ISEKIRI KIRJUTAB - KAPOST KIRJUTAB!

10

Ikka on čekistidel tööd—tegemist... kapos

Kapo meelsus ja võtted endiselt gebistlikud
Kaitsepolitseiameti tänavuse aastaraamatuga on taas päevakorral uskumatu ja nördimapanev tõsiasi... Märkus jurist Risto M Teinonenilt:

Kapo heidab ette, et ma tegevat kunagi tulevikus koos hr Johan Bäckmaniga raamatu ja sellise raamatu kirjastajaks saaks keegi "KGB ohvitser"!? Kirjastaja, kellele vihjatakse, on ilmselt hr Iljasevitš [v-o Vladimir Illjaševič] — mees, kelle kohta olen uudistest lugenud, kuid kellega ma pole kunagi kohtunud ega ka muidu suhelnud. Sellise lihtlabase ennustusega ründab mind Eesti riigiamet, kellel endal on endiseid KGB-töötajaid palgal!

Vt lähemalt Sõltumatu Infokeskuse 12. VI 2010 teade Teinonen: Kapo on kulukas valetaja & posija Bäckman pole mulle ühtki tõlget teinud (SI-99)

Ropagandaali ja justiitskalleletungide pärast Kapoga juba kohut käinud Teinoneni etteheite teravik on küll eriteenistuse töövõtete pihta, n-ö korrakaitse- kui mõjutegevuse, samuti kapolasi valdavate antidemokraatlike arusaamade vastu suunatud — õiguslik nihilism ja seadusetu omavoli, valepropaganda, sallimatus erimeelsuse ja pluralismi vastu... Ent peale totalitaristlike meetodite ja mentaliteedi osutab Teinonen lõpuks ka neid viljelevate isikute ametkondlikku päritolu — sovetlik salapolitsei! Tegu peaks olema iga demokraatliku institutsiooni jaoks nii ränga süüdistusega, et nõuaks pakiliselt kohtulikku kaitset. Kuni seda aga ei ole juhtunud, on süüdistused vaevalt võetud tuulest.

Nad tegutsevadki Kapos. Eks loetlenud ka Madissoni "Riigipööraja märkmik" (Lihula, 1999, lk 161) poolteise kümnendi eest selliseid gebistidest kapomehi ja -naisi, nagu Aleksei Posledov, Vladislav Preitov, Uno Puusepp, Aleksandr Repkin, Valeri Titov, Tatjana Valtbach, Vladimir Veitman, kellest mõned olla eriteenete eest ka EV kodakondsuse saand. Ent andmeid koosseisuliste ja kooseisuväliste kollaborantide ja KGB abiliste jätkuvast leivatööst Kapo kuulikindla kardina taga on tulnud mujaltki.

Lõik Tiit Madissoni "Riigipööraja märkmiku" leheküljelt 160 — edasi lugemiseks vajuta pildile!

Väga auväärne vabadusvõitleja ja hilisem riigikogulane Enn Tarto püüdis kunagi (1997-1998) võidelda enda jt anastatud Eesti erimeelsete poliitilise ahistamisega tegelenud Koit Annama (vt Nõukogude prokuratuuritöötaja sm Annama fotot allapool) edutamise vastu EV õigusasutustes, kus tollel 1990-kümnendi algupoole oli üllatuslikult avanenud uus (?) karjäärivõimalus. Tarto üritus oli paraku tulutu — Annama töötas enam-vähem häirimatult edasi Kapo uurimisosakonna abidirektorina, sai peatselt veel Kaitsepolitsei Lõuna-Eesti osakonna direktori asetäitjaks, tegi vahepeatuse EV maksuametis, EV riigiprokuratuuris ning on praeguseks taas juhtivspetsialist EV Politsei- ja Piirivalveameti III talituse sisekontrolli-büroos (Koit Annamaa ametitelefon on 7308619, välkposti-aadress koit.annama@politsei.ee)

Jüri Kuke (*1. V 1940 Pärnu, †27. III 1981 Vologda) süüasi. Jurist Juhan Talve vaatles kaitsepolitseinik Annama tegevust 14 aasta eest Raadio Vaba Euroopa eesti saates ja kõneles sest 12. I 1996 nii:

Neljapäeval, 13. märtsil 1980 lülitati ootamatult välja telefon Jüri Kuke korteris Tartus, Aardla 9a-37. Umbes kl 12:45 suundus Jüri Kukk sidejaoskonda, et välja selgitada telefoni väljalülitamise põhjused. Teel ta arreteeriti.

Veerand tundi hiljem, kl 13:00 alustati Erich Vallimäe juhtimisel läbiotsimist perekond Kuke kodus. Samal kellaajal alustati läbiotsimist ka Viktor Niitsoo kodus Tartu prokuratuuri uurija Jüri Vissaku juhtimisel ja Viktor Kozlovi kaasabil.

Täpselt samal hetkel, kl 13:00 tormas 3 meest Enn Tarto töökohta EKE Projekti Tartu osakonda Lutsu tn 13a. Hiljem selgus, et need olid Tartu Linna Prokuratuuri vanemuurija Koit Annama, Albert Nikolai p Gektor [Hektor] Tartu KGB-st ja miilitsaleitnant Gennadi Valentini p Zahharov.

Koit Annama esitas ametitunnistuse ja ütles, et tal on order Enn Tarto korteri läbiotsimiseks Anne tn 20-7, ja palus Enn Tartot kohe endaga kaasa tulla. Viimane keeldus põhjendusel, et ta töötab katlakütjana ega tohi ilma administratsiooni loata töökohast lahkuda. Siis asuti ühiselt mööda maja osakonnajuhatajat otsima. Juhataja aga oli ametiasjus lahkunud, tema asetäitja viibis Tallinnas komandeeringus.

Siis asus Koit Annama asutuse telefonil helistama, kuna Gektor ja Zahharov jäid Tartot valvama. Umbes poole tunni pärast tormas katlaruumi ilmselt närveeriv Koit Annama. Ta nõudis, et Enn Tarto teataks, kus töötab tema abikaasa Erna Tarto. Kuna Enn Tarto ei pidanud ennast prokuratuuri uurija informaatoriks, keeldus ta oma abikaasa töökohta nimetamast. Umbes kl 15:40 saabus tagasi osakonnajuhataja ning vabastas Enn Tarto tema tööülesannetest. Oma töökoha autoga sõidutati ta elukohta, kus ukse taga juba ootasid kohale kutsutud manukad ja teise masinaga veidi varem kohale jõudnud leitnant Zahharov. Pärast dokumentide kontrollimist siseneti korterisse. Alles siis esitas uurija Koit Annama lähemaks tutvumiseks läbiotsimise määruse.

Läbi otsis nimetatud 3 ametimeest. Manukad olid Pulk, Jaan Jaani p, elukoht Tartu Kalevi tn 18-4, ja Palu, Raivo Arnoldi p, elukoht Tartu, Tiigi tn 14-229. Kohal oli ka Enn Tarto abikaasa Erna Tarto. Läbiotsimine kitsukeses ärkli-kööktoas algas kl 15:50 ja lõppes kl 20:45. Ära võeti:

1. Tsehhiülema kt P Müürsepa vastuse ärakiri Jüri Kukele 22. I 1980. aastast;
2. Endel ja Kristiina Urmi nimega varustatud kiri 1. XII 1979. aastast 1 lehel;
3. Arvo Valton "Mõttevahetuseks: mõtteid ühe artikli puhul" 9 lehel — lõpeb sõnadega "... lugejates esile kutsuvad";
4. Mart Niklus "Naaskelnokk pesitseb Saaremaal jälle", tekst masinakirjas 4 lehel — lõpeb sõnadega "... 1978, lk 168";
5. Masinakirjas saatejaamade nimekiri 3 lehel — algab "Beromünster", lõpeb "Monte Carlo";
6. Prantsuse keele edasijõudnute rühma avalduse ärakiri haridusosakonna juhatajale — algab sõnadega "7. aprillil...", lõpeb sõnadega "... õpetaja juures" 1 lehel;
7. Ärakiri kirjast 1 lehel — algab sõnadega "Tere Mart..." ja lõpeb "... 22. I 1979. Felix";
8. Kiirköitja-kaante vahel 73 lehel Etienne de la Boétie "Arutlus vabatahtlikust orjusest" — lõpeb [tõlkija] allkirjaga "M Niklus";
9. Poolik 2 poolega vihikuleht aadressidega — algab "b18810" ja lõpeb "I-O okeb ur A"
10. Rebitud 2 poolega vihikuleht — algab sõnadega "Ühinenud Rahvaste..." ja lõpeb "... §14 teadvalt valeütlus";
11. Teodor Reinholdi kiri Enn Tartole — algab sõnadega "Mordvas, 14. XII 1978..." ja lõpeb sõnadega "... lootuste täitumist. Teodor" koos ümbrikuga.

Enn Tarto ei kirjutanud protokollile alla. Selle kohta on protokolli kantud uurija Koit Annama käega kirjutatud märge:

«Enn Tarto avaldus: Protestiks selle vastu, et läbiotsimisel võeti ära märkmeid ja kirju jm dokumente, mida ma ei pea seotuks määruses esitatud kriminaalasjaga, ma ei kirjuta protokollile alla. Läbiotsijad käitusid viisakalt, materiaalseid nõudmisi ei ole.»

Teisipäeval, 25. märtsil 1980 alates kl 10:00 kuulas Koit Annama üle Mart Nikluse ema Elfriede Nikluse Jüri Kuke süüasjas. Samal päeval kl 14:30 oli kord Mart Nikluse isa Julius Nikluse käes. Mõlemad keeldusid Jüri Kuke kohta tunnistusi andmast. — Siiamaale on andmed kogumiku "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" VII kogust (1980, kordusväljaanne Stockholmis 1984)*

Juhul, kui eespool on tegemist kellegi teise isikuga kui selle Koit Annamaga, kes praegu Kaitsepolitseis uurib rublamüügi asjaolusid, siis palun alljärgneva eest ette vabandust kõigilt asjaosalistelt.

Mind ei huvita, kas Koit Annama käitus viisakalt 1980. aastal või mitte, mind ei huvita tema tegevuse motiivid ega see, kas ta juba õnnetus lapsepõlves unistas salaja iseseisvusest ja demokraatiast, ega ka see, et keegi oleks tema asemel võib-olla hullemini käitunud, ega ka see, kas ta täitis käsku või tegutses omaalgatuslikult. Mind ei huvita Koit Annama isik ja tema isikususe subjektiivsed tahud üldse.

• Objektiivne fakt on see, et Koit Annama töötas 1980. aastal Nõukogude okupatsioonivõimu repressiivorganites ja tegeles süütute inimeste tagakiusamisega poliitilistel põhjustel.
• Teine objektiivne fakt on see, et sama Koit Annama töötab 1995. aastal EV Kaitsepolitseis ja tegeleb asjaga, millega on seotud väga tugevad poliitilised intriigid.

Tõenäoliselt täidab Koit Annama käsku ka tänapäeval, kuid selle käsu andjal, kes iganes ta on, on midagi põhimõtteliselt korrast ära. On raske öelda, kas see on stiilitaju, ajalootunnetus või lihtsalt ajaloo tundmine. Võib-olla on tegemist lihtsalt sügava rumalusega, täieliku vastutustundetusega või mõlemaga. Igal normaalsel inimesel ajab nimelt ihukarvad püsti paljas mõte sellest, et stagnaaegsed represseerijad üldse töötavad demokraatliku Eesti Vabariigi Kaitsepolitseis. Mõte sellest, et Jüri Kuke juhtumiga seotud tegelane uurib opositsioonipoliitikute tegevust praeguse valitsuse heakskiidul, ületab aga juba igasuguse, k. a haige fantaasia piirid.

Eestis on viimasel ajal räägitud ühiskonna enesepuhastamise vajadusest, sellest on rääkinud nii president kui ka praegune peaminister. Selle vajaduse olemasolu kinnitab ka meie tänane näide, mis ühtlasi avab ka ühe võimaluse enesepuhastuse teostamiseks.

Raadiokommentaari käsikirja on üllitanud kärbituna ka kirjastus Tammerraamat, vt Hääl vabadusest: Juhan Kristjan Talve tekstid 1983-1997 (Tln, 2008, lk 213-215)

Eesti Vabariik pole sovetiaja kollaboratsionismi hukka mõistnud. Sestap pole ime, kui leidub toonaste kollaborantide süüme(tuse) kaitsjaid või et keegi taolisi Kaitsepolitseisse imbunud tegelasi eelistab mitte niivõrd čekisti kui spetsialistina näha. Peale mõne lähisugulase (nt Koit Annama ema Malle Ansip — vt tema lugejakirja 28. XI 1997 Postimehes), mis on andestatav, astus gebistide ja nende abiliste kaitsjaina üles ka nimekaid tegelasi, nagu kunagine äri- ja nüüdne manalamees Robert Lepikson, literaat Peeter Olesk, žurnalist Toomas Mattson... Kas süütute veri ei määri ka neid?

* Eestis 1978-1984 ilmunud "Lisanduste..." kogumikus jpt väljaandeis tuleb ka ette Koit Annama perekonnanime ekslikku või muudetud kuju "Annamaa"