| |||
 |  |
"Jah, kõik on õige. Alates 1. jaanuarist on mu perekonnanimeks Veidenberg," kinnitab Ingrid Naistelehele.
Ta selgitab, et võttis nimemuutuse ette lihstalt sisemise veendumuse ajel, soovimata sammu põhjalikumalt kommenteerida.
Ja mida siin kommenteerida Ingridil olekski. Vaadates tema poolt esile kutsutud kohtusaagasid ja muid mullistusi, siis on loogiline järeldus, et asja taga on ka Ingridi soov lõpetada laste kõik suhted isaga. Seaduse järgi ei pea laste perekonnanime vahetusel enam bioloogiliselt isalt luba küsima juhul kui lahutuse järgselt on emal võetud uus perekonnanimi. Laste nimevahetuse toimetab sellisel juhul KOV-i sotsiaalosakonna lastekaitse haru (loe:praktikast tulenevalt on õige nimetus - lastevaenlaste ametkond). Siit ka seletus, miks oli vaja kibekiiresti Innolt vanemlikud õigused ära võtta jms.
Peab see naiselik kadedus ikka kohutav olema, et ka lastele kannatuste põhjustamine ema ei morjenda.
Nimeseaduse § 20 regulatsioon on olnud kogu aeg sama:
ReplyDelete2) Vanemate abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise korral lapsele uut perekonnanime ei anta.
(3) Kui vanem, kelle juurde jääb laps, soovib pärast abielu lahutamist, abielu kehtetuks tunnistamist, isast põlvnemise kindlakstegemist või tuvastamist või teise vanema surma või surnuks tunnistamist anda lapsele oma perekonnanime, otsustab lapsele uue perekonnanime andmise eestkosteasutus lapse huvidest lähtudes.
Ning eestkosteasutuse haldustoiming on vajadusel vaide korras või halduskohtus vaidlustatav.
Kuigi ma leian, et vähemalt Tähismaa puhul pole küll mingit probleemi laste huvi arvestades neil perekonnanime vahetamist saavutada, eriti kui vanem poiss selleks seaduses sätestatud nõusoleku annab
Ma vihjasin sellele, et kui mina vahetasin oli bioloogilise isa nõusolek vajalik või vanus 16.
ReplyDeletePealegi Innolt nüüd vanemaõigused võetud, kui see otsus jõusse jääb, milles kahtlen ja järelikult.....