Ameerika ja Venemaa jälle ühes paadis!
(26.04.2010) Sõbralikud NSVL-i ja USA vägede kohtumised Elbe jõel lubavad edukalt võidelda kaasaja väljakutsetega, teatavad Venemaa ja USA presidendid Dmitri Medvedev ja Barak Obama ühisavalduses. 1945. aasta 25. aprillil Torgau linna juures toimus nõukogude ja ameerika sõjameeste kohtumine, kirjutab RIA Novosti.
„Me kummardame oma sõdurite mehisuse ees, kes võitlesid koos Euroopa vabastamise eest fašismist. Nende vapper kangelastegu jääb alati tänuliku inimkonna mällu,” kirjutavad NSVL-i ja USA presidendid ühisavalduses, mis pühendatud 65 aasta tagusele Elbe jõe äärsele kohtumisele.
Tuletame meelde, et Elbe kohtumisele eelnes 1945. aasta 4.-11. veebruaris Jaltas kolme koalitsiooniriigi juhi kohtumine, kus pandi paika sõjajärgsed riigipiirid, mille järgi jäeti Ida-Euroopa Puna-Venemaa diktaatori Jossif Stalini meelevalla alla. Pole päris juhuslik, et Eesti kartellimeedia ei soovinud Krimmi konverentsi 65. aastapäeval tollast Suurt Reetmist meenutada, kuna oleks võinud heita varju meie praegustele liitlastele. Meie trilateraalist presidentki on eestlastele ette heitnud liigset klammerdumist ajalukku. 65 aasta taguseid liitlassuhteid üles soojendades toimub taaskordne „kohtumine Elbel”, mis paraku Baltimaadele midagi head ei ennusta.
Seoses USA-Venemaa suhete soojenemisega tasuks meenutada 1945. aastal Jaltas sõlmitud tehingut.
Seoses USA-Venemaa suhete soojenemisega tasuks meenutada 1945. aastal Jaltas sõlmitud tehingut.
Veebilehe ersp.ee toimetuse arvates on praegustel NATO ja Venemaa suhete soojenemisel sügav sümboolsus. Kes vähegi jälgib maailmapoliitikat, näeb, et käimas on sõda kahe ideoloogia vahel, kus vastamisi on läänelik liberaalne „demokraatia” oma mondealistlik-rahajuutliku rahavõimuga, nagu Teise maailmasõja ajal, ja teisel pool sellele vastupanu osutav konservatiivne elukorraldus radikaalse islami näol, mis võitleb sisuliselt uue maailmakorra kehtestajate mondealistide-rahajuutide vastu ja on seega rahvusriikide säilitamise eest võitlevate paljude maade rahvuslaste liitlaseks.
Paraku ei suuda USA ja NATO iseseisvalt radikaalsetest islamijõududest jagu saada ja seetõttu soojendatakse suhteid tuumariigi Venemaaga. Kuna Moskva pürgib NSVL-i aegsete mõjusfääride (vähemalt endise Nõukogude Liidu piires) taastamisele, siis on Baltimaad nende „ liitlassuhete” hinnaks. Väga hea endise NSVL-i olude tundja ja Eesti suur sõber, välispoliitika analüütik Paul Goble kirjutas: „Ameerika ei päästa Eestit. Veelgi enam: teid on pidevalt maha müüdud, kui mängu on tulnud suuremad huvid.” (Ajakiri Luup, 7/1996)
Selles artiklis tõstatatud küsimusi kokku võttes tahaks küsida mõned väga kokkuvõtlikud küsimused, baas-küsimused, mis on seotud Eesti riigi iseseisvusega.
ReplyDeleteMeile on palju räägitud, et Eesti peab justkui püüdma meeldida ja "integreeruda" pidevalt kuhugi, et saavutada piisavat kaitset ühtedelt suurriikidelt ja suurorganisatsioonidelt, et vältida mõnede teiste riikide ja huvigruppide agressiivseid mõjusid. Et kui kogu Eesti riigi stabiilsus ja enesemääratluse sõltumatus seisneb ainult väliste vahenite kasutamises ja liitlastele meeldimises, siis sellest on vähe. Sest siiani on tegelikult seda nii, küll erinevates vormides väljendatuna, formuleeritud (EL, NATO jms).
Tugeva, stabiilse ja sõltumatu riigi jaoks on vaja välja arendada tugevad siseriiklikud struktuurid ja siinkohal ei tohi olla vabanduseks Eesti riigi väiksus. Alustades lihtsatest asjadest nagu eestimaine naturaalne aedvili ja põllumajandustooted, pluss reaalne panus eri regioonide tööhõive parandamiseks. Siiani on lastud neil asjadel minna isevooluteed ja regionaalarengu puhul ainult deklaratiiveid lauseid õhku pillutud.