Eesti uuest globaalsest ajalookäsitlusest
Ajaloolane Vello Helk (*1923) Vaba Eesti Sõna viimatises numbris:
Pärast Vabadussõda said eestlased liiga lühidalt omariiklust ja peremehe osa nautida. Eesti ala oli varem multikultuurne, 3 kohaliku keelega, lisaks isoleeritum rannarootsi keele ala. Iseseisvudes katsuti seda reguleerida kultuuriautonoomia-seadusega, kusjuures lähtealus oli eesti rahvusriik.Pikk sovetiaeg jättis rahvuslikku koostisse sügavad jäljed, eriti idapoolse kolonisatsiooni tõttu, mille tulemit muutis taasiseseisvumine suhteliselt vähe. Kui sakslased tõrjuti aladelt, mida nad olid koloniseerinud aastasadade eest, ei kehtinud see venelaste kohta, kes suunati siia okupatsiooni ajal. Nad said kasutada võitjaoreooli, soovides lisada vabastajaau.
Aja möödudes nõuab see kohalikku lahendust, sest pole tõenäone, et kolonistide järeltulijad Eestis, kuigi nad kiikavad Moskva poole, lahkuksid Venemaale. Nad lähevad pigem läände. Sestap need jutud lõimumisest, multikultuursusest ning kitsarinnalise rahvusluse hukkamõist...Võtab võimust ka tendents, mis nõuab eestlaste ajaloo kohandamist globaalsega, kus domineerivad suurriikide seisukohad. Ikka ja jälle väikerahvaid tabavaist valupunktidest saab üle teoretiseerimisega. Ei loe üksikisikute kannatused, sest need võivad rikkuda ilusa teooria ajaloost, mis oleks kõigile vastuvõetav!
Ühe sellise katse teeb Tallinna ülikooli ajalooprofessor Karsten Brüggemann (*1965). Ta osutab eestlastele Venemaast tulnud kasule ja viisile, kuidas peaks Eesti globaalset ajalugu kirjutama... (Vt "Ajalugu kui reisijuht")Venestus oli vene aja peamine tunnusjoon ja 'venestuse' mõiste on üldiselt aktsepteeritav. Ometi oli see Vene impeeriumi seisukohalt pigem kaitsepoliitika kindlustamaks oma piire. Baltikumi multikultuursest — so eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste — vaatenurgast tõlgendati seda aga kui agressiivset venestust, kuna Aleksander III aegne poliitika ohustas siinsete rahvusrühmade kultuuripositsioone.
Tõsiseltvõetav ajalookirjutus peaks Brüggemanni järgi vältima mõistet 'venestamine', kuna see kannab ideoloogilist sisu. Olulisemaid reforme, alates 1880. aastate lõpust, tuleks võtta kui vahendit lõimimaks ääremaa kogukonda emamaa-tervikuga. Venemaa järgis ju muude paljurahvuseliste impeeriumide eeskuju!Kelle mälu piirdub oma rahvusrühma (kurva) ajaloolise kogemusega, see vaid moonutab möödunut, mis ei tunne rahvus- ega riigipiire, leiab Karsten Brüggemann.Eks ole ka eesti teadlasi, kes eitavad koloniseerimist. Nüüd soovitakse lõppu jutule venestusest, sest see oli kõigest Vene/Soveti-impeeriumi loomulik poliitika, mida tulevat mõista.
Ajaloolane Vello Helk (*1923) Vaba Eesti Sõna viimatises numbris:
Pärast Vabadussõda said eestlased liiga lühidalt omariiklust ja peremehe osa nautida. Eesti ala oli varem multikultuurne, 3 kohaliku keelega, lisaks isoleeritum rannarootsi keele ala. Iseseisvudes katsuti seda reguleerida kultuuriautonoomia-seadusega, kusjuures lähtealus oli eesti rahvusriik.Pikk sovetiaeg jättis rahvuslikku koostisse sügavad jäljed, eriti idapoolse kolonisatsiooni tõttu, mille tulemit muutis taasiseseisvumine suhteliselt vähe. Kui sakslased tõrjuti aladelt, mida nad olid koloniseerinud aastasadade eest, ei kehtinud see venelaste kohta, kes suunati siia okupatsiooni ajal. Nad said kasutada võitjaoreooli, soovides lisada vabastajaau.
Aja möödudes nõuab see kohalikku lahendust, sest pole tõenäone, et kolonistide järeltulijad Eestis, kuigi nad kiikavad Moskva poole, lahkuksid Venemaale. Nad lähevad pigem läände. Sestap need jutud lõimumisest, multikultuursusest ning kitsarinnalise rahvusluse hukkamõist...Võtab võimust ka tendents, mis nõuab eestlaste ajaloo kohandamist globaalsega, kus domineerivad suurriikide seisukohad. Ikka ja jälle väikerahvaid tabavaist valupunktidest saab üle teoretiseerimisega. Ei loe üksikisikute kannatused, sest need võivad rikkuda ilusa teooria ajaloost, mis oleks kõigile vastuvõetav!
Ühe sellise katse teeb Tallinna ülikooli ajalooprofessor Karsten Brüggemann (*1965). Ta osutab eestlastele Venemaast tulnud kasule ja viisile, kuidas peaks Eesti globaalset ajalugu kirjutama... (Vt "Ajalugu kui reisijuht")Venestus oli vene aja peamine tunnusjoon ja 'venestuse' mõiste on üldiselt aktsepteeritav. Ometi oli see Vene impeeriumi seisukohalt pigem kaitsepoliitika kindlustamaks oma piire. Baltikumi multikultuursest — so eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste — vaatenurgast tõlgendati seda aga kui agressiivset venestust, kuna Aleksander III aegne poliitika ohustas siinsete rahvusrühmade kultuuripositsioone.
Tõsiseltvõetav ajalookirjutus peaks Brüggemanni järgi vältima mõistet 'venestamine', kuna see kannab ideoloogilist sisu. Olulisemaid reforme, alates 1880. aastate lõpust, tuleks võtta kui vahendit lõimimaks ääremaa kogukonda emamaa-tervikuga. Venemaa järgis ju muude paljurahvuseliste impeeriumide eeskuju!Kelle mälu piirdub oma rahvusrühma (kurva) ajaloolise kogemusega, see vaid moonutab möödunut, mis ei tunne rahvus- ega riigipiire, leiab Karsten Brüggemann.Eks ole ka eesti teadlasi, kes eitavad koloniseerimist. Nüüd soovitakse lõppu jutule venestusest, sest see oli kõigest Vene/Soveti-impeeriumi loomulik poliitika, mida tulevat mõista.
0 comments:
Post a Comment