikmeid, kuid see-eest
iseloomulikult palju kirjandusinimesi ja üldse humanitaarharitlasi.
Asjakohaselt on üks nende teise tee valinud kolleeg neid valitsusi nimetanud
"kirjanduslikku" tüüpi valitsusteks. Ent Johannes Vares-Barbarus, Johannes
Semper, Nigol Andresen ei olnud erandid: viiekümne kolmest iseseisvusaegsest
Eesti Kirjanike Liidu liikmest toetas sovetirežiimi administratiivse ameti
vastuvõtmise või sulega esimesel Nõukogude aastal paarkümmend kirjanikku.
Kuid märkigem ka, et aktiivselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid,
järgnenud Saksa okupatsiooni aastail uue Nõukogude okupatsiooni kartuses
Eestist lahkunuid ning nõukogudevastastena represseerituid kirjanikke oli sama palju kui Nõukogude võimuga koostööd teinuid. Poolevalikust hoiduda õnnestus väga vähestel.
Ent ikkagi on Nõukogude režiimiga koostööle läinud kirjanike hulk rabavalt
suur. Üsna loogilise ja vähemalt esmapilgul veenva seletusena pakutakse
Eesti intellektuaalide koostöö peapõhjuseks Eestis ja teistes Balti
riikides iseseisvuse kaotuse eel kehtinud autoritaarkordi, mis võõrandas Eesti riigi
rahvast ja eriti sotsiaalselt tundlikest, ent eluvõõrastest vasakidealistidest, kes 1940. aasta juunit uue algusena tervitasid,
"Mongooliat" tegema läksid ega osanud eesootavaid repressioone ning
sovetiseerimist oodata. Hiljem oli aga lihtsalt võimatu vankrilt maha
astuda.
Seda lähenemist ei toeta Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna diplomaatide
päevikud ja ettekanded. Nende dokumentide alusel näib, et kirjanike ja
teiste Eesti vasakharitlaste lähenemine Nõukogude Liidule algas juba enne
1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipööret, st demokraatliku
valitsemiskorra ajal. Teise allikaliigina annavad kaudset informatsiooni
Eesti vasakintellektuaalide poliitiliste hoiakute kujunemisest Üleliidulise
Kultuurisidemete Ühingu (VOKS) materjalid. Kolmandaks allikaliigiks on kirjanike omavaheline mahukas kirjavahetus ja mälestused, kus nad väljendavad end selgelt ning nauditavas vormis, ning erinevalt professionaalsetest poliitikutest emotsionaalsemalt ja ausamalt. Ehkki neis
nõukogude ajal kirjutatud mälestustes on nad minevikku idealiseerides ehk
oma 1930. aastate kommunismimeelsusega kohati üle pakkunud.
Täpsemalt analüüsitakse ettekandes nelja Eesti kirjaniku - Johannes
Vares-Barbaruse, Johannes Semperi, Nigol Andreseni ja Rudolf Sirge poliitiliste vaadete kujunemist. Need neli ei kajasta kindlasti Eesti kirjanike poliitiliste hoiakute "keskmist", vaid nende vasakpoolsemat osa ning võib-olla Moskva-meelsemat tiiba. Kuid nende vaadete kujunemislugu väljendab, ehkki reljeefsemalt, kõigi Eesti vasakintellektuaalide
poliitiliste hoiakute muutusi. Ning võib-olla mitte ainult. Eesti kirjanike Moskva-sõbralikkus 1930. aastatel ei olnud teiste "kodanlike" riikide intellektuaalide suhtumise taustal mingi erand.
Niisiis - tee Eesti vasakintellektuaalist Stalini režiimi teostajaks oli
hirmuäratavalt lühike. Kas sama oleks analoogilistes tingimustes võinud
juhtuda ka lääneriikides? Millal ja mis põhjustel tekkis Eesti kirjanikel
tõmme Moskva kommunistliku režiimi poole? Kas see poolehoid tulenes Eesti
oludest või oli tegemist laiemate põhjustega, mis mõjutasid kõiki tolle
perioodi Lääne vasakintellektuaale?
0 comments:
Post a Comment