Lisatud: 7. jaanuar
Saada sõbrale
Äraläinud aasta lõpus ja saabunu alguses on Eesti valitsusmeedias ilmunud mitmesuguseid ennustusi 2010. aastaks, autoreiks astroloogid, valitsejaile ja pankadele lähedalseisvad analüütikud, poliitikud ja muud arvamusliidrid. Sõltumatuna lähtun vaid saadaolevast informatsioonist, oma analüüsivõimest ning loogilisest mõtlemisest, mistõttu minu visioonid ei tarvitse kõigile meeldida. Aga põrsaid loetakse sügisel, nagu ütleb vanarahvas.
Muidugi huvitab peost suhu elavat rahvuskaaslast küsimus, kuidas hakkab minema Eesti majandusel, sest selle käekäiguga on harjutud otsustama isikliku elujärje üle. Kuigi pankade analüütikud ja valitsuse palgal olevad marjejosingud ja valitsuse liikmed lubavad masu seiskumist ja majanduse aeglast mäkketõusu, kipuvad sellised analüüsid olema pigem soovunistuseks, mida oma peaga mõtlema harjunud eestlased ei peaks puhta kullana võtma. Samal ajal, kui üldsust rahustatakse optimistlike lubadustega, suureneb pidevalt töötus, mis tõuseb aasta keskpaigaks kuni 25% (praegu on tegelik tööpuudus 20%) tööjõulisest elanikkonnast. Millest omakorda on sõltuvuses maksutulu ja tarbimise vähenemine, mis doominoefektina mõjutab negatiivselt sisetarbimisele orienteeritavaile ettevõtetele. Surnud ring, sest pole mitte mingisugust märki sellest, et meie vähene eksporttoodang oleks murdnud välisturule. Kas majanduse elavnemiseks peetakse tõesti mõne börsil tegutseva ettevõtte aktsia kallinemist või kitsa grupi kodumaiste rikkurite gruppi kuuluva spekulandi uut äriideed? Taoliste juttudega võidakse rahustada vaid lolle.
Rumalaid, massiteabe poolt ärapeedistatud ajudega inimesi aga paistab Eestis lausa kuhjaga jaguvat (rumaluse vastu pidi ka Jumal võimetu olema). Sest kuidas muidu seletada, et paari aasta tagust pangalaenudele tuginevat tarbimishullust ja kinnisvaramullile ülesehitatud ning valitsuse ja õukonnameedia poolt propageeritud edukuseloo igikestvust nii paljud eestimaalased uskuma jäid? Mistõttu tervelt 150 tuhat leibkonda end lihtsameelselt pangaorjusesse heitsid ja sel moel kaotasid võimaluse end edaspidi “vaba maa kodanikuna” tunda. Ei pea end eriliseks vandenõuteoreetikuks, kuid olen kindlal arvamusel, et selline eesmärk - suure osa Eesti elanikkonna (panga)orjastamine - rahvusvahelisel pangakartellil ja selle kuulekatest sülekoertest kodumaistel poliitikutel oligi.
Ajal, kui kinnisvarahinnad on pool või üle selle oma väärtusest kaotanud, võiksid valitsejad lihtsameelsete kodanike troostitut ja ebaõiglast olukorda leevendada, seadustades pangalaenu tagatisena kinnisvara oma praeguses väärtuses. Paraku sellist tahtmist pigem võõramaiste pankurite huvide eest seisvatel toompealastel pole. Ei ole ka sellepärast, et puudub vastav ühiskondlik surve. Survestajad peaksid esmajoones olema hättasattunud laenajad ise, kuid need kardavad protesteerimisega sattuda “musta nimekirja”, tüüpiliste eestlastena loodetakse, et keegi teine teeb ja võitleb nende huvide eest. Alanud aasta saabki esmalt just nende 150 tuhande perekonna rumaluseviljade noppimise aastaks, sest töö kaotanutest on paljud ka pangavõlglased. Seni umbes viiesajale kuuse alla kihutatud perele tuleb 2010. aastal ilmselt 3-4 korda enam saatusekaaslasi lisaks, sest seltsis pidi ju segasem olema.
Edevaid eesti mehi rõõmustab kindlasti 2010. aasta sellega, et pangamajade hoovisid ummistavate luksuslike liisingumaasturite hinnad langevad drastiliselt. Kuna ühiskondlikku staatust uhke maasturiga mõõtvatest rahvuskaaslastest on paljud “imemulli” lõhkemisega kallitest autodest sunnitud loobuma, siis pääseb löögile uus hulk eestimaalasi. Kelle võimalused olid eelmistest omanikest kesisemad, kuid kes sarnaselt eelmiste liisijatega mehelikkuse ja edukuse mõõdupuuks uhket autot peavad.
Imestust äratab, et ajal, kui paljud majanduskriisist haaratud Euroopa riigid (kus olukord tunduvalt kergem kui “imedemaal” Eestis) on välja töötanud vaesuse vastu võitlemise programmid, istub Eesti valitsus täielikus tegevusetuses. Euroliidu riikides kannatavad vaesuse all esmalt just värviliste hulka kuuluvad migrandid, meil on vaesus samavõrra levinud nii põlismaalastest eestlaste kui ka okupatsioonikolonistide hulgas. Miks siis valitsus eesti rahva edasikestmise pärast ei muretse, vaid laseb esmalt paljulapselistel peredel ja üksikemadel vireleda? Või arvavad ansiplased-laarlased tõsimeeli, et vaid rikkuritest emad (kelle niigi kõrget emapalka pidevalt tõstetakse) suudavad sigitamismasinateks muutudes tagada eestlaste edasikestmise? Millega on taoline rahvusevastane kuritegelik ignorantsus seletatav, kas rumaluse või lihtsalt haldussuutmatusega? Kuigi ma ei pea meie valitsejaid erilisteks ettenägelikeks mõttehiiglasteks, olen arvamusel, et näilik tegevusetus on kindla sihi ja hoolikalt uue maailmakorra arhitektide poolt planeeritud ja meie valitsuskartelli poolt läbi viidud tahtlik tegevus.
Väikesearvulise elanikkonna ja lepliku meelega rahvaga Eesti on välja valitud uue maailmakorra katsepolügooniks. Tööpuudust ning vaesuse süvenemist soosides katsetatakse, kui kõrgel on eelnevalt 15 aasta vältel massiteabe poolt ärapeedistatud, orjamentaliteedi omandanud, eetlised ja moraalsed kriteeriumid kaotanud, edukusemüüdist pimestatud, tarbimisusku nakatatud, eri ühiskonnaklasside ja vanuserühmade vastasseisust lõhestatud, eesti rahva eksistentsiaalsete probleemide vastu sügavalt ükskõikse, kõige elementaarsemagi solidaarsustunde kaotanud ühiskonna valulävi. Möödunud aasta mitmed sündmused (nt valimised) kinnitasid, et enamik eestimaalastest on saavutanud sellise “küpsuse”, kus kodanikkonnaga võib manipuleerida kui ajudeta zombidega, kartmata kohata mitte mingisugust vähegi organiseeritud vastupanu. Sest zombistamist läbiviinud õukonnameedia täidab oma ülesannet, milleks on võimalike vastuhakkajate sildistamine, opositsiooni halvustamine, desinformatsiooni levitamine ja “mittesoovitava” informatsiooni varjamine. Ennustan, et samalaadset tegevust jätkab valitsusetruu meedia ka alanud aastal, kuigi selline tegevus muutub üha raskemaks, sest alternatiivsete infolevitajate osakaal pidevalt suureneb. Kuigi 80-90% kodanikkonnast on režiimile tuima orja ükskõiksusega lojaalne ning äärmiselt apaatne letargias tukkuv lumpeniseerunud mass (mis ühiskonnas asetleidvates protsessides vaid hirmunud pealtvaataja rollis), muutuvad informeeritud ja kodanikujulgusega süsteemivälise vähemuse osa hoiakud alanud aastal määravaks. Mistõttu võivad näiteks 200-300 aktiivset rahvuslast olla ühiskonnas mootoriks, mille tegevuse tulemil võivad käivituda protsessid, mis määravad aastaiks Eesti saatuse. Meil, vanadel vastupanuvõitlejatel, on ju vastav, veidi enam kui paarikümneaasta tagune kogemus olemas.
Millele mu eelmise lõigu lõpus kirjapandud optimistlik oletus veel tugineb? Muidugi mitte planeetide seisul. Kuigi meie õukonnameedia püüab maailmas toimuvatest sündmustest anda vaid kartelliparteidele meelepärast informatsiooni, valitseb maailma majanduse juhtriigis USA-s investeerimispanga Lehman Brothers pankrotiga käivitunud sügav majandus- ja usalduskriis. Majanduskriis väljendub suurimas tööpuuduses peale Suurt Depressiooni (mille käivitas 1929. aastal Wall Streeti pankade esilekutsutud börsikrahh), samuti asjaolus, et 16% “maailma kõige rikkama riigi” kodanikest toitub supiköökides ning paljude suurlinnade äärtele on kerkinud telklaagrid, kus elavad tuhanded oma eluasemetest väljaaetud inimesed. Süvenev vaesus teadupoolest omakorda tekitab sotsiaalseid pingeid ja vastuhakke.
Ühendriikide valitsusringkonnad ei saa endale lubada sellist muretust nagu meie ignorantsed valitsejad, kes loodavad, et võimukrahhi korral tõttavad appi peremehed, kelle huve aastaid ennastsalgavalt teenitud. Superriik peab lootma esmalt oma võimalustele, mistõttu on Ameerikas tekkinud murelikust olukorrast häiritud paljud sealsed võimukandjad. USA Rahvusliku Julgeolekunõukogu luureala direktor Dennis C. Blair ennustas 2010. aastaks nii USA-s kui ka Euroopas rahutusi, mis põhjustatud majandusraskustest ja üha süvenevast vaesusest. Mitmes USA osariigis on rahutuste mahasurumiseks ja võitluseks “vaenulike grupeeringute vastu” lahinguvalmidusse seatud lausa armee. “Globaalne majanduskriis võib rikkuda paljude arenguriikide režiimide stabiilsust,” ennustas julgeolekunõukogu luuredirektor. Muuseas sisuliselt on Eesti arenguriik oma Euroopas suurima elatustaseme vahega, väikese arvu rikaste ja suure arvu vaestega. Kuigi valitsusmeelne meedia on aastate vältel oksendamiseni korrutanud dogmaks muudetud juttu, “kui hästi Eestil on läinud”, pole keegi selgitanud, et majanduslikult hästi on läinud siiski ühiskonnast vaid 5% hõlmaval jõukamal osal. Väikelinnades või maal elavaid eestlasi paljukiidetud majandustõus sisuliselt ei puudutanud.
Mitmed rahvusvahelise tuntusega analüütikud on ennustanud, et ahnusel ja inimeste ekspluateerimisele tuginev ning sotsiaalset ebavõrdsust tekitav neoliberalistlik majandusmudel on surmakrampides ja 2010. aasta otsustab selle saatuse. Sellist arvamust kinnitavat ka paljud analüütikud, kes prognoosivad arvukaid sotsiaalseid konflikte. Eesti ei viibi suletud ruumis ja maailmas asetleidvad protsessid hakkavad paratamatult häirima ka meie ignorantseid ja arrogantseid poliitikuid ning annavad süsteemivälistele jõududele lootust õiglase ühiskonna loomiseks.
Lihtsameelseid, valitsuspropagandat uskuvaid ja vaid valitsuskartelli meedia abil end maailma asjadega kursis hoidvaid inimesi tabab külm dušš, kui aasta keskpaigas selgub, et Euroopa Liit ei ole mingi Vene Karu ülemvõimu eest kaitsev organisatsioon (nagu euroliitu astumise eel rahvuslasi veenda püüti), vaid mõne aasta kauguses tulevikus Eurussia impeeriumiks muutuv kosmopoliitne rahvuslust tõrjuv ühendus. Euroliidus valitsevate Vene-sõbralike meeleolude tõttu ja teatud informatsiooni olemasolul võib ennustada, et 2010. aasta keskpaigas kehtestatakse Venemaa kodanikele viisavaba liikumine Euroopa Liidus. Seega saavad eestlased senisest enam suhelda “toredate vene inimestega”, kellest paljud tormavad lääne poole omale sobivat uut kodumaad otsima. Ilmselt peatub nii mõnegi “toreda vene inimese” valik ka läänelikul Eestil, kus vene keelega probleemideta kõikjal hakkama saab ja tühjana seisab hulgaliselt (Moskva ja Peterburi hindadega võrreldes) odavat elamispinda.
Kindlasti saab alanud aasta ka murdepunktiks Eesti idapoliitikas, kus meie valitsejad võtavad (Brüsselist tulevaid “soovitusi” järgides) lepliku hoiaku Moskva suhtes, sest masust jagusaamine sõltub suuresti suhete soojenemisest Venemaaga. Eestlastele on selle hinnaks veidi pikemas perspektiivis paratamatult teise riigikeele ja 0-kodakondsuse sisseseadmine, millele eeltööd on teinud “riigiidentiteedi” propageerimisega meie arvamusliidrid ja poliitikud Vabariigi Presidendiga eesotsas terve möödunud aasta. (Teise riigikeele ja 0-kodakondsuse seadustamist 2010. aastal ilmselt veel ei toimu, sest põhirõhk on pandud euro sisseseadmisele.)
2010. aastal teravneb ajakirjanduses kindlasti (näilik?) vastasseis venemeelseks peetava Keskerakonna, selle satelliidi SDE ja “valgeteks jõududeks” peetavate Reformierakonna-IRL kaksikbloki vahel. Mina seda riigipiruka ümber käivat löömingut üleliia ei dramatiseeriks. Kui peakski järgmistel (võimalik et erakorralistel) valimistel peale jääma Edgar Savisaare juhitud partei, ei juhtu tavakodaniku jaoks midagi dramaatilist. 1990-ndate alguses IMF-i ja Maailmapanga “soovitustel” kehtestatud kodumaist väikeettevõtlust kägistanud ja suurkartelle-pankasid soosiv neoliberaalne majanduspoliitika jääb kehtima, sest Edgari partei on varemgi mitmel korral valitsuskoalitsioonis olnud ja mingeid kõrvalekaldeid “meie valitud majanduskursist” pole juhtunud. Keskerakonna sotsiaalsusele ja astmelisele tulumaksule rõhutamine on vaid lihtsameelsete valijate lollitamise nõks. Miks peaks Keskerakond tahtma kehtestada astmelist tulumaksu, kui seeläbi kannataksid mitmed partei suurrahastajad ja paljud parteiliikmed ise, kes on oma ettevõtlust edendanud tänu “pumba juures” olekule? Ei ole ka Savisaarel erilisi võimalusi “meid Moskvale maha müüa”, sest meie kõik parteid juhinduvad Brüsselist tulevatest “soovitustest” ja “juhenditest”. “Valgete” jõudude koalitsioon peab aga paratamatult õige varsti Brüsselist tulevate “soovituste” alusel oma Venemaa hoiakuid tunduvalt pehmemaks muutma. Seega ei tarvitse ideoloogiline vastasseis nii dramaatiline olla, kui seda üldsust uskuma püütakse panna.
Taasiseseisvuse järel on meie valitsejatel olnud kaks Suurt Eesmärki: Euroopa Liidu liikmeks ja NATO kaitsva vihmavarju alla saamine. Kahe esimesega on läinud nagu läinud, nagu kombeks ütelda, kui tulemused erilist rõõmu ei valmista. Kolmas Suur Eesmärk on euro kasutuselevõtt, mille vajalikkust ja atraktiivsust kui majanduse taaskäivaitajat reklaamivad valitsuspoliitikud ja nende meedia. Euro tagavat, et Eestisse saabuvad investeeringud ja meie majandus muutuvat atraktiivseks ja loomulikult saabub ka “õnn meie õuele”. Skeptilisemad julgevad euro imevitsas kui majanduse ülesaitajas tublisti kahelda, sest nt euroga arveldavate Iirimaa ja Hispaania majandusseis on teadupoolest tunduvalt nukram, kui oma raha säilitanud Taanis ja Rootsis. Ükski euroreklaamija pole sellel küsimusel pidanud vajalikuks peatuda, sest mõistlik vastus puudub. Euro kasutuselevõtt on saanud vastuvaidlemist mittesallivaks dogmaks, milles kahtlejaid on juba praegu halvustama hakatud.
Paraku julgen kolmanda Suure Eesmärgi ehk kõigi eestlaste õnnelikuks tegemise mooduse suhtes olla eriliselt skeptiline ja kraaksuda lihtsameelsetele uut, selle aasta lõpus tabavat pettumust. Kardan, et aasta lõpukuudel selgub, et “meie majanduse parema käekäigu huvides” ei kujune euro vahetuskursiks mitte praegune 1:15,6, vaid nt 30 krooni ühe euro eest või veelgi enam. Vahetuskursi määrajaks ei ole teadupoolest mitte Eesti Pank, vaid euroliidu ladvik. Siis selgub “saladuslik” põhjus, miks esmalt oma heaolu pärast muretsevad valitsejad aegsasti oma palga seadustatult euroga sidusid.
Tegelikult ju vajab eesti kroon devalveerimist, et sel moel meie vähest eksporttoodangut maailmaturul konkurentsi viia ja siseringlusesse rahamassi tuua. Kuna valitsejad on deklareerinud, et devalveerimist mingil juhul ei toimu, siis muud teed ei jää, kui eurole üleminekul vahetuskurssi drastiliselt muuta. On vaid aja küsimus, kus ebameeldivat tõde hakatakse ühiskonnale “söödavaks tegema” ja kogeme missuguse ilusa lugulauluga seda põhjendama asutakse. Ilmselt saame neid põhjendusi kuulma 2010. aasta lõpukuudel. See, et 150 tuhande pangaorja olukord veelgi raskemaks muutub, ei koti kindlasti kedagi, sest “rumalailt tulebki raha ära võtta”. Toompeal teatakse väga hästi, et löögi alla sattunud pered nagunii protestima ei hakka ja “teenivad edasi”, nagu enamusele eestlastele seni heaks kombeks on olnud. Mäletatakse ju hästi eelmist rahareformi, kui pensionärid oma kirsturahadest ilma jäid. Mis juhtus? Mitte midagi… Sest keda mõne penskari vigin ikka häiris.
Mõningased ebameeldivused tabavad neid kergeusklikke, kes tõsimeeli uskunud, et keegi meile agressiooni korral ummisjalu appi ruttab. Pärast kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist on NATO juhtriikide juhid korrutanud, et Põhja-Atlandi kaitseorganisatsioon on konfrontatsiooni kadumisel sisuliselt muutunud eelkõige poliitiliseks ühenduseks. Sellele vaatamata usuvad paljud Eestis siiamaani, et transatlantiline poliitilis-sõjaline liit meile kiiresti appi tuleb, kui peaks tekkima sõjaline konflikt idanaabriga. Pimedat usku pole suutnud kõigutada seegi, et mitmed liikmesriigid (Saksamaa, Prantsusmaa) on otsesõnu deklareerinud, et Baltikumi ründamise puhul nende poolt mingit abi oodata ei ole. Irokeesi-indiaanlaste skvoo-mentaliteedi omandanud eestlasi pole kõigutanud seegi, et ükski NATO kindral pole otsesõnu suutnud kinnitada, et Baltikumi kaitsmiseks üldse mingi konkreetsete tähtaegadega kaitsekava oleks.
Ühishuvi võidelda “ülemaailmse terrorismi” vastu tekitas 11. septembri (palju küsimusi tõstatanud) rünnak New Yorgis asuvate Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaksiktornide vastu. Venemaa pidas “ülemaailmseks terrorismiks” tšetšeenia rahva iseseisvuspüüdlusi, USA aga Talibani islamiliikumise juhitud suveräänset riiki, mida kiiresti ründama asuti. Nagu lõigatult unustas valitsuskartelli huve propageeriv Eesti meedia genotsiidi Tšetšeenias, millest sestpeale ühtegi rida ei kirjutatud. Vaid õukonnameediat jälgiv “uhke ja hää” eestlane ei tea midagi Põhja-Kaukaasias juba aastaid kestnud vabadussõjast, mida Kaukaasia Islamiemiraadi vabadusvõitlejad selles regioonis Vene okupantide vastu peavad.
Eelmise aasta lõpus tegi Afganistani vabadusvõitlejate põlvilesurumisega hättasattunud NATO lähenemiskatse Venemaale, paludes venelastelt toetada okupatsioonijõude helikopteritega. Seni on Venemaa kindlast vastusest kõrvale põigelnud. Juhul, kui Venemaa nõustub NATO-ga diili asuma, järgneb sellele meile saatuslikule otsusele loogiliselt varsti ka idanaabri (senise sõbraliku) poliitika muutmine Iraani suhtes. See tähendab meile eestlastele “piiratud väekontingendi”näol aga osalemist uues agressioonis. Seekord Iraani demokratiseerimise lipu all, teisisõnu: USA-le allumatut, iseseisvat, tuumarelvaga varustatud juudiriigi suhtes vaenulikku poliitikat ajava riigi vastast agressiooni. Eestile tähendab oletatav Venemaa Iraani-poliitika muutus seda, et vastutasuks “mõistva suhtumise eest”, on Baltimaad, Gruusia ja Ukraina kindlalt antud Venemaa mõjusfääri. Et oleme järjekordselt peenrahaks suurriikide vahelistes tehingutes. Mistõttu soovitaks Eesti saatusest hoolivail kodanikel 2010. aastal hoolikalt jälgida nii Venemaa kui ka USA-Iisraeli poliitikat Kesk-Ida regioonis.
Põnev poliitikaaasta tuleb. Eesti rahvale sooviks, et lihtsameelsete ja rumalate inimeste arv meie rahvuskehas väheneks, sest lokkav lausrumalus, ignorantsus ja orjameelsus võib saada ohuks rahvuse edasikestmisele! Ahnetele ja ignorantsetele valitsejatele soovitaks avada silmad ja ma-võin-karistamatult-oma-kodumaad- müüa unest ärgata, sest igal oinal olla kunagi mihklipäev! Mõttekaaslastele aga soovitaks püssirohu kuiva hoida
0 comments:
Post a Comment