15:46:ma pidasin silmas seda, et vargad ja petised saavad teineteisest paremini aru, mõistavad teineteist ja toetavad. Isegi vargusi pannakse toime kambakesi. Petetakse kambakesi, siis on julgem.Nõuka aeg soosis mõtteviisi, et varastada ja petta tohtis, ainult vahele ei tohtinud jääda. Ja see oli terve teadus, kuidas teha nii, et vahele ei jääks. See mõtteviis istub inimestes sees, pole kuhugi kadunud. Kinni lähevad vaid need, kes on olnud oskamatud, või siis valesüüdistusega, kus varas on näidanud näpuga omaniku peale, ja kui see varas on juhtumisi mõjukas inimene, siis usutakse teda rohkem. Nii pannakse omanik vangi ja varas saab aumärgi. Ehe nõuka aja reaalsus.
Innol oli selline tore mõtteavaldus, mida tahan siinkohal täiendada. Ma nõustun selle mõttega, kuid edasi on sedasi, et nõuka ajal oli kangelaseks isik, kes varastas riiki (näited: varustaja, töödejuhataja, kolhoosi esimees jne.), juhul kui ei varastanud, siis oli tegu äpuga. Seda varastamist ei pidanud ühiskond kuritööks, öeldi - inimene oskab elada. Küll aga põlati ligimese tagant või poest varastamist, seda nimetati VARASTAMISEKS, esimest juhtumit paraku mitte. Tegelikkuses oli tegu ju sama asjaga, üks vargus puha. samas oli ja on vabanduseks, et kui ühiskond(riik) on loonud olukorra, kus teisiti ei saa ära elada.....
Vaatame nüüd tänast Eestit, meie juhid on toonud selle suhtumise (ja meie ise ka muidugi) kaasa, siit ka põhjus, miks riigikogujad ja valitsus ning KOV-de tegelased elavad rahva arvel, valetavad ja vassivad ja korrupeeruvad (kah varguse eriliik). Midagi ei muutu seni, kuni peale kasvab põlvkond, kes uuesti omandab eetika ja moraali põhitõed, seda paraku ilma usuõpetuseta aga õpetada ei saa, viimasele sõditakse pööraselt vastu. Huvitav, miks küll? IRW!
0 comments:
Post a Comment