ERSP LEHELT TIIT MADISSONILT JT.

Tiit Madisson:

Kas mustad pilved Absurdistani meelsuspolitsei kohal?

Vikerraadio „Reporteritunnis” kritiseerisid riigikogu liikmed Ain Seppik ja Jaanus Rahumägi kaitsepolitseid. Seppik väitis, et kapo ei ole korruptsiooni uurimisel midagi saavutanud, Rahumägi aga süüdistas meelsuspolitsei peadirektorit Raivo Aegi ebademokraatlikkuses. Samas „Reporteritunnis” kõlas teisigi etteheiteid, kusjuures viidati ka kaitsepolitsei madalale professionaalsele ja intellektuaalsele tasemele. Ain Seppik tõi näiteks, kuidas tööülesannet täitnud kapo „päkapikk” öösel linnavalitsuse majas turvakaamera fookusesse jäi, niiviisi oma ebaprofessionaalsust tõestades ning väitis, et kapost on saamas poliitiline politsei, mis täidab valitsuse ülesandeid poliitilise opositsiooni diskrediteerimiseks. Samas ei häbenenud kõrgeima seadusandliku kogu liikmena tunnistada, et „meie komisjoniga on koostöö olemas, aga see on formaalne”.

Midagi on väga kardinaalselt paigast ära! Eesti elu hakkab üha enam sarnanema absurditeatriga, kus ei kehti mingisugused seadused „eliidile”, kus tegeletakse igapäevaselt põhiseaduslike õiguste jalge alla tallamisega, kuid kõik peavad seda iseenesest mõistetavaks asjaks. Protestib vaid väike grupp inimesi, kel midagi kaotada ei ole ja kes tunnevad end ikka veel vabade inimestena – kodanikena, kellele läheb korda selle maa ja rahva tulevik.
LOE EDASI SIIT

________________________

Eero Nõmm, Stockholm:

Eelista eestimaist

Harvendasin paar aastat tagasi puudest üht elamukrunti. Teiste suurte puude varjus kasvas ka üks jändrik kask. Suured puud olid omandanud enamuse valgusest ja toidust ning sellepärast puudus kasel sihvakus ja võimsus, aga ta kuju oli ilus ja omapärane. See kask meenutas mulle mu kodumaad Eestit ja sellepärast jätsin ta kasvama.

Olin kunagi sinisilmne ja arvasin, et Lääne ühiskonnas on inimene vaba ja õnnelik. Sellepärast kirjutasin omal ajal alla sooviavaldusele lahkuda NSV Liidust seniks, kuni okupatsioon lõppeb ja Eesti on jälle vaba. Oli piinav elada võõrana omal maal, otsustasin elada võõrana võõrsil. Sellest ajast on möödunud palju aastaid, aga ikka veel ootan ja loodan. Ei oska leida vastust küsimusele, kas okupatsioon on läbi kui suur osa Eestist on välismaale maha müüdud ja kas Eesti on vaba kui seal laiutab sama materialismi religioon oma pankadest ”templite” ja kaubanduskeskustest ”kirikutega” nagu Läänes. Ei ole raske mõista, et see religioon on hakanud ohustama kogu inimkonna eksistentsi, rääkimata väikesest Eestist.

Eesti oli tugev ja võitmatu siis, kui laulva revolutsiooni aegne vaimne jõud ühendas kogu rahva, kes laulis, et ”eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi”. See vaimne jõud tõi ka vabaduse ja sõltumatuse. Nüüd on pilt sootuks muutunud. Kord külastades Õllesummerit tõdesin, et siin maal elab võõras rahvas, kes räägib minu keeles. Jäi mulje, et eestlane püüab olla keegi teine ja mitte see, kelleks ta on sündinud.

Käimasolev globaliseerimine ja amerikaniseerimine on oma jälje juba jätnud. Suurfirmade jaht kasumi järele on rikkunud Tallinna ilme odava ja näotu kaasaegse arhitektuuriga. Jalutades linnas tekib ahastus, lugedes välismaiseid nimetusi. Nagu Läänes ikka, püütakse inimesi veenda selles, et õnn on pidev lõbu, nauding ja omamine, mida saab raha eest osta. Ühendava ideoloogia asemel rõhub omakasuike. Kui okupatsiooni ajal eelistas enamus siiski eestimaist mõtlemisviisi, siis nüüd ollakse nõus kõik ”lääneliku” nimel loovutama. Lääne ees lömitamisel jääb väikerahva saatjaks paraku alaline alaväärsuskompleks. Alates ristiretkest ja lõpetades okupatsioonidega on välisjõudude eesmärgiks ikka olnud eestluse hävitamine ja eestlaste orjastamine. Mida meile nüüdki muud pakutakse kui võõrast ideoloogiat ja pangavõlglase rolli, et kinni maksta oma peavari, riided ja toit. Vastutasuks anname kogu oma aja, jõu ja teadmised. Kas see ei ole orjus?

Elades Läänes võin tõdeda, et see, mis diktatuurides tehakse vägivallaga, saavutatakse demokraatias lihtsalt kavalusega. Moraali ja eetika õpetamise puudumine koolides, leebe suhtumine kuritegevusse ja vägivalla ülistamine filmikunstis on teinud elu ebaturvaliseks. Lääne tsivilisatsioon läheb tarbijaliku mandumise teed, kus suurem osa rahvast on pangavõlglased. Kogu süsteem on üles ehitatud selliselt, et kasvatada manipuleeritavat massi, mitte vabu iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Masse juhitakse meedia poolt vajalikus suunas sellega, et toidetakse inimeste madalamaid, loomalikke instinkte ja jäetakse nälga tema kõrgem, jumalik olemus. Sellega blokeeritakse tee iseenda juurde, mis kutsub esile hirmu, rahuldamatuse ja sisemise rahu puudumise. Vaimuvalgustajad õpetavad suunama pilku iseendasse, mis toob esile isiksuse unikaalsuse. Sama tõde kehtib nii üksikisiku kui ka rahva kohta. Iidne tarkus ütleb, et häda sulle, maa, kui su kuningas on sulane. Kui eestlased suunaksid pilgu Eestisse ja mitte Läände, kerkiksid esile kuningad ilma sulase mentaliteedita ja Eesti oleks oma olemises unikaalne, mis kindlustaks ka eestluse püsimajäämise.

Et olla see, kelleks sündinud, et olla õnnelik ja vaba, selleks tuleks minna oma juurte juurde ja hakata uskuma, mõtlema ja tunnetama nagu eestlane. Ajalugu on pakkunud meile praegu harukordse võimaluse, kus me sellegs oma elu ohtu ei sea.

Stockholm 2007

Kas Tšetšeenid teevad okupantidele peavalu ka Afganistanis?

(18.04.2010) Raadiojaama Deutsche Welle veebileht dw-world.de tsiteerib terrorismivastast eksperti Hugo Steinbergi, kelle väitel on Põhja-Afganistani Kunduzi provintsis aset leidnud Saksa missioonisõdurite vastastes rünnakutes osalenud tšetšeenidest ja usbekkidest moslemivõitlejad. Berliini fondi „Teadus ja Poliitika” kaastööline Steinberg andis intervjuu internetilehele Mitteldeutsche Zeitung 16. aprillil.

2. aprillil ründasid mudzhahiidid Kunduzi provintsis sakslastest okupante, kellest neli surma ja viis haavata said. „Väljavalitute” hulka kuuluva „eksperdi” Hugo Steinbergi sõnul on selles kandis väga edukad just usbeki rahvusest taliibid, kuna kohapealne rahvastik koosneb usbekkidest ja islamivõitlejad tunnevad end „nagu kalad vees”.

„Tšetšeenia jälje” avastasid ameeriklased Afganistanis juba 2006. aasta juunis. Sellest ajast saadik on taolisi „jälgi” avastatud regulaarselt mitte ainult okupantide võimualuses Afganistanis, vaid ka Iraagis, Somaalias ja Pakistanis, kus tšetšeenidest võitlejad olevat sõjategevuses osalenud. 2007. aasta kevadel olevat tšetšeenid AP andmeil korraldanud Indias rünnaku ühele USA admiralile. Tundub, et väikesearvulise Kaukasuse mägirahva võitlejad on suutnud hirmu nahka ajada kõigile neile, kellele meeldib võõraste riikide okupeerimine, kes taolist tegevust demokraatia viimiseks nimetavad.

Tänaseni ei ole suudetud „Tšetšeenia jälge” millegagi tõestada, sest ainsatki tšetšeeni pole suudetud ei elavana ega surnuna tabada. Samas on teada, et nii Afganistanis kui ka Pakistanis peetakse veidi heledama nahavärvi tõttu tšetšeenideks kõiki euroopa päritolu islamivõitlejaid. Neid leiduvat viimastel aastatel üha rohkem, sest Euroopas on hakatud aru saama, et mondealistide-finantsjuutide uuele maailmakorrale suudab kõige tõhusamalt vastu seista vaid radikaalne islam. Hoiti ju Guantanamo USA vangilaagriski kinni mitut eurooplast, kes, olles vastu võtnud islami, asusid liikumise al-Qaeda sõdalaste ridadesse.

Võrgulehe ersp.ee toimetus sooviks, et tšetšeenid näitaksid oma „jälge” ka Eestis, sest molluscum-poliitikuist seltskond teeb oma kasusaamise projektiks selle vähesegi, mis veel riigile ja rahvale kuulub. Kuna „tasakaalukatest” eestlastest ei ole ilmselt ahnete ja rumalate juhtide taltsutajat, siis ehk aitab tšetšeenide külvatav hirm ahnusest jagu saada! Mõistust see aga vaevalt juurde annab...