LAURI LÄÄNEMETSA BLOGIST

24 Aprill 2010

Tartu Riiklik Poliitülikool - ei kõla hästi!

Tartu Ülikooli rektori Alar Karise mõte panna ülikooli juhtima 11 liikmeline nõukogu, kellest 6 liiget tuleb Riigikogu ja 5 liiget ülikooli poolt, pani professorid kihama kõigis ülikoolides. Karise nägemus juhtimisest head ei tähendaks, kuid probleemid juhtimises on olemas.

Ülikooli autonoomsusel on põhjus, see on erinevate arvamuste paljusus, milleta enamuses valdkondades teadust teha ei saaks. Mäletan, et aastad tagasi kritiseeris üks Helsinki Ülikooli professor Eesti käitumist, millest tuli siinpool lahte suur skandaal. Ülikool aga ütles, et nemad professoriga midagi tegema ei hakka, sest ülikoolis on kõigil oma arvamus. Õige ka, teistsugune olukord valitseb vast Hiina või mõne veel autoritaarsema riigi ülikoolis, kus just poliitikud ütlevad mida on õige arvata.

Ma ei kujuta ette kuidas saab ülikooli juhtida nõukogu, kuhu kuuluvad mitte tegevad poliitikud. Kõigepealt milline on mitte tegev poliitik? Kui sa oled poliitik, siis sa oledki pidevalt tegev. Kui mõtleme, et mittetegev poliitik on see, kes ei ole valitsuses ja Riigikogus, siis võiks sinna alla minna ka paljud opositsionäärid või need poliitikud kes Riigikogu poole püüdlevad. Igal juhul on poliitikul omad vaated ja kui ta pole ka positsioonil, sõltub ta rohkem või vähem nendest kes positsioonil on. Samuti ei kujuta ma ette inimesi ülikooli juhtimas, kes sellest midagi aru ei saa. Tagatipuks pole meie ühiskond veel nii kaugele arenenud, et poliitikud ülikoolis ei teeks poliitikat enda kasu silmas pidades, vaid eelkõige ikka Eesti.

Ülikooli juhtimisel olen näinud kahte tõsist probleemi. Nimelt see, et ülikooli eelarve kinnitavad samad inimesed, kes seda kulutavad, seega ei mõelda selle tegevuse juures ülikooli peale üldiselt, vaid oma akadeemilisele üksusele mida esindatakse. Teine probleem, mis mõnikord välja lööb, on see, et rektorile, kes on otsustuskogus olevate isikute ülemuseks, ei julgeta väga palju vastu hakata ja nii tehakse mõnikord tõsiseid rumalusi. Need kaks asja pärsivad ülikoolide arengut kohe kindlasti.

Üks lahendus oleks kahekojaline juhtimine nagu selle pakkus Kreitzberg, kuid ma ei saa aru, miks rektori peab valima see kogu, kes on väljastpoolt ülikooli. Rektori valimisega ei peaks tegelema ei poliitikuid ühendav kogu ega ka nõukogu, vaid täpselt nii nagu see seni on olnud- valimiskogu. Valimiskogu moodustavad professorid, nõukogu liikmed ja üliõpilased. Esiteks võtab see pingeid maha, kuid kõige tähtsam on see, et taoline lähenemine kasvatab ja hoiab demokraatiat. Samal põhjusel ei palgata õppejõude vaid nad valitakse tööle teatud tähtajaks. Terve ülikool kokku on üks suur demokraatiamootor, mis hoiab ja taastoodab demokraatlikke väärtusi.

Riigi jaoks on ülikoolide autonoomias probleemiks, et ülikoolid ei tegutse vastavalt riigi vajadustele, st ei tule niipalju ühe või teise eriala inimesi kui vaja jne. Selle üks lahendus oleks tõesti poliitikud suunama panna, kuid põhjus ei ole ju selles, et ülikooli juhid aru ei saa. Põhjused peituvad rohkem Eesti kõrghariduse madalas rahastamises ja alati ei ole võimalik või mõistlik kombinaadina käituda.

Tallinna Ülikoolis ei juhi senatit (nõukogu) rektor, sest Rein Raua puhul on tegemist mõnikord väga autoritaarse juhiga. Sellepärast on senatil oma esimees senati liikmete seast. Tartu Ülikool võiks ka proovida seda pisikest sammukest astuda...