Tiit Madisson:
Kuidas kaitsepolitsei tahtmatult oma „koputajad” paljastas!
Eesti Ekspressi „natsipidude” loo tagamaadest
Eesti Ekspressis ilmus 21. jaanuaril kirjutis, mis rääkis riigikaitsjate osalemisest Eesti „esinatsi” Risto Teinoneni korraldatud „natsipidudel” 2006.-2007. aastal. Skandaali taotleva loo autoriks oli Tarmo Vahter, kahel korral juudi meediakontserni Bonnieri preemiaga autasustatud kauaaegne Ekspressi ajakirjanik. Lehe ilmumispäeva õhtul käsitles sama teemat TV3 saates iseloomulikult lahmivas ja mõnitavas toonis Mihkel Raud, tuntud eesti hävituspataljonlase ja „punakirjaniku” pojapoeg. Samas andis Raud oma esinemise tooniga kujukalt edasi süsteemiajakirjanduse suhtumise („musta pori näkku!”) põhiseaduses sätestatud õigustesse ja vabadustesse.
Kui viletsavõitu majandusseisus Eesti Ekspress taotles oma looga skandaali ja suuremat läbimüüki, siis vähemalt skandaali see lugu tekitas (läbimüügi numbreid teab paremini EE raamatupidaja), sest ajalehe artiklit refereeriti nt ka Venemaa (kapo poolt korduvalt Eesti-vastaseks, FSB mõjualuseks nimetatud) veebiportaalis regnum.ru. Seal olev informatsioon Eesti natsimeelsusest rändas omakorda teistesse Venemaa infokanalitesse.
On välja tuldud oletusega, et Kaitsepolitsei Ametist lekkisid nende tunnistajate nimed, kes on riigikaitsesfääris töötanud. Peale riigikaitsjate kuulus ajalehes avalikustamisele ka keskerakondlasest ettevõtja, kes on rahvusradikaalseks nimetatud Nõmme Raadio omanik, kuid kellel riigikaitsega paraku mingit seost pole. Kaitsepolitsei tegi veel samal päeval avalduse, kus eitas oma osalust Ekspressi looga, hurjutades ajakirjanikku, kuna see oma loos ei nimetanud ära, et materjal saadi sellise kohtuasja dokumentide hulgast, mille menetlus oli lõppenud. Teatavasti lubatakse lõpetatud kohtuasjade materjalidele ligi ka asjast huvitatuid. Teisisõnu on need dokumendid igaühele kättesaadavad, mistõttu kaitsepolitsei lekkimist ei olnud, nagu püüab ühiskonada veenda asjakohane organ.
Kuna selle kirjutise autor on samuti Tarmo Vahteri loo allikaks olnud dokumentidega tuttav, siis tahaks nimetatud asjal peatuda pikemalt, et loosse mingit selgust tuua. Kuidas ikkagi sattusid fiaskoga lõppenud uurimise dokumendid sootuks teise kohtuasja materjalide hulka? Kohtuasi puudutas nimelt Risto Teinoneni kaebust Kaitsepolitsei Ameti vastu. Teinonen süüdistas kapot solvamistes, mis sisaldusid kaitsepolitsei 2008.a. aastaraamatu ebaadekvaatses tekstis. Üldsusele mõeldud üllitises valas kapo välja sapi „natsiaktivistile”, kuna tema vastu algatatud uurimine jooksis liiva, sest paraku kehtib meil ikka veel Eesti põhiseadus, mis muuhulgas garanteerib ka poliitilise meelsuse vabaduse. Mistõttu ei saanud Teinoneni kottimist oma aastaraamatus põhiseaduslikku korda kaitsma pidava organi väljapaistva töösaavutusena kirjeldada. Seetõttu tuli piirduda vaid lapsiku sõimu ja solvangutega.
Haldusasja dokumentide hulka võeti kapot esindava advokaadi poolt millegipärast kriminaalasja ülekuulamis- ja pealtkuulamiste lindistuste väljakirjutised. Kuna nendel dokumentidel mainitud kohtuasjaga polnud mingit seost, võib kindlalt väita, et Kaitsepolitsei Amet andis need oma juriidilise esindaja Leon Glikmani advokaadibüroo kasutusse* ajakirjandusse lekitamise eesmärgil – ilma et keegi otseselt kapot lekitamises saaks süüdistada!
Hetkel on vastuseta teine küsimus: kas ajakirjanik Vahter täitis kapo tellimust? (Mitte ühegi loogilise seletusega ei oska põhjendada, miks mitu aastat vana lugu üles soendati?) Vaadelgem tema kirjutises avaldatud nimesid, kellest mitmed on tõesti ühel või teisel määral praegusel ajal Eesti riigikaitsmisega hõivatud, kes kaitseväe struktuurides, kes Kaitseliidus. Asjaga paremini kursis olevad teavad fakti, et enamus äramärgituist ei olnud riigikaitsega sellal seotud, mil nad „natsipidudel” käisid. Kõik leheloos äranimetatud polnud isegi käinud – ju pälvisid kapo viha mingi muu teo eest, mistõttu tuli neile natsisilt külge lüüa!
Mis oli ikkagi tõeline põhjus, mis sundis Ekspressi pro kapot 3-4 aasta taguseid sündmusi „üles kloppima”? Need, kes kursis meie poliitilise politsei töömeetoditega, teavad, et kapo tegeleb ka „vale ideoloogia” omaksvõtnute jälitamisega ja nende „õigele teele” juhtimisega. Tihtipeale tehakse seda igat sorti mõjutustega: nt tööandaja informeerimisega, üliõpilastest eksinuid ähvardatakse õpingute nurjaajamisega, kasutatakse vanemate mõjutamist jne, jne. Kuna ajalehes avaldatud isikud ilmselt keeldusid meelsuspolitseiga suhtlemast või ei allunud mõjutamisele, siis pandigi nende nimed „avalikuks hukkamiseks” ajalehte üles – kuulutades ühtlasi, et sel moel sildistatud on ühtlasi ilma jäetud igasugusest võimalusest end kuidagi kaitsta, sest natsitähtpäevade tähistamisega on nad end „sisuliselt teinud Saksa natsionaalsotsialistidele omistatud juudimõrvade kaassüüdlasteks”!
Mitmed fotol kujutatud riigikaitsjaist ei sattunud Eesti Ekspressi kirjatükki
Paraku on Ekspressi allikaks olnud dokumendiga tutvunul teada valik, millise Tarmo Vahter tegi pidudel osalenutest. Sest ajakirjaniku käsutuses oli suurem hulk nimesid, kellest mitmed kaitsestruktuuride liikmeina osalesid pidudel, kuid ei leidnud millegipärast leheloos äramärkimist. Üks nimekirjas olnud, kuid kirjatükis äramärkimata riigikaitsesfääris palgalisel tööl olnud isikutest kohtub enda sõnutsi regulaarselt kaitsepolitsei ametnikega. Teine varjujäänu juhib üht rahvuslikku organisatsiooni, kuid seda juhtides toimib viimasel aastal pidevalt kaitsepolitsei peakorterist saadud „soovituste” ja „suunitluste” alusel. Kuigi mees on rahvuslikus liikumises tuntud ja „natsipidudel” paaril korral osales, ei pidanud kapo vajalikuks tema kodu isegi läbi otsida. Kolmas äramärkimisest pääsenud noormees on samuti riigikaitsesfääriga seotud. Osales aktiivselt Wannsee konverentsi tähistaval üritusel, kuid hiljem on kaevanud teiste nimetatud üritusel osalenute peale, mistõttu ilmselt end rehabiliteeris meelsuspolitsei ees. Neljas lehtesattumisest pääsenu on samuti riigikaitsesfääris tööl, samas koguni üks esimese „natsipeo” organisaatoreid, samuti MTÜ Uus Euroopa üks asutajatest, seotud levitatud „natsiraamatute” toimetamisega. Paraku ei otsitud tema kodu seoses Teinoneni vastu algatatud menetlusega isegi läbi, samuti ei kuulatud ametlikult üle!
Hoopis omaette „grupi“ moodustab mees, kes oli sõjaväest aastaid enne üritusi kinga saanud. Kapo oskab pilti segada – ja seda EE loo puhul ka Tarmo Vahter. Nimelt selle mehe nimi oli võib-olla just eksitamise eesmärgil artiklis mainitud, siin olgu ta nimeks näiteks „P“. Veidi tema tegevusest. Valitsuses või selle siseringis oli fabriteeritud kriminaalasja algatamises Teinoneni vastu otsustatud tõenäoliselt 2006. aasta lõpus. Kapole oleks olnud suureks pettumuseks, kui 20. jaanuaril 2007. Wannsee tähistamist poleks toimunud. Teinonen läksi jaanuari alguses välismaale ja aega korraldamiseks ei tundunud kellelgi olevat. Nii võttiski P Teinoneniga ühendust ja pakkus abi. Tema võiks ürituse kutsed postitada ja nii lükkusid korraldamise kiired edasi. P oli see, kes EE artikli alguses toodud vestluses Teinoneni püüdis holokausti-teemal provotseerida. Vestlus oli lindistatud peo ajal ja võimalik sai see olla ainult nii, et selle lindistajaks oli just P. Kolm päeva enne üritust oli menetlust alustatud ja kapo vajas seda. Nii olidki Rüütli tn turvakaamerad valmis (on juhtunud, et pärast vandaalitsemist ei ole Rüütli tn ettevõtjad turvakaamerate infot saanud – aga sel korral kapo muidugi sai). Ühtlasi korraldas kapo restorani ees paari muulase poolt intsidendi, mis oleks võinud kohtu alla viia ühe peolise ning anda kapole võimaluse koheseks sekkumiseks. Kuid peolised said provokatsioonist kiiresti jagu. Edasi esineb P EE loos arutelul, mille käigus vesteldi laagrikooli korraldamises. Kas seal, viie mehe arutelul, on toimunud lindistus. P oli ülekuulatutest see, kes suutis ürituste kaupa loetleda peaaegu kõigi osalejate nimed – ja tegi seda. Artiklis mainitud kõne autori nime ütles välja just tema. Ühtlasi rääkis ta ülekuulamisel asjasse täisti mittepuutuva isiku abieluvälistest suhetest. Tänapäeval viibib P välismaal. Kapot tal põhjust karta ei ole. Äkki mõningaid teisi oleks?
Kuidas suutis Ekspressi kirjatüki autor Tarmo Vahter „juhuslikult leitud” dokumentides äratoodud isikutel teha vahet, keda oma artiklis ära märkida ja kelle nime mitte avaldada? Riigikaitsega olid seotud nii ühed kui teised. Ilmselt oskas keegi nõu anda? Küsides võimalust juurdepääsuks nimetatud dokumentidele, alustab Ekspressi ajakirjanik oma elektronkirja kapo pressiesindajale Andres Kaharile familiaarselt: „Tere Andres!”...
Bonnieri preemia laureaati ajakirjanik Tarmo Vahterit õnnitleks teeneka organite tellimustööde veteranilt Mart Kadastikult alias Jaak Kaljolt teatepulga ülevõtmise puhul! Ilusat holokaustipäeva!
27. jaanuar 2010
-----
* Kuna kaitsepolitseis ei olnud palgal ühtki kompetentset juristi, kes suutnuks kohtus ametit esindada, palgati selleks 83 000 krooni eest Leon Glikmani advokaadibüroo. Paraku suutsid kapo ametnikud Risto Teinoneni advokaadi enne kohtu algust ära hirmutada ja kui see loobus „natsiaktivisti” esindamisest, oli Teinonen sunnitud hagist loobuma. Kaitsepolitsei seevastu taotles, et hageja maksaks kinni kapo poolt Glikmanile tasutud summa. Halduskohus ei pidanud Kaitsepolitsei Ameti taotlust põhjendatuks, kuna kaitsepolitsei oleks pidanud enda huvide esindamisega ise hakkama saama (vt täpsemalt: www.kaitsepolitsei.com). – Autor.
Tiit Madisson, veebilehe ersp.ee toimetaja:
0 comments:
Post a Comment