INFOPARTISANI BLOGIST

Eesti rahvusliku ideoloogia alustest
1934. aasta 22. aprillil ehk veidi pärast Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööret pidas Kaarel Liidak, kes oli omal ajal üks eesti rahvusluse silmapaistvamaid ideolooge, Tartus üliõpilasselts Liivika 25. aastapäeva aktusel ettekande eesti rahvuslikust ideoloogiast ja maast selle alusena, öeldes muu hulgas järgmist:Enesetunde, iseteadvuse puudus, orja-hinge enda alaväärsuse tunne, – see on näruseim element eestlase hinges, mis lööb läbi ka meie mentaliteedis. Siin – ja sisemise kultuuri puudulikkuses – ongi igasuguste ideoloogia aseainete põhjus. Rahuldutakse, kui arvatakse olevat kas või väliselt, nagu teisedki – härrad, eurooplased jne. Nagu see O. Rütli tuntud uhkustamine värvimütsini jõudmisega: et nüüd me oleme, nagu NEMAD, – s.o. saksad. Sellist viletsat enesetunde rahuldamist on meie vaimuelu tulvil täis. Snobism on kõikjal, igal on oma comme il faut-ideaal või unistus...Levinud on see meie akadeemilisteski ringkondades, kus on läbi löönud Euroopasse trügimine. Asendagem J. Barbaruse ühe luuletuse motosMon dernier criParis, Paris!Paris l'Europe'ga, – pole küll riimis, aga sisu vastab. Tulla toime tööga, uuringuga, mille referaat satuks mõnda välismaa eriajakirja ja sealt siis refereeritava autori nimi mõnda paksu käsiraamatusse pikka kirjanduse loetellu või teksti sulgudesse, – see on saanud salajaseks dernier cri'ks. Alma mater Tartuensis on viidud Euroopasse, Ameerikasse! Ning meie rahvahariduse juhid on uhked, et nende koolid ei jäävat maha oma metoodika moodsuses, õpetamise tehnikas selle või teise Euroopa-riigi omadest ja – et meie käes on olnud maailmarekord üliõpilaste või keskkooliõpilaste arvus! Vorm on saanud sisuks, tunnus – sihiks. Mitte selles ei ole halba, et meie teadlaste tööd võivad ilmuda ka Euroopa ajakirjades. See on tunnus, et meie inimesed on suutelised teaduse alal töötama; halb on aga see, kuis seda primaarselt hinnatakse sihina omaette. Siht peab olema aga sisse-, mitte väljapoole. Vajame Eesti teadust, ja ainult selle loominguks suudame kulutada. Jumal tänatud, tunnustusest pole me enam nii vaesed, et üksnes nendega tarvitseksime uhkustada.Meie nõrkus on muus, – usu puuduses endasse, kultuuri traditsioonide ja rahvusliku ideoloogia puuduses. Rahvustunde isikuline väärtus ongi – inimese usus endasse, tema terves enesetundes, enda sisemise väärtuse tajumises, mis tal võimaldab häbenemata oma päritolu ka võõra ees vabalt pää püsti hoida ilma orjaliku tungita – temaga sarnaneda või enda väärtuse tõusu näha temaga ühtesulamises. Meie nõrkus on selles, et välise külje, tunnustuse-jahi taga ei ole selget rahvuslikku ideoloogiat, mis seoks ja hingestaks kõik meie tegevuse, kõik püüded, kõik tööd ja töökesed üheks võimsaks vooluks, – omapäraseks, loovaks, eesti rahva teadlikku osa ühendavaks ja edasiviivaks. Selle asemel otsitakse ideoloogiat, ideid võõrsilt, – ikka moodsaid, ikka kõmulisi. See moodsa ja kõmulise hinne on halvaks tunnuseks meile, see ei kõnele rahva vaimsest küpsusest.Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada. Ainult nii on see elujõuline, permanentne, ja viib rahvast edasi. Ideoloogia looming seisab olevate igaveste ideede avastamises rahva hinges ja olustikus ning nende arendamises tõenäoste ja taoteldavate tulevikutähiste suunas. Nagu taimekasvataja-sordiaretaja valib terava silmaga algupärasest, oludega kohanenud populatsioonide segust põllul jõulisemaid liine, mis on jõudlusvõimelised, seisu-, haiguste- ja talvekindlad, kõrgemakvaliteedilised; nagu ta siit veel edasi jõuab nende ristlemisega ka võõra õietolmuga, pookides pärismaisele jõulisele taimele pärandatavaid omadusi kõrgarendeilt, – nõnda peaks käima ka rahvusliku ideoloogia – ja rahvusliku kultuuri – loomine.Kui rahvuslik ideoloogia tahab olla tõesti rahvuslik, mitte kunstlik ja pääle sunnitud, siis on tema alusteks: rahva sotsiaalne struktuur, rahva iseloom, maa ajalugu ja asend. Ainult neil loomulikel alustel püsiv ideoloogia saab haarata rahva hulki, nagu defensiivne rahvuslik ideoloogia C. R. Jakobsoni ajal. Või nagu marksistlik ideoloogia on haaranud tööliskonda linnades. Kas saab aga väikerahvast kanda muu ideoloogia kui just laiemaid kihte innustav ideoloogia!Ideoloogia aluseid lähemalt vaadeldes märgime esiteks väikerahva hüvesid ja pahesid. Suurrahvaste haiguste suhtes – militarismi, imperialismi, messianismi – , mis neid tõukavad vägivallale teiste vastu (vallutamised, asumaad, vähemusrahvuste tagakiusamine), kõigi nende järeldustega, oleme meie immuunsed. See-eest on aga meie rahvuslik kandepind igas mõttes liiga kitsas. See sunnibki meid eriti arvestama rahva sotsiaalset struktuuri, ning need ülesanded rahvusliku kultuuri ja ideoloogia alal, mis suurrahvastel on jäänud teatud kitsamate eliit-kihtide (nagu aadel) kanda, veeretame laiematele "madalamatele" sotsiaalkihtidele. Teiste sõnadega – see määrab meid demokraatiale kõige üldisemas ja tõsisemas mõttes ja intensiivsele, sihikindlale demokraatia mõtte kasvatamisele.