TIIT MADISSON: MANKURDISTAJAD LABIDAGA KURGE PÜÜDMAS (ERSP LEHELT)

1983. aastal ilmus eesti keeles kirgiisi kirjaniku Tšõngõz Ajtmatovi romaan “Ja sajandist on pikem päev”, mida järgmistel aastatel lavastusena palju kordi teatrilavale toodi. Romaan räägib poistest, kellele kaameli värske nahk pea külge seoti ja poisid seejärel kõrbesse ekslema saadeti. Kuna kuivanud kaamelinahk ei lasknud endast juukseid läbi, hakkasid need tagurpidi peaajju kasvama ja poisid muutusid mõtlemisvõimetuks. Nendest, kes ringi ekseldes inimeste juurde jõudsid, said eeskujulikud orjad, sest mõtlemisvõime puudumisel allusid vaid käskudele. Kutsuti taolisi zombisid mankurdideks.

Tollases sumbunud ühiskonnas nähti selle romaani dramatiseeringus sügavat parallelismi, sest nõukogude meedia oli aastakümnete vältel tootnud samasuguseid orje-mankurde. Mistõttu püüti homo soveticuselt ära võtta võimalus saada õiget informatsiooni. Tollal saadi sellist infot peamiselt mitmest lääne raadiojaamast, põhjaeestlased ka Soome TV-st. Kuna nõukaaja viimastel aastatel ei suudetud enam tõese informatsiooni saamist takistada, siis püüti rezhiimist sõltumatuid infoallikaid diskrediteerida. Mul isiklikult oli taolisi kogemusi mitmeid, milliseid alljärgnevalt lugejale ka vahendan.


Kõikvõimsa mõttepolitsei pealik Raivo Aeg pole suutnud oma struktuuri mehitada kompetentsete töötajatega.

Kui saabusin 1986. aasta kevadel Kolõma-asumiselt kodumaale, oli vahetult toimunud Tšernobõli tuumajaama reaktori avarii ja radioktiivne pilv laotus väga suure ala üle. Tollal püüti seda katastroofi algul üldse varjata, kui see ei õnnestunud, siis vähendada tagajärgi. Kuna tollal oli Ameerika Hääle ja teiste võõramaiste raadiojaamade kuulatavus üsna massiline, siis tehti katseid sööta ette valeinformatsiooni.
LOE EDASI SIIT