RAHVUSLUSE ALUSED VAATENURGA JÄRGI

mõtteid ja arutelusi siin ja sealpool elu

Rahvusluse alused

kommenteeri »

Paar aastat tagasi visati mulle pidevalt põlastavalt ette, et kui ma iseseisvuslane (mingi sõnavärd) ei ole, siis mis minu tegevus rahvuslasena üldse olema peaks – kaerajaanitamine? Tol ajal tundus see vähe solvavana, ent nüüdseks olen leidnud, et ühe korraliku rahvuslase eesmärk peakski just nimelt see kaerajaanitamine olema. Igasugused vaidlused riigipiiride ja kodakondsusküsimuste üle on teisejärgulised, kõiksugu piketeerimised kuskil ja kellegi suva järgi on teisejärgulised – selle kõige juures unustatakse ära just nimelt see osa rahvuslikust identiteedist, mis annab üldse ühele rahvuslasele õiguse ennast rahvuslaseks nimetada.

Vaatame asja rohujuure tasandilt – igasugu rahvuse aluseks on teatud kultuurilised ja sotsiaalsed näitajad, mille järgi saab eristada inimgruppe üksteisest. Eesti rahvuse kultuurilise identiteedi määravadki ära meie esivanemate kombed ja tavad, nende uskumused ja maailmavaade. Tantsul ja laulul on meie rahva ajaloos olnud märkimisväärne tähtsus, sest need kaks on need, millest ammutati jõudu ja väge. Laul aitas meil isegi lõpuks kauaigatsetud vabaduse saavutada. Laul ja tants ühendab rahvast, pole tähtis kas sa sel ajal oled noor või vana, põllumees või linnaelanik.

Järgmise sammuna peaks vaatlema seda vormilist külge, mis on ehitatud aluspõhja ümber – see, millena väljenduvad needsamad kombed ja tavad, uskumused ja maailmavaade. Kahjuks siin me tabame juba lahknevusi ning suuri puudujääke. Ja mina isiklikult näen siin ühena põhjustest usulisi ja religioosseid lahkukasvamisi. Üheks väga tähtsaks identiteedi määrajaks olid meie esivanematel põlistalud ja hiiekohad. Põlistalud pärandati vanematelt lastele, hiiekohad lõid sideme inimese ja maa vahele. Hetkel puudub meie rahvusel side maaga, seetõttu ei saa ka eeldada, et eestlased oma maad hoiaks. Selle asemel üritatakse pigem leida tuhat ja üks viisi, et seda väärtuslikku vara maha parseldada. Ka siin näen ma suure mõjutajana just usulist külge kuna võrdlusena maausk on suunatud maa peale, ristiusk aga taevasse. Ent see selleks, selle teema eesmärgiks pole hakata jälle jahuma religioonide ümber, jäägu see teise teema tarbeks.

Laul ja tants ongi need, mis on hetkel meie kultuuriruumis jäänud püsima. Ja mida toetatakse ka riiklikul tasemel. Aga sedasama võiks teha ka teiste meie vaimset pärandit hoidvate ja arendavate projektidega. Hiiekohtade korrastamine ja kaitsmine, prügikoristustalgute toetamine (riik pole senimaani suutnud organiseerida Ämari prügikuhilate äravedu – häbi häbi).

Rahvuslane peab teadma oma kultuuri ja pärimusi. Kui ta neid ei tea, siis kelle või mille rahvuslane ta õigupoolest olla üritab? Järgmise sammuna peab rahvuslane ka reaalselt elama selle kultuuri ja pärimuse sees. Ta ei saa nimetada kaerajaani tantsijaid maamatsideks või hiies käijaid ohtliku ususekti liikmeiks (Martin Helme – Syndikaat) ning kohe päris kindlasti ei tohiks kogu tema väljund keerelda vaid vormilise külje ümber.

Vormi eest võitleme siis, kui on sisu, mida hoidma peaks. Praegusel juhul on KÕIK meie rahvuslased töös välise külje kallal, sisu osas aga on täielik tühjus. Ja selline tühi kott ei seisa püsti. Selline tühi kott ei hakkagi kunagi püsti seisma, sest tal puudub see väärtus, mis kutsuks inimesi kaasa ning näitaks neile, et sellel tegutsemisel ja rabelemisel on ka reaalne mõte taga.

Ma saan aru, et piiriküsimuste lahendamine, euroliidust välja astumine, euro vastu võitlemine ja kõik muu sarnane on oluline, ent sel kõigel puudub mõte! Sel kõigel puudub mõte, kui võideldakse millegi eest, mille olemust ise ei tea ja ei tunne! Kellele sa seda vabadust euroliidust kätte võitled, kui puuduvad inimesed, kes oskaks ilma globaliseerumata elada? Kui puudub isiklik kultuur ja isiklik pärimus? Mida aega edasi, seda vähem on neid inimesi, kes oskavad kaerajaani tantsida ning teavad selle tähendust, teavad, mida see lihtne tants sümboliseerib, millist pärimust endas kannab. Ja sel juhul puudub tõesti see sihtgrupp, kelle nimel võidelda, sest keegi enam ei mõista, miks on vaja vanu ja surnud kombeid taastada, kui teisalt on terve suur Euroopa vaba ja avatud. Ja sellisele inimesele ei teegi neid põhimõtteid selgeks kui meie rahvuslased jätkavad rumala järjekindlusega vormilise külje kallal võitlemist unustades ära need väärtused ja selle sisu, mida nad tegelikult hoidma ja arendama peaks.

Seega teema lõpetuseks – piiriküsimused, euroliidust välja astumine ja muu selline vorminduslik külg ei ole tähtis kui puudub sisu. Ja just sisuga peaksid rahvuslased tegelema. Kelle eest sa oma kodumaad kaitsed, kui sul pole enam seda, mis selle kodu loob?