EESTI EVANGEELSE LUTERLIKU KIRIKU PEAPIISKOPI LÄKITUS ÜLESTÕUSMISPÜHADEKS AD 2010

EESTI EVANGEELSE LUTERLIKU KIRIKU PEAPIISKOPI LÄKITUS ÜLESTÕUSMISPÜHADEKS AD 2010

01.04.2010 :: Andres Põder

Taas võidutseb kevad pika talve üle ning tärkav loodus on imeline. Ülestõusmispühad pole siiski illustratiivne täiendus kevadromantikale. Sõnum avatud hauast ja Kristuse ülestõusmisest puudutab inimolemuse valusaimat probleemi, traagikat ja pimedust, mis on väga suur – surma. Kogu maine elu kulgeb „surma varjus”. Igas ahastuses ja mures, mis võtab ära lootuse ja rõõmu, ilmneb tema valitsus.

Kristuse võidus surma üle on Jumal ise selle võimu vääranud, andnud märgi armastusest, mis on tugevam kui surm ega allu ajaliku maailma diktaadile. Just siin ilmneb elu bioloogilisest eksistentsist sügavam loomus. „Bios” on vaid jumaliku, igavese elu, „zoe”, vormiks ja vahendiks. Usk Ülestõusnusse teeb meid selle elu osaliseks, annab jõu tulla välja ka kõige raskemast ja pimedamast olukorrast. Kivi meie hingehaualt on ära veeretatud!

Neil ülestõusmispühadel on paljud südamed täis muret, sest majandussurutis on võtnud sissetuleku ja töö. Märtsi lõpus ületas töötus juba 14 protsenti. See on raske koorem kogu ühiskonnale. Peame kõik pingutama, andma oma panuse, et töötuks jäänud inimeste ja nende lähedaste kannatusi leevendada. Keegi ei tohiks tunda end üksi ja hüljatuna. Iga kaasinimese loodupäraseks ülesandeks on osutada osavõtlikkust.

Äsjailmunud 2009. aasta Eesti Inimarengu Aruandes viidatakse aga uurimusele, mille kohaselt Eesti on kõige nõrgem just sotsiaalse kapitali poolest, asudes 104 uuritud riigi hulgas 94. kohal. Selle oluliseks põhjuseks on autorite arvates religioossete tugivõrgustike vähesus. Ülestõusmispühad kutsuvad muutusele ja elule, uuele suhtumisele! Nii kirik kui kogudus, kogukond ja kodu – kõik saavad olla sellesse kaasa haaratud.

Mida me siis suudame? Tunnistada julgustavat sõnumit Jumala armastusest, mis Kristuses on ilmunud ja olla ise selle armastuse vahendajaks praktiliste tegude kaudu. Pühakiri kutsub murdma leiba näljasele ja riietama alastiolijat, et pimedus muutuks valguseks (Js 58:7–10). Usk Ülestõusnusse sunnib märkama ja hoolima, tulema välja ükskõiksusest ja enesekeskusest, kandma üksteise koormaid. Sellist eluhoiakut vajab kogu ühiskond.

Kas uuenemine on võimalik? Inimarengu Aruandes tõdetakse, et religioon on viimase paari aastakümne jooksul muutunud rahvale tähtsamaks, üle kahe korra on kasvanud inimeste arv, kes peavad end usklikeks. Aastal 2008 moodustasid nad 42% elanikest. See paneb kirikule suure vastutuse tänaste ja homsete eluhoiakute ja ideaalide kujundamisel. Palvetagem, et läbi kriisi ja kannatuste pääseksid võidule inimelu õiged ja ajatud väärtused.

Vaatamine ülesse, usk Ülestõusnusse tähendab meile kingitud sisemiste jõuallikate, annete ja võimaluste avastamist, julgust loobuda vanast, riskida, võtta vastutust, taluda tagasilööke – ja tulla kõigest välja, sest elu pühadus ja väärikus suudab seda. Kristus on surnuist üles tõusnud, tema elab ja meiegi peame elama! (Jh 14:19).

Õnnistusrikkaid ülestõusmispühi soovides


Andres Põder
Peapiiskop

30.03.2010

:: http://www.eelk.ee/karjasekiri.php?id=18...