UUDISEID ERSP LEHELT

Võtame teadmiseks ja rõõmustame: eksperdid usuvad...

(09.04.2010) Konjunktuuriinstituudi küsitletud eksperdid usuvad Eesti majandusolukorra paranemisse poole aasta pärast pea kõigis valdkondades, vaid tööjõuturul jääb olukord endiselt raskeks, ehkki uusi töökohti tuleb juurde rohkem, kui ära kaob, kirjutab majandusveeb E24.ee.

„Märtsis toimunud uuringu kohaselt hindab 58% ekspertidest Eesti majandusolukorda kuue kuu pärast paremaks, 42% arvates jääb see samale tasemele ja halvenemisse ei uskunud keegi,” vahendas E24.ee Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuumi. Kirjutises ei ole ära toodud, kui palju oli neid „uskuvaid” eksperte, kelle uskumisele end Siioni targaks pidav Leev Kuum oma Eesti üldsusele mõeldud hinnangu edastas. 18.veebruaril kuulutas seesama konjunktuuriinstituudi asjapulk, et „Eesti väljub kriisist tugevamana, kui sinna sisenes”. Mis osas tugevamana? Seda muidugi ei seletatud. Ehk nende heaolu tõusu poolest, kes kriisi oma nahal üle elama ei ole pidanud, nagu nt poliitiline eliit, süsteemi juhtivad kõrgametnikud ja nende ümber sebiv korporatiivne seltskond, muidugi ka maksumaksja palgal oleva konjunktuuriinstituudi „töökas kollektiiv”, eesotsas selle IRL-i liikmest direktori Marje Josingu ja juhtivspetsialist Leev Kuumiga.

"Siioni tark" Leev Kuum veenab eestlasi uskuma.

Paljud mõtlevad inimesed on hakanud Eestist pidama mingiks puunukk Buratino muinasjutu lollidemaaks, kus alles aasta tagasi peaminister teatas süüdimatult, et „kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada”, majandust analüüsima pidavad ekspertideks tituleeritud tegelased „usuvad”, et asi läheb paremaks (vt ka 31.03.2010 uudis), valitsus propageerib eurot kui imevitsa, mis kogu Eesti elu taas „havi käsul” korda teeb jne, jne. Samas kuulutasid needsamad konjunktuuriinstituudi teadlased veel kolm aastat tagasi kooris koos valitsusega, et „kriisi ei tule ja kui tuleb, siis meid see ei puuduta”.

Mobiilside, toiduained, mootorikütus on viimasel kuul kallinenud; töötuid on juba 150 tuhat, 22% tööealiste üldarvust; EL-i keskmise näitaja järgi elab 65% elanikkonnast alla vaesuspiiri; eraettevõtluses kärbitakse pidevalt palkasid, firmajuhtide hinnangul on ettevõtluskeskkond languses, firmade maksustamise osas on Eesti 132. kohal (tagapool Lätist, Leedust ja Soomest); peaaegu 20% põlisrahvast on Eestist väärikamat elu otsides põgenenud, millest kartellimeedia kirjutamast keeldub, nagu poleks see mingi probleem rahvuse edasikestmisele jne.

Veebiportaali ersp.ee toimetus küsib, et miks me peame uskuma, et seesama seltskond, kelle juhtimisel on Eesti sattunud tõelisse majanduslikku ja amoraalsesse pasaauku, tahab või suudab „Eesti elu uueks luua”?

Soome leht kirjutas, millest Eesti kartellimeedia vaikib

(08.04.2010) Väikeses Afganistani külas Lutshekis valitseb umbusk nii Eesti kui Afganistani sõdurite vastu. Eestlaste Pasi soomukeid ei sallita ning külavanem Hajibahawdin ei taha, et eestlased sõidaksid oma soomukitega läbi küla. Lutshek asub Eesti kompanii baasi Wahidi lähedal Helmandi provintsis, kirjutas Helsingin Sanomates selle lehe reporter Heikki Aittokoski.

EstCoy esimese rühma ülem veebel Vjatšeslav Neštšeplenko kurdab afgaanide mõistmatuse üle soome ajakirjanikule, et külaelanikud üritavad takistada Lutsheki ümber kulgeval paari kilomeetrisel lõigul jalgsipatrulle teed labidaga üles sonkides jätta muljet, nagu oleks see mineeritud. Silla juures räägib „eestlasest” missioonisõdur, et pärast silla parandamist eestlaste poolt leiti selle juurest tänuavaldusena teeäärne pomm.


Eesti okupatsioonisõdurid Afganistaanis Helmandi provintsis.

Eestlasi ei ole õukonnameedia pidanud vajalikuks informeerida, mida meie „piiratud väekontingendi” sõdalased Afganistanis konkreetselt teevad, mistõttu tuleb netiportaali Delfi kangelastegu Soome lehte refereerida igati kiita. Senised Afganistani reportaazhid on samas stiilis, nagu kirjeldas tollane nõukogude ajakirjanik Toomas Sildam (kes on nüüd meie presidendi meedianõunik ja kõnede kirjutaja), jõudmata ilustamast nõukogude „piiratud väekontingendi” internatsionaalse kohuse täitmist selles sovetiokupantide poolt hõivatud riigis. Nagu teada, läks sovettide 10 aastat kestnud okupatsioon maksma ühe miljoni afgaani elu. Palju ohvreid läheb maksma praegune okupatsioon afgaanidele, enne kui „demokraatia viijad” sealt sabas sorus koju lendavad, võib vaid ennustada.

Kas Eestis ja teistes Baltimaades armastati 1940-ndail vene okupatsioonisõdureid? Selge on see, et ükski rahvas ei armasta okupante, miks peaksid neisse hästi suhtuma vabadust armastavad afgaanid? Võimukartelli silmakirjatsemine, nagu tegu oleks mingite missioonisõdurite või demokraatia viijatega, on ülimalt silmakirjalik ja rõve. Samamoodi nagu eestlaste relvavennad ameeriklased, tapavad Afganistanis rahulikke elanikke ka Eesti „missioonisõdurid” ja vastupidist väita on silmakirjalik. Miks muidu neid mitte ainult ei põlata, vaid ka vihatakse kohaliku rahva poolt. Mistõttu on iga laibakotis kodumaale naasva palgasõdalase puhul õige öelda: „Said oma väärilise palga!”