Kas haigus kaob, kui nimetame ta ümber terviseks? Masutame siin küll juba pikemat aega, aga pole nagu märgata, et kuri kriis sest hellitusnimest mahenduks. Lubadusi oleme kuulnud mägede kaupa, kuid ei voola siin oodatud piimajõed ega kõrgu pudrukuhilad. Kättesaamatuis kõrgustes õilmitsevad vaid needsamad latataradest lubaduste loopijad ning nende ustavatest teenritest ja suuvoodritest moodustunud „eliit“. Rahvas aga surutakse üha sügavamale orjuseporisse, kust ühel hetkel enam väljapääsu polegi, sest peadpööritav hinnatõus ja pidevalt metsikumaks muutuv maksustamine ei anna väikseimatki võimalust pinnale rabelda.
Sellise pildi taustal kõlab võluvitsana kõike hädasid lõpetavast eurost laterdamine hullumajast vabanenud hälviku sonimisena. Miks siis just euro? Äkki annaks tugrik meile sootuks paremad väljavaated? Majandusanalüütikute prognoosid lubavad just Aasia riikide väljumist globaalkriisist kõige väiksemate kahjustustega. Põhjendamatu euroülistus meenutab pigem pühitsetud vee trikki, kui kõik ootavad imet täiesti tavaliselt veelt.
Hästi teades, et euro kurss on ammugi kõikuma löönud, kuid ikka seda edasi ülistades loodvad lekkivat ja ülerahvastatud eurolaeva tüürivad kaptenid säilitada meeskonna lojaalsust ja reisijatelt saadavat tulu. Neid ei huvita reisijate rahvus, sugu ega seksuaalne orientatsioon, nende eesmärgiks on vaid kogu aeg pileti hinda tõsta ja võimalikult rohkem reisijaid pardale meelitada. Siin tulebki meelde too kuulus lause ajast, mil president oli veel riigimees: „You can fool some of the people some of the time, you can fool all of the people some of the time, but you can´t fool all of the people all of the time!“
Mässumeel kohiseb kajutites ja vohab peagi ka meeskonnas, alates kajutiteenijatest ja lõpetades kahjustamata ajutegevusega ohvitseridega. Seega võime ainult oodata, kas lekkiv laev läheb enne täiega põhja või puhkeb pardal mäss. Niisiis on selle laevakompanii aktsiate meil käibelesurumine sulaselge lollus. Kohalikud kinnimakstud piletimüüjad muidugi kirevad kooris edasi ja hämavad üha utoopilisemaid lootusi üles küttes, kuid terve mõistusega inimene neid ei usu.
Aga vaatame korraks meie õue. Olen varemgi võrrelnud riiki ja kodumajapidamist, paneme siis paika lihtsa pildi – on maja, selles pere, maja ümber aed ja aia ümber tara. Koerakuut ja selles peni, vahel ketis, vahel vabalt jooksmas. Kuurialune kenasti laotud kuivi halge täis, et talveks toasoe tuppa tuua. Peremees on majas, tema sõna maksab ning ta ise kõpitseb maja kallal kõik vajalikud tööd teha, et katus vihma peaks ning tuul seintest läbi ei sahiseks. Toit on iga päev laual, perel pidevalt kõht täis, sahver täis ja peenardel ning kasvuhoones lisagi kasvamas. Laut ja loomad samuti olemas.
Tuleb mingi võõras õue, hakkab koer urisema ja haukuma, mispeale peremees väljub, võõra jutu ära kuulab, teda hädas aitab, kui tegemist on korraliku inimesega, või minema kihutab, kui too kaabakaks osutub.
Liiga ilus, et tõsi olla? Paraku jah, sest meie majapidamises tuli ühel päeval mingi kaugemat sorti naabrimees, kellele kuuri virnastatud küttepuud kangesti meeldima hakkasid, nõnda ta siis kauples need endale, aga mitte raha eest, vaid andis vastu poole väiksema koorma mingeid vettinud ronte, mis ahjus ainult sisisevad ja sooja üldse ei anna.
Koera laenas peremees määramata ajaks ühe kauge maa peremehele, kus too nüüd võõra käsu kohaselt haugub ja pureb, meie peremees aga saab sõimata, kui haukumine liiga vaikne on või hambad kogemata vale säärt naksavad.
Meie õue hakkab pisitasa ilmuma kõiksugu kontvõõraid, igal omad tahtmised ja nõudmised, tulevad nii väravast kui üle aia, sest see juba laguneb. Toakoer on veel alles, aga see julgeb vaid akna tagant kiledalt klähvida, mille peale peremees ta vakka käratab, sest „naabritega“ tuleb ju sõpruses elada. Ega kõik võõrad õue jää, mõni üksik neist on tagasihoidlik, rüüpab pakutud veest janu täis ja sätib end kuhugi lesima, enamik aga trügib majja sisse. Seal vohmivad nad head-paremat ja teevad peagi sahvrigi tühjaks. Oma pere taandub tasapisi keldrisse, kus nad osa toidvarusid ära peidavad ja end halvima vastu valmistavad, sest peremees tundub olevat lõplikult ära pööranud.
Tuleb talv, üsna kuri selline, ja kuna kontvõõraid muudkui lisandub, siis jääb osa neist õue külmetama, kuna majas enam ruumi pole. Kuidagimoodi elatakse veel edasi, kuigi keldrist kostab üha valjemat nurinat ja õuest aina kurjemaid hääli. Ning ühel päeval on tuli raginal lahti, kostab majarahva hädakisa ning leegid nilpsavad aknast välja. Kas võõra kuri käsi süütas maja? Või juhtus õnnetus? Oh ei, seda tegi majaperemees ise, et hoovi trüginud kontvõõrad surnuks ei külmuks!
Milline on juudaseeklite kurss eesti krooni suhtes?
Aldo Roomere
0 comments:
Post a Comment