laupäev, 24, aprill 2010
Põhiseaduse muutmisest kultuuripärandi kaitsmiseks
Õiguskantsler Indrek Teder kommenteeris Postimehes sel nädalal Riigikogu menetlusse võetud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette täiendada kehtivat põhiseadust järgmise paragrahviga: "Igaüks on kohustatud hoidma nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist." Teder peab sellist muudatust küsitavaks ja näeb selles lausa võimalikku ohtu meie omariikluse aluspõhimõtetele.
Eelnõu seletuskirjas on aga öeldud, et "toetudes vaid preambulale, kujundab põhiseadus eksitava seisukoha, et rahvuse, kultuuri ja keele säilimise tagamine on üksnes riigi kohustus" ning "seadushoone hierarhilise ülesehituse seisukohalt on vaja, et põhiseadus kui teiste seaduste alusmüür sisaldaks preambulas deklareeritud kultuuri ja keele kaitse täpsustamist regulatiivpeatükis", luues "selge põhiseadusliku aluse vastutuste ja kohustuste jagamiseks kodanike, omavalitsuste ja riigi vahel. Kõigepealt kohustab lisatav paragrahv iga Eesti Vabariigis elavat inimest kaitsma ja hoidma kultuuripärandit. Ja mitte ainult eesti, vaid ka teiste rahvaste poolt loodud pärandit. Seega lisatav paragrahv seab vastutuse igale Eesti Vabariigi kodanikule suhtuda austuse ja hoolega nii kodumaal kui ka teistes maades asuvasse kultuuripärandisse, hoolimata nende loojate päritolust. Samas ei saa kogu vastutust delegeerida üksnes kultuuripärandi omanikele või inimestele, kes kas tahtlikult või teadmatult võivad kahjustada või hävitada pärandit. Riik ja omavalitsused peavad samuti hoolima ja vastutama nii juba loodud kui loodavate kultuuriväärtuste säilimise ja kestmise eest."
Eelnõu algatajad soovivad enese sõnul algatada "protsessi, mille eesmärgiks on saavutada põhjalik pööre kultuuripärandi kaitsmise ning säilitamise materiaalsetes küsimustes. Meie riigis on enam kui 500 kinnismälestist aegamööda sattunud sedavõrd kriitilisse olukorda, et nende säilitamine ka üksnes varemetena läheb maksma sadu miljoneid kroone. Avariiliste ehitus- ja ajaloomälestiste täielik taastamine aga maksaks juba miljardeid kroone. Olukord on sedavõrd tõsine, et ilma kultuuriväärtuste omanikke ja omavalitsusi kaasamata pole võimalik ühiskonnas olulisi muutusi saavutada. Käivitunud on protsess, et võtta arvele pärandkultuuri objektid, mis asuvad peamiselt Eesti metsades ning nende arv võib ulatuda hinnanguliselt ca 50 000-ni. Pärandkultuuri, paljudel juhtudel kahjuks vaid pärandkultuuri jäänuste kaitsmiseks, puudub täna igasugune õiguslik alus" ning luua "eelduse kultuuripärandi mõiste õiguslikuks süvendamiseks ja avardamiseks. Kultuuripärandi all mõistame nii vaimseid kui ainelisi väärtusi, mis viimaste puhul piirnevad ühelt poolt näiteks ehitusmälestistega ja teiselt poolt pärandkultuuri objektidega looduses, ning ka pärandmaastikega."
Mina ei näe, et see muudatus võiks ohustada Eesti omariikluse aluspõhimõtteid, kuid näen sellega seoses kolme võimalikku küsitavust: 1. igaühele seatav kohustus hoida nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit piiraks kahtlemata üksikisiku vabadust langetada selliseid valikuid ise; 2. kultuuripärandi ja kultuuriväärtuste defineerimine põhjustaks ilmselt veel suuremaid vaidlusi kui seni; 3. eelnõu seletuskirjas on öeldud, et selle paragrahvi lisamine põhiseadusele aitab kaasa täiendavate ressursside leidmisele meie esivanemate poolt loodud väärtuste kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid ei koorma riigieelarvet uute kulutustega, aga viimane väide ei ole kuigi usutav. Samas võib nõustuda õiguskantsleriga selles, et põhiseaduse stabiilsus ning kehtiva põhiseaduse napp sõnastus ehk nö. üleregulatsiooni puudumine on omaette väärtused ning probleem on pigem olemasolevate seaduste mittetäitmises, mitte selles, et põhiseaduse praegune sõnastus ei võimaldaks vajalikke tõlgendusi. Tõeline oht peitub minu meelest selles, et kavandatud muudatus jääbki vaid deklaratiivseks valimiseelseks loosungiks ning tegelik olukord selle vastuvõtmisest ei muutu.
Eelnõu seletuskirjas on aga öeldud, et "toetudes vaid preambulale, kujundab põhiseadus eksitava seisukoha, et rahvuse, kultuuri ja keele säilimise tagamine on üksnes riigi kohustus" ning "seadushoone hierarhilise ülesehituse seisukohalt on vaja, et põhiseadus kui teiste seaduste alusmüür sisaldaks preambulas deklareeritud kultuuri ja keele kaitse täpsustamist regulatiivpeatükis", luues "selge põhiseadusliku aluse vastutuste ja kohustuste jagamiseks kodanike, omavalitsuste ja riigi vahel. Kõigepealt kohustab lisatav paragrahv iga Eesti Vabariigis elavat inimest kaitsma ja hoidma kultuuripärandit. Ja mitte ainult eesti, vaid ka teiste rahvaste poolt loodud pärandit. Seega lisatav paragrahv seab vastutuse igale Eesti Vabariigi kodanikule suhtuda austuse ja hoolega nii kodumaal kui ka teistes maades asuvasse kultuuripärandisse, hoolimata nende loojate päritolust. Samas ei saa kogu vastutust delegeerida üksnes kultuuripärandi omanikele või inimestele, kes kas tahtlikult või teadmatult võivad kahjustada või hävitada pärandit. Riik ja omavalitsused peavad samuti hoolima ja vastutama nii juba loodud kui loodavate kultuuriväärtuste säilimise ja kestmise eest."
Eelnõu algatajad soovivad enese sõnul algatada "protsessi, mille eesmärgiks on saavutada põhjalik pööre kultuuripärandi kaitsmise ning säilitamise materiaalsetes küsimustes. Meie riigis on enam kui 500 kinnismälestist aegamööda sattunud sedavõrd kriitilisse olukorda, et nende säilitamine ka üksnes varemetena läheb maksma sadu miljoneid kroone. Avariiliste ehitus- ja ajaloomälestiste täielik taastamine aga maksaks juba miljardeid kroone. Olukord on sedavõrd tõsine, et ilma kultuuriväärtuste omanikke ja omavalitsusi kaasamata pole võimalik ühiskonnas olulisi muutusi saavutada. Käivitunud on protsess, et võtta arvele pärandkultuuri objektid, mis asuvad peamiselt Eesti metsades ning nende arv võib ulatuda hinnanguliselt ca 50 000-ni. Pärandkultuuri, paljudel juhtudel kahjuks vaid pärandkultuuri jäänuste kaitsmiseks, puudub täna igasugune õiguslik alus" ning luua "eelduse kultuuripärandi mõiste õiguslikuks süvendamiseks ja avardamiseks. Kultuuripärandi all mõistame nii vaimseid kui ainelisi väärtusi, mis viimaste puhul piirnevad ühelt poolt näiteks ehitusmälestistega ja teiselt poolt pärandkultuuri objektidega looduses, ning ka pärandmaastikega."
Mina ei näe, et see muudatus võiks ohustada Eesti omariikluse aluspõhimõtteid, kuid näen sellega seoses kolme võimalikku küsitavust: 1. igaühele seatav kohustus hoida nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit piiraks kahtlemata üksikisiku vabadust langetada selliseid valikuid ise; 2. kultuuripärandi ja kultuuriväärtuste defineerimine põhjustaks ilmselt veel suuremaid vaidlusi kui seni; 3. eelnõu seletuskirjas on öeldud, et selle paragrahvi lisamine põhiseadusele aitab kaasa täiendavate ressursside leidmisele meie esivanemate poolt loodud väärtuste kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid ei koorma riigieelarvet uute kulutustega, aga viimane väide ei ole kuigi usutav. Samas võib nõustuda õiguskantsleriga selles, et põhiseaduse stabiilsus ning kehtiva põhiseaduse napp sõnastus ehk nö. üleregulatsiooni puudumine on omaette väärtused ning probleem on pigem olemasolevate seaduste mittetäitmises, mitte selles, et põhiseaduse praegune sõnastus ei võimaldaks vajalikke tõlgendusi. Tõeline oht peitub minu meelest selles, et kavandatud muudatus jääbki vaid deklaratiivseks valimiseelseks loosungiks ning tegelik olukord selle vastuvõtmisest ei muutu.
0 comments:
Post a Comment