SI-128
Ajaloolase ja ajakirjaniku Margit-Mariann Koppeli ülevaade Raadi memoriaali taustast.
SA Mälestusfond Ristideta Hauad avalduses on kirjeldatud Tiksoja metsas mahalastute ümbermatmist Raadi parki. Konkreetsete tunnistajate nähtu ja kirjeldatu läbi.
"Tiksoja metsades NKVD ja KGB ohvrite haudade otsingul kohtusime tunnistajatega, kes teadsid kohapealsest tegevusest ja hiljem ohvrite säilmete väljakaevamisest. Kohtusime ka tunnistajatega, kes osalesid langenute kääbaste avamistöödel. Leitud laipade jäänused korjati kokku ja viidi Tartu Raadi parki ühishauda. Viidi ka Ilmatsalu parki. Kaevamistel leiti kahe saksa sõduri ja ühe tsiviilelaniku lähestikku paiknenud säilmed. Säilinud olid luustikud, saksa sõjaväe saapad ja mundrinööbid. Need paigutati ühte puukasti, mis oli ettenähtud korduvateks kasutamiseks inimjäätmete transpordiks ja maeti Raadi ühishauda koos kastiga. Ülejäänud inimjäätmed, mis kaevati välja värskemast ühishauast valati lihtsalt kastidest välja Raadi pargi ühishauda, teadmata kes nad olid, kas nende seas oli ka sõdureid või olid ainult mõrvatud tsiviilelanikud.
Tegelikult oli enamik NKVD poolt mõrvatute pooleldi lagunenud laibad, kuna 1950. ja 1951. aastaks sõjaaegsetest langenutest oli järgi ainult muld ja kondid mitte aga pooleldi lagunenud laibad. Kõigepealt avati ja tühjendati ühishaud, kus laipu oli tervetena võimatu välja saada, kisuti isegi tüki kaupa sõnnikukonksude ja vikladega. Töötati näokatetega. Töödejuhatajaks oli vene ohvitser, kelle käes oli ka mingi dokument. Ta ei pidanud rõvedusele ja haisule vastu, jõi enese purju ja lahkus. Ta ütles enne minekut: „kõik on vaja välja kaevata“. Tööle olid käsutatud talumehed. Ühishaud tehti tühjaks, kuid vene sõdurite kääpaid, mis olid lähistel, löödi labidaga laiali ja need puhkavad seal, kus nad esialgselt olid maetud. See toimus Tiksoja ühishaua ümbermatmisel ja on kirjutatud tunnistajate sõnade järgi."
Avalduses toodud faktid vastavad tõele. Fakt on see, et Tiksoja metsas mõrvati inimesi, mõrvajaks oli NKVD, fakt on ka see, et mõrvatud maeti hiljem ümber. Fakte "tehti" Raadil.
Tiksoja ühishauas olid tõenäoliselt need mehed, kelle pered küüditati 1949. aasta 25. märtsil. Mehed, keda kätte ei saadud, meelitati pärast 1949. aasta küüditamist metsast välja jutuga, et nad saadetakse oma perede juurde. Kuulutati välja amnestia, kus mainiti, et nad saavad vabatahtlikult minna peredele järele või neid viiakse omastele abiks. Muidugi keegi neid kuskile ei viinud. Kõik väljatulnud 40-70 meest viidi Vorbuse tee äärde metsa ja lasti vanas kaitsekraavis maha. Isegi matma ei hakatud. Mulda visati nii palju peale, et irevil hambad ei vahtinud vastu. Täpset mahalastute arvu ei tea, kuid tunnistaja sõnul käinud furgoonauto mitmeid kordi. Kui rohkem kui viis üksteisest sõltumatut ja teineteisega mitteseotud inimest räägivad asjast ühtemoodi ja nende sõnu kinnitavad jäljed looduses, ei ole alust arvata, et asjal pole tõepõhja all.
Meenutab Hando Kruuv: "Peale sõda korjasid KGB-lased kokku laskemoona, mida hoiti algul lageda taeva all, hiljem Pälsoni tänaval kuuris ja lõpuks leiti, et tuleb hävitada. Hunnik kuhjati Tiksoja metsa. Tankimiinide süütenöörile pandi tuli otsa ja kogu kupatus lasti õhku, arvates, et nii need relvad ja padrunid hävivad. Poisid avastasid laialilennanud põneva kraami kohe. Kui sügisel lehti käega natuke liigutasid, igal pool midagi oli. Kevadel leidsid vanema klassi poisid kaitsekraavist lume alt välja paistvad jalad. Prügi ja lehtede alt tulid nähtavale maha lastud inimeste laibad, käed okastraadiga kinni väänatud. Ühe taskust leiti jalgratta luba. Mindi metsavahi juurde, kes saatis rattaloa sellel leiduval aadressil. Muidugi tekkis paras segadus. Kolm laipa toodi lahanguks kohtuekspertiisi ja arstile anti käsk kirjutada surma põhjuseks bandiitide omavaheline arveteõiendamine."
Hando Kruuv, keda õpetaja Kotsar konstitutsioonitundide ajal kui kodanliku natsionalisti poega mõnitas, hakkas koos klaasivendadega selle tunni asemel metsas käima. Pika väljakasvanud lepavõsa otsas oli hea turnida. Tähelepanu köitis see, et alati oli seal värskeid kaevamisi tehtud. Samuti talletasid terased silmad, et lepatüvede seest olid killud välja löödud. Poisid tõlgendasid algul asja nii, et küllap peeti õppusi. Ükskord aga… Oli külm ilm ja poisid tegid leppade otsa tuulevarju. See oli peaaegu valmis, kui kuuldi auto tulekut. Uksed käisid... Oli kaevamist. Kõlas kuus lasku. Oli kuulda venekeelset juttu. Oli uuesti kaevamist. Taas käis uks ja kõlasid püssipaugud. Oli selge, et tapetakse vange. Hando hõikas, et ärgu sinnapoole tulistatagu, lapsed on puu otsas! Järgnes tükk aega vaikust. Siis tulid puu alla kolm soldatit. Handot kamandati puu otsast alla, kuid ta punnis vastu. Seepeale kästi ühel soldatil üles ronida, et vaadata, mis sealt paistab. Kolmas poiss oli puu all ja pani kui kits punuma. Üks soldat põrutas küll järgi, aga jooksja oli kõva spordipoiss ning jõudis ära lipata. Nüüd ei saadud lapsi maha lasta, sest “keel” jooksis ju ära! Uuriti, mida nähti ja kas nad ei teadnud, et siin olla ei tohi. Viimaks löödi jalaga tagumikku ja käsutati tulema. Hiljem tehti lageraie ja võsa hävitati. See paik on EPA uue hoone taga, otse üle kraavi. Eesti ajal oli seal lähedal politsei lasketiir.
Hilisemal, 2003. aasta väljakaevamisel külaelaniku poolt näidatud Tiksoja kaitsekraavides inimluid ei olnud. Sellest järeldub, et Raadi parki on ümber maetud hulgaliselt NKVD poolt mõrvatud eesti kodanike säilmeid. Nii peitsid võimud veretöö jälgi.
Kuidas on võimalik tunnistajate ütlusi, kes teavad, mida nad teavad, ja kes nägid, mida nägid, kontrollida? Kas nad nägid valet? Kaevame kondid välja, on korralt selge, kes maetud on?! Ja mälestused kontrollitud. Dokumendid võivad isegi kuskil mingites aruannetes olla, aga neid meile küll ei näidata. Korduvalt on selle teema tõstatanud Tartu linnavolikogus Memento Liidu esimees Enn Tarto. Meediavabaduse puudumisel ei ole avalikkust sellest teavitatud.
Hea küll. Kaevame ohvrite kondid välja ja toome linnavalitsusele tõestuseks, et "bandiidid" on likvideeritud ja et SA Mälestusfondi Ristideta Hauad avalduses toodud väited vastavad tõele. Aga kelle huvides on see, et toona jäljetult kaotatud inimesed taasiseseisvunud Eesti Vabariigis jäljetuks jääksidki? Kelle huvides on punaokupandi kirsasaabas eestlaste haudadel? Raadi punamonument on oma olemuselt Eesti Vabariiki sobimatu, punaokupatsiooni ülistav ja seadustav ning ajalooliselt räpase ning vale tekstiga, sest me kõik teame, et Tartut ei "vabastatud". Samuti seab selline monument kahtluse alla meie riiklikku suveräänsuse. Ja seal peetav punasabat olematute kangelaste haudadel naeruvääristab Eesti riiki.
Ohvrid midagi enam tõestada ei saa. Neile saab osaks küüniline groteskne irvitus nende üle väidetavalt taasiseseisvunud vabas Eestis. Selline lugu. Omastel pole õigust isegi teadmisele ega hingerahule. Et mahalastud isikute kohta omastele andmeid ei väljastata, oli stiil ENSV-s. See kestab Eestis edasi ja härrasrahvas on tagasi. Head punasabatit!
Allikas: Margit-Mariann Koppel
Kontakt: mkoppel@uninet.ee
SI portaal www.si.kongress.ee
______________________________
Liitumine teabevooga: teata soovist aadressil si@kongress.ee.
Lahkumine: sama.
SI teadete levitamine on vaba ja tervitatav.
0 comments:
Post a Comment