“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”). Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuninga ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.
Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.
Võin kinnitada, et minu stuudiumi jooksul ei tõusetunud üheski loengus kordagi vähegi tõsiselt võetavas ja sisulises tähenduses küsimus sellest, mis on headus ja mis on õiglus, milles seisneb nende metafüüsiline vundament, kuidas need suurused peaksid ühiskondlikes suhetes väljenduma ning milline on nende suhe kehtestatud/kehtestatava õigusega. Samuti ei antud meile lugeda ühtegi teksti, mis neid küsimusi vähegi sügavuti käsitleks. Mõnikord küll mainiti, et kunagi kaugetel aegadel räägiti õigusest kui headuse ja õigluse kunstist, kuid seda tehti naljaga pooleks, teatud üleoleva muigega.(Õnneks Helsingis õppides asjad mõnevõrra paranesid.)
Nii pole millegi üle imestada, et enamik juriste, kes ülikoolist tulevad, ei ole mitte headuse ja õigluse kunstnikud (ega tunneta seega antud osas ka mingit ühiskondlikku vastutust), vaid lihtsalt oskustöölised, kes valdavad spetsiifilisi töövõtteid, mille abil käsitleda kehtivat õigust, lähtudes ennekõike kliendi huvidest ja ülemuse juhistest, mitte mingitest kõrgematest kategooriatest. Arvatavasti ei ole seda poliitiliselt korrektne välja öelda, kuid vähemalt juura vallas on akadeemiline haridus kahetsusväärsel kombel üha enam taandumas millekski selliseks, mida tavatsetakse nimetada rakenduslikuks hariduseks — sama arvamust jagavad paljud õigustaduskonnas õpetavad ja õppinud inimesed, kellega olen antud teemal vestelnud (kusjuures trend ei piirdu kaugeltki ainult Eestiga). Sedamööda, kuidas õppekavast on taandunud filosoofilise ja üldkultuurilise sisuga distsipliinid, nagu filosoofia, eetika, ajalugu, kultuuriajalugu, kirjandus jne — st distsipliinid, mille rikkaliku pärandi tundmaõppimine aitab maailma tunnetada mitte üksi kitsalt läbi oma professionaalse prisma, vaid toetudes aastatuhandete pikkuse traditsiooniga tsivilisatsiooni vaimsetele saavutustele — on stuudiumi orientatsiooniks saanud headuse ja õigluse kunsti viljelemise võimele alusepanemise asemel praktiliste küsimuste lahendamise oskuste kujundamine. Torumees lahendab santehnilisi probleeme, jurist juriidilisi probleeme.
Nii võib hr Riigikohtu esimees küll rääkida poeetilisi ja iseeneses tõeseid sõnu õigusest kui headuse kunstist, kuid neil sõnadel on keeruline retoorika tasemest kõrgemale tõusta ning sisulist tähtsust omandada, kuivõrd küsimus sellest, milleks õigus tegelikult kujuneb, sõltub ennekõike juristidest, nende ilmavaatest ja akadeemilisest ettevalmistusest.
Ometi on selle üle, et riigi tähtsaima juriidilise organi esimees, kel on meie ühiskonnas kulgevate protsesside suunamise üle kindlasti omajagu võimu, peab õigust endiselt headuse kunstiks, tõesti hea meel. Samas oleks huvitav lugeda või kuulda hr Riigikohtu esimehe sisulisi selgitusi, milles headus filosoofilises plaanis siis õige seisneb ning milles täpselt seisneb seega headuse kunst. Teatud aimdust tõenäolisest vastusest näib pakkuvat kõnealuses intervjuus maha hõigatud loosung “Vox populi, vox dei”, mis ei ole kahjuks kuigi paljutõotav.
Nagu ajalugu ilmekalt kinnitab, ei lange vox populi kaugeltki mitte alati vox justitiae’ga kokku – mõelda võib nt Sokratese või Kristuse surmamõistmisele, natside võimuletulekule, rahvaenamuse otsesel või kaudsel toetusel või osalusel toime pandud genotsiididele ja inimsusevastastele kuritegudele –, mistõttu on vox populi‘t samastamist vox justitiae või koguni vox Dei‘ga väga raske põhjendatuks pidada. Kes oleks nii naiivne, et usuks tõsimeeli, et rahvaenamus ei ole võimeline ebaõiglaseid otsuseid langetama ega ebaõiglust sallima — eriti tänases ühiskonnas, kus peamiseks moraalseks “põhimõtteks” näib olevat tõusnud objektiivselt kehtivate moraaliseaduste eitamine (ja seega neil põhinevatest põhimõtetest hoidumine) ning kus on rohkem sallivust nende suhtes, kes käituvad ebamoraalselt kui nende suhtes, kes nõuavad rikutavate moraaliseaduste austamist ühiskondliku korra alusena. Kuidas saab õiglus piirata rahvaenamuse suva, kui rahvaenamuse häält ennast peetaksegi õigluse hääleks?
Teatud mõttes muidugi mõistan soovi hoida demokraatia ja sekularismi loosungeid kõrgel ja lehvimas — mida muud võikski Riigikohtu esimehelt oodata? –, kuid juristkond, mille silmis on õiglus või koguni Jumala hääl samastatav rahvaenamuse arvamuse ja soovidega, näib olevat minetanud moraalse kompassi. Rahva jaoks saab see aga tähendada üksnes paljusid pehmelt öeldes inetuid asju, mille seas on avalikkuse tähelepanu alla tõstetud JOKK-skandaalid lapsemäng — seda enam, et hääl, mida tavatsetakse omistada rahvale, kuulub kahetsusväärselt tihti hoopis poliitikuile ja meediale.
Riigikohtule soovin aga juubeli puhul palju julgust ja jaksu headuse kunsti avastamisel ja viljelemisel! Sellest, milles õigus kui headuse ja õigluse kunst võiks seisneda, loodan peagi lähemalt kirjutada.
0 comments:
Post a Comment