 |
|
| Eesti kirikujuhtide läkitusi ülestõusmispühadeks |
| Autor: toimetus | |
| laupäev, 03 aprill 2010 | |
| EESTI EVANGEELSE LUTERLIKU KIRIKU PEAPIISKOPI LÄKITUS ÜLESTÕUSMISPÜHADEKS AD 2010
Evangeeliumis öeldakse: „Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur.“ (Mk 16:4) Taas võidutseb kevad pika talve üle ning tärkav loodus on imeline. Ülestõusmispühad pole siiski illustratiivne täiendus kevadromantikale. Sõnum avatud hauast ja Kristuse ülestõusmisest puudutab inimolemuse valusaimat probleemi, traagikat ja pimedust, mis on väga suur – surma. Kogu maine elu kulgeb „surma varjus“. Igas ahastuses ja mures, mis võtab ära lootuse ja rõõmu, ilmneb tema valitsus. Kristuse võidus surma üle on Jumal ise selle võimu vääranud, andnud märgi armastusest, mis on tugevam kui surm ega allu ajaliku maailma diktaadile. Just siin ilmneb elu bioloogilisest eksistentsist sügavam loomus. „Bios“ on vaid jumaliku, igavese elu, „zoe“, vormiks ja vahendiks. Usk Ülestõusnusse teeb meid selle elu osaliseks, annab jõu tulla välja ka kõige raskemast ja pimedamast olukorrast. Kivi meie hingehaualt on ära veeretatud! Neil ülestõusmispühadel on paljud südamed täis muret, sest majandussurutis on võtnud sissetuleku ja töö. Märtsi lõpus ületas töötus juba 14 protsenti. See on raske koorem kogu ühiskonnale. Peame kõik pingutama, andma oma panuse, et töötuks jäänud inimeste ja nende lähedaste kannatusi leevendada. Keegi ei tohiks tunda end üksi ja hüljatuna. Iga kaasinimese loodupäraseks ülesandeks on osutada osavõtlikkust. Äsjailmunud 2009. aasta Eesti Inimarengu Aruandes viidatakse aga uurimusele, mille kohaselt Eesti on kõige nõrgem just sotsiaalse kapitali poolest, asudes 104 uuritud riigi hulgas 94. kohal. Selle oluliseks põhjuseks on autorite arvates religioossete tugivõrgustike vähesus. Ülestõusmispühad kutsuvad muutusele ja elule, uuele suhtumisele! Nii kirik kui kogudus, kogukond ja kodu – kõik saavad olla sellesse kaasa haaratud. Mida me siis suudame? Tunnistada julgustavat sõnumit Jumala armastusest, mis Kristuses on ilmunud ja olla ise selle armastuse vahendajaks praktiliste tegude kaudu. Pühakiri kutsub murdma leiba näljasele ja riietama alastiolijat, et pimedus muutuks valguseks (Js 58:7–10). Usk Ülestõusnusse sunnib märkama ja hoolima, tulema välja ükskõiksusest ja enesekeskusest, kandma üksteise koormaid. Sellist eluhoiakut vajab kogu ühiskond. Kas uuenemine on võimalik? Inimarengu Aruandes tõdetakse, et religioon on viimase paari aastakümne jooksul muutunud rahvale tähtsamaks, üle kahe korra on kasvanud inimeste arv, kes peavad end usklikeks. Aastal 2008 moodustasid nad 42% elanikest. See paneb kirikule suure vastutuse tänaste ja homsete eluhoiakute ja ideaalide kujundamisel. Palvetagem, et läbi kriisi ja kannatuste pääseksid võidule inimelu õiged ja ajatud väärtused. Vaatamine ülesse, usk Ülestõusnusse tähendab meile kingitud sisemiste jõuallikate, annete ja võimaluste avastamist, julgust loobuda vanast, riskida, võtta vastutust, taluda tagasilööke – ja tulla kõigest välja, sest elu pühadus ja väärikus suudab seda. Kristus on surnuist üles tõusnud, tema elab ja meiegi peame elama! (Jh 14:19). Õnnistusrikkaid ülestõusmispühi soovides
Peapiiskop
+ + +
MOSKVA PATRIARHAADI EESTI ÕIGEUSU KIRIKU METROPOLIIT KORNELIUSE PAASAPÜHA LÄKITUS
Vaimulikele-kirikuteenijatele, mungaelupidajatele ja kõigile Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ustavatele lastele. Inglite väed ilmusid Su haua juures, ja need vahid said hirmu pärast otsekui surnuks, ja Maria seisis Su haua sees, Sinu kõigepuhtamat ihu otsides. … Oh surnuist ülestõusnud Issand, au olgu Sulle. (Pühapäeva tropar, 6.viisil) Kristus on ülestõusnud!
Kallid isad, vennad ja õed! Milliseid õppetunde annab meile Jumalasõna neil Paasapäevadel? Nädala esimesel päeval tuleb Maarja Magdaleena Issanda haua juurde. Ta tuleb vara, veel pimedas, samas kui õpilased on hirmuga kõik laiali jooksnud (Мk 14,50). Mis siis ikkagi tõi teda ja teisi naisi nii varasel tunnil nende Õpetaja matmispaika? Jumalakartlikud naised tõid kaasa salvi ja lõhnaaineid (seepärast me nimetamegi neid salvikandjateks naisteks). Vaatamata Jeesuse Kristuse häbistavale hukkamisele koos röövlitega, vaatamata Tema surmale ristil, tahtsid salvikandjad naised avaldada Talle au ning juudi kombe kohaselt salvida Lunastaja ihu lõhnaainetega. Salvikandjad armastasid Teda, olid Talle truud ning seepärast tulid oma hirmu ületades. Esimesena jõuab Päästja haua juurde Maarja Magdaleeena, patune naine, kes tänu Issandalt saadud andestusele jättis maha oma patuse elu ja hakkas kõikjal Jeesuse järel käima, kogu südamega Tema õpetust tähele pannes. Kuid mida ta näeb? Ta näeb, et „kivi oli ära veeretatud“ (Мk 16,4), kuid Tema ihu ei ole hauas. Salvikandja ei mõistnud kohe, et Kristus on ülestõusnud, sest ta süda oli kinni, kaotusvalust oli nõrgenenud usk Kristuse ülestõusmisesse ja süda ei ärganud kohe üles uskumaks ülestõusmist. Kuid seda enam hakkas süda rõõmsalt lööma, kui Maarja nägi Õpetajat uuenenud ihus, millesse Issand ei lubanud puutuda isegi temal, kes oli meeleparanduse läbi oma hinge puhastanud. Kuidas meil õnnestuks neid helgeid päevi vastu võtta puhta südamega? Kuidas avada oma Suure paastu patukahetsuspalvete läbi ettevalmistatud hing kohtumiseks ülestõusnud Kristusega? Me tulime varakult Paasapüha hommiku-teenistusele, me ootame ka ülestõusmist. Nagu Maarja Magdaleena otsis põleva südamega Lunastaja kõigepuhtamat ihu, nii ka meie ootame põlevate küünaldega Tema ülestõusmist. Aga kas me suudame lahti öelda oma igapäevastest askeldustest, et näha Kristust Lunastajat, kes on surmast ellu tõusnud ja kes meie pääsemise pärast on kannatanud ristipiinasid? Meie patud takistavad jumalikul valgusel meisse tulla. Aga kõige rohkem takistab seda armastuse puudumine, oskamatus või isegi tahtmatus armastada oma ligimest. Apostel Paulus ütleb: „Nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13,13). Armastus ja truudus tõid salvikandjad vara hommikul haua juurde. Selle armastuse eest sai Maarja Magdaleena vääriliseks palgest palgesse näha ülestõusnud Lunastajat ja kuulutada seda helget uudist Tema õpilastele. Apostlid uskusid Kristusesse. Nad lootsid, et Temaga koos on tulnud Jumalariik. Kuid selleks, et olla koos Kristusega ka siis, kui usku on vähe ja lootus on ebakindel, on vaja midagi enamat. Aga enam – see on armastuses, mis meile on antud Lunastaja ristikannatuste läbi meie pääsemise jaoks. On vaja vastu võtta Tema õpetus mitte mõistuse vaid südamega, nagu salvikandjad naised. See tähendab, on vaja osata armastada, ja kui on olemas Kristuse armastus, siis leiavad ka usk ja lootus oma koha. „Armastus usub kõik, loodab kõik“ (1Kr 13,7). Kas me oskame armastada nii nagu käskis Kristus? Kas me oleme Talle nii truud nagu salvikandjad naised? Kas meie süda püüab Issanda poole? Kui me oleme võimelised armastama, siis Issand avab meie hinge Temale vastu ning Ta annab andeks meie patud ja heidab armu meie peale, nagu Ta halastas Maarja Magdaleena peale. Saates apostel Peetrust kuulutama, küsib Issand temalt eelkõige kolm korda: „Kas sa armastad Mind?“ (Jh 21,15–17). Oma tulise südamega hakkas Peetrus Kristust nõnda armastama, et suri Tema eest märtrisurma, mida Õpetaja oli talle ette ennustanud (Jh 21,19). Sellised õppetunnid annab meile Paasapäevadel Jumala Sõna. Tema käsusõna: „Südamest puhtad peavad Jumalat nägema“ (Mt 5,8) on elus läbi proovitud. Paasapäevadel tervitame üksteist sõnadega „Kristus on ülestõusnud – Tõesti on ülestõusnud“ ja kolmekordse rahusuudlusega. Kuid et meie suudlused ei oleks silmakirjalikud („Ma ei taha mitte suud Sulle anda kui Juudas“), tuleb kõiki ligimesi armastada Kristuse armastusega, võttes neid sellistena nagu nad on, andestades inimlikud nõrkused, nagu andestas Kristus. Andkem teed Lunastajale, kes viib meid enese järel oma Kuningriigi valgusesse. Toogem temale heategude aroome, nagu tõid salvikandjad naised lõhnarohtusid. „Tehkem puhtaks omad meele-tundmised, siis saame meie Kristust nägema, kes ülestõusmise ligisaamata valguses hiilgab, ja Tema suust: „Olge rõõmsad“ selgesti kuulma“ (Paasakaanon, 1. laul). Hüüdkem siis rõõmuga: Kristus on ülestõusnud! Tõesti on ülestõusnud! Kallid isad, vennad ja õed, meie Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku lapsed! Ka mina tervitan Teid selle suure Paasapüha puhul! Aidaku meil Issand tajuda Paasavalgust kogu selle täiuses, et pärast öist jumalateenistust tooksime selle nagu salvikandjad naised oma kodudesse. Hingesügavusest soovin Teile helget ja rõõmsat Paasapüha armastust, pääsemist ja ühinemist Kristus Päästjaga! Kristus on ülestõusnud! Tõesti on ülestõusnud!
Кornelius Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
+ + +
EESTI APOSTELLIKU ADMINISTRAATORI PIISKOP PHILIPPE JOURDANI LÄKITUS ÜLESTÕUSMISPÜHADEKS
Armsad vennad ja õed! Taas kord oleme jõudnud liturgilisse aega, mida Kirik nimetab “Pühaks Nädalaks” ja ma tahaksin Teid julgustada, kallid vennad ja õed, et see aeg saaks tõesti “pühaks” meie elus ja meie hinges. Suure Neljapäeva õhtu liturgia iseloomustab seda aega järgneval viisil: Me kiitleme meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, milles on meie päästmine, elu ja ülestõusmine ning mille läbi me oleme päästetud ja vabastatud. (Suur Neljapäev, algussalm)
Püha Nädal on meie kohtumine Jeesuse Kristusega ristil. Sest rist on meie päästmine ja ristil leiame vastused küsimustele, mis kõlavad meie hinges või maailma elus. Püha Isa Benedictus XVI kirjutab: “Kristlus ei toonud kaasa sotsiaalse revolutsiooni sõnumit [...]. Jeesus ei olnud […] vabadusvõitleja […]. See, mille tõi Jeesus, kes ise suri ristil, oli hoopis muu: kohtumine kõigi isandate Issandaga, kohtumine elava Jumalaga ning seega kohtumine lootusega, mis oli tugevam kui orjaksolemise kannatused ja mis seeläbi kujundas elu ja maailma ümber seestpoolt” (Spe Salvi n.4). Viimaste aastate jooksul on rahvusvahelise meedia kaudu levinud järjekordselt uudiseid, mis näitavad vales valguses kas Katoliku Kiriku ühtsust või Kiriku pühadust eriti piiskoppide või preestrite ütluste või käitumise tõttu. Tõsi on see, et vahel on neid fakte moonutatud või ebaõiglaselt üldistatud. Aga nad viitavad eksimustele või pattudele, mis ei saa meid jätta ükskõikseks, vaid tekitavad meis suurt valu ja kurbust. Sellest võiks tuleneda teatud pessimism ja umbusaldus, või tunne, et isegi Kristusel ei ole võimalik jagu saada inimese pahedest. Vahel on mulje, et kõik püüab meid veenda, et puhtus, eluaegne truudus, tsölibaat, jne ei ole reaalsed eesmärgid kaasaegse inimese jaoks, et need on vananenud väärtused või võiksid isegi osutuda inimesele kahjulikuks, kui me liiga kramplikult neist kinni peame. Ja need, kes ei taha selle arvamusega nõustuda, kogevad alguses naeruvääristamist ja siis võib-olla isegi vaenulikkust. Ühes asjas võib kindel olla: patu põhjus on alati läbikukkumine kutsumuses, mitte tsölibaat ega truudus, ja läbikukkumine oma kutsumuses on oht, millest ükski inimene, olgu ta abielus või mitte, ei saa kunagi päris vaba olla. Kallid vennad ja õed, kõige suuremad ja traagilisemad patud ei saa kuni maailma lõpuni rikkuda Kristuse Kirikut, sest Jumala arm on alati palju suurem kui inimese patt. See veendumus ei tohi katoliiklase juures, olgu ta vaimulik või ilmik, kunagi muutuda süüdimatuse tundeks või panna teda mõtlema, et ta on pattudest vaba. Just sellisest kõrkusest sünnib sageli patt ja kuni viimse elupäevani on iga inimene võimeline sooritama kõige hullemaid tegusid. Me peame alati kuulama Kristuse hoiatust “Valvake!”, veenduma nii oma nõrkuses kui ka Jumala tugevuses, lastes Teda tegutseda oma elus, eriti pihisakramendi kaudu. Aga Kristus ise on meile lubanud: “kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu“ (Mt 16,18). Kui teatud uudised siin ja seal meenutavad meile põrgu väravaid või kui näeme kurbusega, et mõned, kes oleksid pidanud olema teistele valguseks ja soolaks, on astunud üle maapealse põrgu väravate läve, peab meie reaktsioon alati lähtuma sellest usust, lootusest ja armastusest, milles me tahame elada. Tõesti, põrgu väravad ei saa Kristuse Kirikust võitu. Need rasked katsumused või ajad on kutsed, mida meie Issand Jeesus Kristus meile esitab: kutse hoida ja armastada Kiriku ühtsust ilma tingimusteta ja ajada oma elust välja kõik see, mis sellega vastuollu läheb; kutse armastada Kiriku pühadust, seades iseenese pühaduse oma isikliku elu eesmärgiks. Õigusega õpetab Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium meile, et “Kiriku pühadus on pühitsusallikaks tema lastele, kes tunnistavad maa peal, et nad patustena vajavad pidevalt meeleparandust ja puhastust” (kompendium n.165). Kallid vennad ja õed, need kurvastavad sündmused aitavad meil tõesti paremini mõista, mida tähendab Jeesuse Kristuse rist, kui reaalne ja konkreetne see tegelikult on. Kui rist koormab rohkem Kirikut, annab Kristus ka rohkem endast märku meie elus ja pühaduse viljad on palju suuremad. Püha Isa Benedictus XVI on kuulutanud käesoleva aasta maailma preestrite aastaks, püha Jean-Marie Vianney eestkostel. Me näeme iga päev, kui vajalik see on, et me palvetaksime nüüd palju rohkem preestrite pühaduse eest ja preestrite kutsumuste eest. Preestrite pühadusest, preestrite voorustest tulevad nii suured viljad kõikide hingede ja koguduste heaks, et selle eest tasub igapäevaselt paluda. See on minu palve teile, armsad vennad ja õed, selle Püha Nädala alguses. Kui oleme adoratsioonis pühima Armulaua ees Suurel Neljapäeval, kui me austame ja kummardame Püha Risti Suurel Reedel, kui me tähistame rõõmuga Kristuse Ülestõusmist, pidagem alati meeles Kiriku vajadusi ja eriti meie preestrite vajadusi ning palugem, et Jumal valgustaks ja tugevdaks alati meie paavst Benedictus XVI-ndat.
+ Philippe Jourdan Pertusa titulaarpiiskop Eesti Apostellik Administraator |
0 comments:
Post a Comment