Ajaloolane Vello Helk (*1923) Vaba Eesti Sõna viimases numbris:(kärbetega kokkuvõte)
Pärast Vabadussõda said eestlased liiga lühidalt omariiklust ja peremehe osa nautida. Eesti ala oli varem multikultuurne, 3 kohaliku keelega, lisaks isoleeritum rannarootsi keele ala. Iseseisvusedes katsuti seda reguleerida kultuuriautonoomia-seadusega, kusjuures lähtealus oli eesti rahvusriik.
Pikaaegne sovetlik okupatsioon jättis rahvuslikku koostisse sügavad jäljed, eriti idapoolse kolonisatsiooni tõttu, mille tulemit taasiseseisvumine suhteliselt vähe muutis. Kui sakslased tõrjuti aladelt, mida nad olid koloniseerinud aastasadade eest, ei kehtinud see venelaste kohta, kes suunati siia okupatsiooni ajal. Nad said kasutada võitjaoreooli, soovides lisada vabastajaau.
Aja möödudes nõuab see kohalikku lahendust, sest pole tõenäone, et kolonistide järeltulijad Eestis, kuigi nad kiikavad Moskva poole, lahkuksid Venemaale. Nad lähevad pigem läände. Sestap need jutud lõimumisest, multikultuursusest ning kitsarinnalise rahvusluse hukkamõist...
Võtab võimust ka tendents, mis nõuab eestlaste ajaloo kohandamist globaalsega, kus domineerivad suurriikide seisukohad. Ikka ja jälle väikerahvaid tabavaist valupunktidest saab üle teoretiseerimisega. Ei loe üksikisikute kannatused, sest need võivad rikkuda ilusa teooria ajaloost, mis oleks kõigile vastuvõetav!
Ühe sellise katse teeb Tallinna ülikooli ajalooprofessor Karsten Brüggemann. Nii püüab ta näidata (vt "Ajalugu kui reisijuht") kasu, mida eestlased on saanud Venemaast ja kuidas nad peaksid kirjutama globaalset ajalugu... Kuigi vene aja peamine tunnusjoon oli venestus, mis on üldiselt aktsepteeritav mõiste, oli Vene impeeriumi seisukohalt tegu pigem kaitsepoliitikaga, kuna riik pidi kindlustama oma piire. Baltikumi multikultuursest, st eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste vaatenurgast tõlgendati seda aga kui agressiivset venestust, kuna Aleksander III aegne poliitika ohustas siinsete rahvusrühmade kultuuripositsioone.
Tõsiseltvõetav ajalookirjutus peaks Brüggemanni järgi vältima mõistet 'venestus', kuna see kannab endas ideoloogilist sisu. Olulisemaid reforme, alates 1880. aastate lõpust, tuleks võtta kui vahendit lõimimaks ääremaa kogukonda emariigi tervikuga. Venemaa järgis ju muude paljurahvuseliste impeeriumide eeskuju.
Kelle mälu piirdub oma rahvusrühma (kurva) ajaloolise kogemusega, see vaid moonutab möödunut, mis ei tunne rahvus- ega riigipiire, leiab Karsten Brüggemann.
On juba ka eesti teadlasi, kes eitavad koloniseerimist. Nüüd soovitakse lõppu jutule venestusest, sest see oli kõigest Vene/Soveti-impeeriumi loomulik poliitika, mida tulevat mõista.
...
Mõned vaatlejad on õigesti täheldanud:
multikulturism on asendamas marksistliku internatsionalismi ideoloogiat
0 comments:
Post a Comment