AIVAR KOITLA OOPUS MINU AADRESSIL: „JUHTKIRI“
Tore iseenesest, et härra Aivar Koitla pidas vajalikuks nii pika tiraadi kirjutada. Eks pean siis talle vastama, kuigi see isik on allpool minu väärikust. Kõigepealt kuidas mainitud kirjad minu kätte sattusid. Eksisteerib selline rumal koht nagu google vahemälu. Kurb aga pidulik-sealt saab kätte kõik, mis netis avaldatud. Vähemalt mõne aja jooksul.
Olgem ausad – sõna on kui linnuke, pääses näppude vahelt ja viuhh – lendu ta läks! Nii ka need nn „isiklikud kirjad“ minu kätte sattusid.
Näiteks Aivar Koitla tekst sattus minu kätte Rahvuslaste Foorumist. Mainitud koht vajab pikemat kommentaari, tegu on Anti Teraväe asutatud ERL foorumiga, milline tema kontrolli alt väljus, kui ta distantseerus ERL-s võimu võtnud Helme seltskonnast. Tänaseks on foorum kujunenud kohaks, kus on sallitav vaid „Martin Helme mõttekaaslaste rahvuslus“. Näiteks hiljuti visati sealt välja ka Tõnu Kalvet, millest isiklikult minul on kahju. Nüüd tal vähem kohti kus räusata. Kalvetist ei pea ma lugu juba seetõttu, et veidi ajakirjandust õppinud isikuna kasutab ta kallutatud allikaid ja vaid ühte neist - „Õhtuleht“, muide sama teeb ka Aivar Koitla. Hiljuti pidas Aivar vajalikuks rünnata mind aastaid tagasi kollases pressis „Õhtulehes“ avaldatud looga, kus ma olin sunnitud Paljasaare sotsmajas oma ema ja tema kolleege kaitsma, mille kohta tookordne asejuhataja (tänane skisofreenik) pidas ajalehes vajalikuks räusata, et ma lubanud tast tankiga üle sõita. IRW! Ja seda kõike Tallinnas Wiiralti Kukus. Ma peaksin ilmselt peast soe olema? Kollasele pressile iseloomulikult muidugi ei ühtegi teist allikat ega pealtnägijat.
Tähelepänuvääriv on, et kõik rahvuslikkuse aate lõhestajad ja nende hulgas ka Kalvet ning Koitla kasutavad oma allikatena eranditult kollaseid allikaid. Kel ajud need mõelgu, kel silmad need nähku, kel kõrvad, need kuulgu – parafraseerides Jeesuse sõnu!
Ma ei ole kunagi väitnud, et Koitla oli KGB koputaja, kuigi selline kahtlus on tänaseni, kuna KAPO on tõesti paljud neist oma teenistusse võtnud, siis mõelge ise.
Tegelikult ei ole ma ka tema isikut rünnanud, tegin seda alles siis, kui ta lahkus vaadete teemalt isiklikule. Muide need meetodid on teada, nii toimivad kõik „endised“.
Muidugi tore, et Ta oma komsomoli tööd pisendab, mida muud tal üle jääb? Ometi on fakt, millest ka Mait Raun oma raamatus Wake Up (Naiivseid mälestusi ajaloost) on kirjutanud, et kodanik töötas ELKNÜ keskkomitees instruktorina, mis oli suhteliselt kõrge ametipost. Härra Andres Herkel kutsus teda jah, kuid alles peale seda, kui ta ise külje alla ronis. Eravestluses ei ole Aivar ka salanud, et tuli SI-sse ELKNÜ ja isiklikult Kalle Isanda ülesandel. Pange kaks kahega kokku. Kuid just neid tehteid „endised“ pelgavad. Samuti ei peaks kellelegi saladus olema asjaolu, kõik ELKNÜ ja EKP tippametnikud (seda Aivar keskkomitee instruktorina oli) olid tihedalt seotud KGB-ga.
Kadunud Hillar-Mardo Rumboldt oli põnev isiksus, puhaku ta rahus, kuid erinevalt Aivarist aateline. Muidugi võib talle etteheita liigset tormakust ja usaldamist, kusjuures on märkimisväärne, kohati oli ta kole usaldamatu ja kohati..... Noh, aga eks me kõik oleme inimesed. Igatahes, mina ei ütle paha sõna. Ma pean vajalikuks kirjutada ka seda, et Aivar suisa tegeles tema usalduse võitmisega. Ta kirjutab, et algul oli Hillar minu (Aivari) suhtes umbusklik, kuid mul õnnestus teda veenda. Vaadake sõnakasutust, kas ei ole nagu spionaaziromaanist maha kirjutatud? Ma mõistan, et NSVL ajal oli komsomoli kuulumine paratamatu, kuid mitte töötamine keskkomitee instruktorina, oli sadu muid väljundeid. Säärases kohas töötamine räägib vaid ühest – kohutavast karjäärihimust, mis on kaugel isamaalisusest ja Eesti rahvuslusest, kuid eks igaüks otsusta ise. Minu isklik arvamus on selline. Igatahes lõi EW iseseisvumine Koitla karjääriplaanid sassi ja tuli leida uus väljund, ta leidiski ja nimelt rahvuslikkuse, tehes vahepeatuse sõjaväes. Ma võin vaid oletada, kuid arvan, et kindral Einselni aegne puhastus tegi ka seal tema karjäärile lõpu. Oh ebaõnne küll!
Ma vist lõhkan nüüd pommi, kuid lugejal jääb üle vaid mind uskuda, kahjuks ei näinud ma ette, et ma pean tulevikus oma sõnu tõendama. Mingid kolm kuud enne Hillari kadumist, mis kahtlemata seoses keskturu seltskonnaga, ta tegeles sellel ajal võlgade sissenõudmisega, sõitsin ma Raplamaale eesmärgiga teda hoiatada. Minuni olid ulatunud kuulujutud, nagu üritataks temast lahti saada. Ma isegi ei mäleta, kus kohast ma kuulsin ja algul ei osutanud ma neile ka tähelepanu, pidades jamaks. Lõpuks otsustasin siiski vana tutvuse poolest hoiatada, et parem karta, kui kahetseda. Kohtusime Kohilas baaris, mida ta sel ajal pidas. Rääkisin oma jutu, ta tänas, mainides, et jura. Ma lugesin sellega oma kohustuse täidetuks, mida nüüd küll kahetsen, kuid see on minu taak! Lõpuks lausus ta mulle, enne lahkumist: „ma kahtlustasin sind pätitempudes ja varastamises ja tänu vangivalvuri minevikule (teenisin tänu klassivenna Jaanus Kuuma põgenemisele aega vangivalvurina Vorkutas, lõpetades vanemana) ka organite heaks töötamises, nüüd tean, et see oli alusetu.“ Ma küsisin: „kes?“ Ta vaikis, ma küsisin uuesti: „kas Koitla, kellega komsomoli lammutasid?“ Ta vaikis, kuid silmad olid kõnekad. Ma ei oleks neid siinkirjeldatud fakte avaldanud, kuid Koitla ei taltunud.
Samas oopuses süüdistab Koitla mind maausus ja paganluses ja tont teab veel milles? Ma ei suuda senini mõista, kus ta seda kõike välja loeb ja ega ta ka fakte esita. Oma paremat arusaamist mööda olen näiteks Anti Teraväe rünnakute vastu veebis pidevalt Kristlust kaitsnud. Ilmselt on talumatu minu poolt väljendatud oikumeenilisus ja kristlik liberaalsus, kuni teatud piirideni muidugi. Ma ei halvusta kellegi usku, kui see vaid minu oma rahule jätab ja ei ründa. Inimene on oma valikutes vaba – Jumal andis inimesele vaba tahte (järelikult valikuvabaduse samuti).
Mul on tunne, et enim häirib asjaolu, et ma ei suuda Helme punti ja ka Koitlat tõelisteks kristlasteks pidada. Kuidas ma saaksingi, kui EELK ringkondades neist keegi midagi ei tea.Ma usun, et nad on „nimekristlased“, figureerides kiriku hingekirjas ja külastades heal juhul Pühakoda jõulude ajal. See ei tee neid aga Kristlasteks, sest seda on enamus Eestlastest. Statistika järgi on meil enim Kiriku liikmeid.
Veel panin tähele, et mulle on adresseeritud süüdistused juudivastasuses. Oh püha eksitust, võiks hüüatada! Aga kahjuks see ei ole eksitus, see on teadlik ja tahtlik hämamine Aivar Koitla poolt, millega tegeleb ka Israeli, Venemaa jm rahvuslikkuse vaenulik press. Ma olen korduvalt rõhutanud, et mul ei ole mitte ühegi rahva ega rahvuse vastu midagi ja ma ei soovi kedagi ahju ajada. See osa jäetakse püüdlikult vahele. Eks muidugi, ei ole ju kasulik. Ma teen püüdlikult vahet rahvuse ja ideoloogia-sionismi vahel. Minu süüdistus Helme pundile ja Võsu parteile kõlas ja kõlab. Tegu on sionismiga flirtijatega elik Israeliga, viimane on täna varjamatult sionistlik riik. Sionistlik ideoloogia iseenesest on paraku rahvuste vaenulik, soovides kehtestada oma hegemooniat tervel Maal. Seega Eesti rahvuslastel ei saa olla koostööd sellistega. Kuidas sa ikka verivaenlasega, kes sind hävitada tahab, leiba murrad. Kunagi Eesti kuningad Paides proovisid, rippusid aga kenasti Ordulossi võllas. Kas ikka on tark samu vigu korrata?
KOKKUVÕTTEKS
Kogu minu tegevus on kantud Eestluse aadetest ja ideaalidest ja ma ei ole oma põhimõtteid kordagi reetnud, seda pattu minu hingel ei ole. Muidugi olen elus komistanud ja äris võlgu jäänud, seda on enamik inimesi, kes midagi on teinud. Kahtlemata on mul väärteotrahve varasemast elust: nii joomise, piletita sõidu, kui ka muu säärase eest. Kriminaalkorras ei ole mind Vabariigi ajal süüdistatud, tõsi, juhtus nõuka ajal, kui emale kallale läinud purjus kasuisa hambad kurku lõin (valehambad purunesid), kuna olin ka võtnud, siis jäin mina süüdi. Usun, et igaüks minu asemel oleks sama teinud. Häda oli selles, et ma oskasin liiga hästi lüüa. See karistus on kantud ja kustutatud ja ei olnud vabaduskaotus. Mulle endale tundub, et pragune valitsev klikk, milline on suunatav Brüsseli vabamüürlik-sionistliku kartelli poolt ja nende salateenistused (KAPO) jne. kasutavad oskuslikult nii Helme, Kalveti, kui Koitla taolisi – eesmärgiks vaid üks – hoida ära eetiliste ja rahvuslike-konservatiivsete jõudude võimulepääs. Neil oleks ju siis lõpp ja nende heal elul. Nii ka Aivar teeb „ausalt“ oma juudatööd või on ta lihtsalt rumal, mis ka ei ole välistatud, osutades samadele jõududele tahtmatult kaasabi.
Huvitav oli ka hinnag Martin Helmele, kui kõige rahvuslikumale rahvuslasele. Miks küll mina rumal ei ole märganud – ma tahaks tegusid näha? Neid aga ei ole, küll tuleb tunnistada – kirjutada ta oskab. Pigem märkan igasuguse koostöö soovi puudumist, KOV-i valimistel Pärnus keeldus minema Madissoniga ühte nimekirja ja see ei ole esmakordne. Sest kõik teised rahvuslikud jõud ka vana vabadusvõitluse veteran Tiit Madisson saavad nii mis tolmab. Kõige õigema Õige sündroom vist? Isenesest võiks ju tema loobitud sõna minu väidetavale „vargakalduvusele“ kasutada laimusüüdistuse esitamiseks tema vastu. Ma ei tea, kas on mõtet, isik on allpool minu väärikust, kuid ma mõtlen veel, ega see hapuks ei lähe. Saakski raha rahvuslaste valimiskampaaniaks. Ma ei ole nimelt miljonär – elan peost suhu, koos naise ja aastase pojaga.
Ei, ei ole võimalik teha koostööd sellistega, kes KE-a kombel kõiki teisi mustavad, demagoogitsevad ning valetavad ja sellele rajavad oma tegevuse, samuti inimestega kellede ego ületab aated. Fakte Aivar, fakte?
Eesti Vabaduspartei-Põllumeeste Kogu vaadetest rahvuslikkusele olen kirjutanud SIIN!
Üleskutse Rahvuslaste Ümarlauaks on leitav SIIT!
AIVAR KOITLA OOPUS MINU AADRESSIL: „JUHTKIRI“
Veiko Rämmel
Juhatuse liige
0 comments:
Post a Comment