AIVAR KOITLA OOPUS ELIK SONIMINE.

JUHTKIRI:

Kavatsen foorumit teavitada olulisest asjaolust, mis võib muuta mõningasi meie arusaamu rahvuslaste isikuomadustest kui sellisest.
Viimastel päevadel on minu isikut väga suure intensiivsusega ründama hakanud tegelane nimega Veiko Rämmel, kel meeldib end nimetada teoloogiks ja luterlaseks kuid tema kirjutisi lugedes on tegemist pigem mingit sorti paganlust (pole ka maausk) toetava isiku ja ägeda juudivastasega, mis kristluse alusdogmaatikaga kokku ei lähe.
Muuseas on langenud tema rünnakute alla Mart ja Martin Helme, Henn Põlluaas, Sten-Hans Vihmar, kes isegi ei tunne isiklikult Rämmelit ega pole ka teda näinud. Miskipärast on Rämmeli rünnakute ja laimu alla sattunud ka Tõnu Kalvet, kes pigem on end eelpoolnimetatud seltskonnaga vastandanud.
Olin äärmiselt hämmeldunud kuna olen osanud elada ilma isiklike vaenlasteta ja konflikte mitteotsivana, mistõttu on olnud ka õnnestunud minu loodud meeskonnad töö juures ja ka ühiskondlikus vallas.
Kuna Rämmeli sõnavara on räige, argumendid ebatõesed ja väljamõeldud, hakkasin uurima oma mineviku materjalidest ja mälestustest, et millal küll olen sellise inimesega kokku puutunud ning millega alust andnud sellisteks rünnakuteks.
Meenus, et 1980-ndate lõpus kui Andrus Herkel kutsus mind osalema Sõltumatu Infokeskuse tegevuses, puutusin Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis esmakordselt kokku tollase dissidentliku ringkonnaga kus nad regulaarselt kogunesid. Olin veidi ebalev kuna töötasin tol ajal ELKNÜ-s noorte teadlaste ja inseneride osakonnas. Kuna olin ka ise lõpetanud TPI ja tööle läinud tehasesse Ilmarine, puutusin kokku just noorte spetsialistide probleemidega tööalaselt ja ka elamispinnaga seoses. Sel ajal käis aga kõik komsomoli kaudu. Teadsin, et Nõukogude vastased noored ei suhtu EKP-ga seotud organisatsioonidesse hästi kuid ometi julgustas mind seal osalema hr Herkel ja muide ka Mait Raun.
SI-s toimusid asjalikud debatid Eesti iseseisvumise teemal ja mitmete aktsioonidega seoses. Just seal avanesid mul paljus silmad. Kuid mis eriti silma-kõrva hakkas oli pidev probleem KGB-poolse nuhkimise, „lutikate“ ja vargustega. Kord leiti lutikas, mida automaatselt pandi mulle süüks. Kuid kui avastati, et minul sellega seost ei ole, hakati kibekähku uut nuhki otsima. Peagi ka leiti üks poisike, kes väitis end skaute esindavat. Kuid ega sellega see KGB jama lõppenud polnud.
Hiljem hakkasin koostööd tegema ja asutasime uue noorteorganisatsiooni koos nüüd manalateed läinud Hillar Mardoga, kes ka reaalselt midagi ette võttis kommunistide võimu vääramisel. Tema peamine teene oli, et ta ei lasknud tippkommunistidel ümber formeeruda sini-must-valgeteks ja varasid isiklikuks omandiks ümber kantida. Mardo hakkas eemalduma ka SI-keskusest ning tema käest sain teada, et selle organisatsiooniga pole suurt midagi peale hakata kuna seal on sees vargaid ja KGB-agente. Ühena mainis ta oma kahtlusi just Rämmeli osas. Hiljem aga juba 90-ndate keskel kinnitas seda juttu mulle üks endine kolleeg kuna vahepeal oli temast saanud Kapo uurija.
Põhjus nimelt oli selles, et KGB värbas eriti hea meelega agentideks pisisulisid, kel oli hea näppe sahtli vahele ajada ning kaastööle sundida. Kuna oli teada ka Rämmeli suhted iseseisvuslastega, siis oligi paras kandidaat olemas. Meenus, et tõesti Rämmel peamiselt alati vaikis ega võtnud sõna kuid jälgis hoolega toimuvat ja räägitavat. Miskipärast jäi ta puhtaks enamus aega ka nuhi-süüdistustest, sest vajalikul hetkel suutis ta kahtlusi hajutada oma kavala jutuga. Kuna TPI-s õppides tuli sealsetel üliõpilastel pidevalt tudengite sekka sokutatud KGB-agentidega kokku puutuda, tuli mulle see käitumisviis tuttav ette. Peamiselt võttis KGB ju õnge seadusega pahuksis olevaid noori, ka vargustega või mõne muu kriminaalasjaga vahele jäänuid.
Kui seda infot meenutasin ja oma märkmetest vaatasin, meenus mulle Martini jutt pidevast rahade kadumisest ja probleemidest seoses ühe praeguse rahvuslasega, kellega Rämmel väga tihedalt läbi käib.
Kuni 2006.a. töötasin Eesti Kaitsejõududes ohvitserina ning olen ka üks Küberkaitsekeskuse asutajaid, mis tollal kandis küll nime Side-ja Infosüsteemide Väljaõppe ja Arenduse Keskus. Ka siis Küberkaitsekeskuse projekteerimise käigus 2003.a. polnud harv juhus kui olulised dokumendid Kaitseministeeriumis kaduma jäid ning pidin uued sinna kinnitamiseks ette valmistama. Me teadsime koos sõjaväe vastuluurega juba siis, et seal on ametnike seas Vene kaastöölised. Kuid sõjaväelastena polnud meil mingit õigust sõna võtta kuna see oleks olnud sekkumine poliitikasse. Tollane vastuluure ülem Ühtegi sunniti Ligi poolt isegi ameti maha panema. Tänaseks oleme kõik teada saanud Hermann Simmi tegevusest. Simm oli aga tuntud KaMinis kui russofoob ja isamaalane, kes kohati venelasi ja kommuniste sõimates kippus ületama ka hea maitse piire. Oli ta ka agar Vene agentide otsija KaMin töötajate seas.
Vene luure oleks väga rumal kui ta püüaks värvata enda kasuks töötama siinseid muulasi.
Kuid kogu see jutt on vaid taustaks, et järele mõelda.
Pärast reservi minekut liitusin Kaitseliiduga ning hakkasin osalema nii mõneski paramilitaarses organisatsioonis, milles kõigis on ka Eesti luure või julgeolekuga seotud inimesi.
2008.a. panin tähele, et Eesti Vabariigi organisatsioonide juhtivatele kohtadele hakati järjest panema mitmeid endisi tippkommuniste. Nii kandideeris ka ühe paramilitaarse organisatsiooni etteotsa, mille liige ka ise olen, üks endisi ELKNÜ KK I sekretäre. Nõukogude ajal olid aga kõik taolised isikud läbi käinud KGB usaldussõelast. Kuna paluti kandidaatide suhtes sõna võtta, mainisin ka mina, et minu meelest ei sobi Eesti ohvitsere juhtima endine tippkommunist. Ei jätnud ma mainimata ka oma kunagist komsomolitöö kaheaastast staaži (muide mitte kunagi tippfunktsionäärina nagu Rämmel mainib).
See vallandas muidugi üsna suure debati, mille käigus mainisin ära veel mitmeid praegu majanduses, poliitikas ja kultuurivallas ametis olevaid tippkommuniste. Tegin seda ka IRL debatilistis.
Kõnealune isik sai tulemusena üsna vähe toetushääli kuid loomulikult oli ta mu peale äärmiselt vihane ning ähvardas ka füüsiliselt arveid õiendada. Aga koos oma usaldusväärsete kaaslastega uurisime veel välja, et ta on olnud Eesti taasiseseisvumisel teatud Vene eriteenistuse töötajate eestlasest tankistiks. Ses suhtes on meil päris huvitavaid andmeid.
Endised juhtivad kommunistid on loonud omalaadse korporatsiooni, milles nad toetavad üksteist heade positsioonide omandamisel ning koos endiste Vene kolleegidega kompartei päevilt moodustavad variettevõtteid tankistidena ning ka „rahapesu“ pole neile võõras. Enamus neist tunneb endid üsna karistamatult ja on üsna rikkad. Oma eesmärkide teostamisel kasutavad nad osavalt omaaegseid lõa otsas olnud KGB mutritest „koputajaid“ ka nüüd segaduse tekitamiseks või oma huvides. Sestap olin üllatunud, et ka too sõjaväelisele juhtpositsioonile kandideerinu äkki maha rahunes ja enam minu vastu huvi ei tundnud.
Kuid möödunud aastal pöördus ootamatult minu poole Rämmel, kes oli miskitmoodi oma valdusesse saanud kõik ERL juhtkonna siselistis peetavad jutud ja e-kirjad. Olime rabatud. Siis hakkas totaalne psühhoterror pihta, mille ma peagi lõpetasin ühepoolselt katkestades Rämmeliga suhted.
Nüüd kui oleme ERL juhtkonda kuuluvate meestega arutanud võimalikku liitumist EKD-ga ning kavatsusest minna ühtse nimekirjaga valimistele, ilmus ootamatult jälle välja Rämmel , kes küll Facebookis, küll ERL foorumis hakkas külvama demagoogiat ja laimu konkreetse grupi suhtes ainult ühel eesmärgil – lüüa kiilu, tekitada tülisid ja ebameeldivaid emotsioone meie seas. Eriti suure innuga on ta ette võtnud minu ja minu kaheaastase komsomolistaaži.
Üks mu hea tuttav Kaitseväe päevilt pilgutas mulle silma ja ütles, et need minu poolt mainitud ekskommunistid on võtnud ette esialgu sellise tee minu hävitamiseks oma palgatud tegelaste käe läbi. Aga loomulikult, egas ekskommar saa süüdistada endist komsomoli ju komsomoli kuulumises!
Selleks on vaja kasutada ENSV ajast lõa otsas olevat endist ja praegust „koputajat“, kes raha eest on valmis milleks iganes, sest „raha ju ei haise“ (Rämmeli sõnad ühes mulle saadetud kommentaaris).
Kui ka üks rahvuslaste seas hästi tuntud meediategelane veel mainis, et Rämmeli ja tema ühe kamraadi (ka tuntud tegelane) eesmärgiks ongi rahvuslaste tülliajamine ja lõhestamine, sai mul asi lõplikult selgeks. Muide, see meediategelane pole ei Helmede pooldaja ega isegi mitte lemmik.
Vaadakem siis veel:
Kui praegu ja eriti just nüüd on kõige olulisem rahvuslaste ühinemine ühisel eesmärgil, siis Rämmel tegeleb ainult rahvuslaste tõrvamise ja laimamisega ning kiilude tagumisega erinevate seltskondade vahele. Tal puuduvad sisulised ja tõsiseltvõetavad sihid ning eesmärgid.
Ka korraldab ta aktsioone, mis hoopis Eesti rahvale rahvuslastest mulje jätavad kui räuskavatest kaltsakates hulludest.
Selle asemel, et tegelikke staažikaid ekstippkommuniste ja nende tegusid päevavalgele tuua, otsib ta üles ühe isegi mitte komparteisse kuulunud reakomsomoli, kes isegi mitte kommunistliku ideoloogia levitamisega ei tegelenud. Ainus „süü“ on vaid see, et too „eksreakomsomol „ (Eestis on neid kümneid tuhandeid) otsustas seista Eesti rahvuslike huvide eest rahvuslaste ridades ERL koosseisus.
Laimu ja valede levitamine, lugejate-kuulajate desinformeerimine kontrollimata faktide ja väljamõeldistega väites sealjuures, et kui rünnatav ei vasta, siis järelikult on tõsi, kuulus omal ajal KGB tehnoloogiasse. Praegused Venemaa poliittehnoloogid ja muide ka Keskerakond kasutab oma poliitiliste vastastega propaganda- ja infosõjas sama tehnoloogiat. Kus ja kellelt on Rämmel seda kõike õppinud?! Võite vaid ühe korra arvata....
Olgem ausad – rahvuslastest on kõige enam edu saatnud poliitikas Martin Helme, mille tõttu on just tema praegusele valitsevale poliitkartellile ka kõige ohtlikum. Kristlaste ja rahvuslaste ühinemisega tekiks aga väga puhta taustaga organiseerumisvõimeline ja väärtuspõhine liikumine, kes kujutaks ohtu praegusele võimuklikile. Ka on just Martin astunud tänasele kartellipoliitikale kõige valusamalt varba peale. Ei ole me ka kedagi ära tõuganud, kuid meil ei ole aega tegeleda enam tülitsemiste ja tõestamistega, mis on Rämmeli-suguste müüdavate hingede eesmärk.
Aga ega temalgi midagi teha pole. Ta on sundseisus, sest muidu toovad leivaisad tema tegeliku olemuse päevavalgele.
Ma ei nõua oma jutu uskumist, kuid kutsun üles kõiki rahvuslasi äärmisele ettevaatlikkusele. Sageli ei ole see, kes end üdini Eesti patrioodina esitleb seda sugugi mitte. Meie ühinemisest ei ole huvitatud ei endised kommunistid, exkagebiidid ega praegused euroliberaalid ja eestluse vastased. Rahvuslastele kahju tekitamiseks saadavad aga nad meie endi keskele musta minevikuga käsilasi, et segadust külvata ning rahvuslastest luua kuvand, kui äärmiselt rumalatest, paranoilistest, agressiivsetest ja kriminaalse taustaga tegelastest. Kui me Rämmeli-sugused suudame endi keskelt elimineerida, kaovad Eesti vastastel tõhusad vahendid meie ründamiseks ja lõhestamiseks.
Üks soovitus veel – ärge Rämmelit oma rahakoti või organisatsiooni rahade ligi laske!

Allikas: Aivar Koitla