Kas oleme ikka ükskõiksed? Päevast päeva, aastast aastasse, surmani? Sõltuvad globaalsest ajupesust, poliitprostituutide nilbelt ahvatlevaist valevõrgutustest, raadiost ja telest pritsivast reklaamsõnnikust? Lööme käega, lükkame edasi, loodame, et keegi- kusagil- kõrgel-kaugel kõige olulisemad asjad meie eest ära otsustab? Ja kes, kurat, peaks see keegi olema, küsin ma teilt, oma ükskõiksuses paljukannatanud, tagumikud tuimakskükitanud, ajud töntsikspeeretanud mittemidagitegijad? Nohistame üksikult ja mõttelagedalt igaüks omas kodus ja ainult iseendale mõeldes edasi, ning loodame, et helge tulevik meile sülle potsatab? Olgu, vaimsed tolgused, käegalööjad ja eemalseisjad, ma joonistan teile ühe pildi, ja päris koleda, et ikka liigselt täissöödud kõhu lahti võtaks ning põhjendamatu enesega rahulolu peldikust alla loputaks.
Pildi raam: ohsaraisk, ohsajumal, ohsataevas, kui ilus! Kuldne, sädelev, hinnaline – oh, mis-te-nüüd – lausa hindamatu! Sest see ju meie oma, enesekiitusest pungipaisunud poliitikute tellimuse kohaselt haltuura korras kusagil kodutute või vangide töökojas hirmodavalt valmis klopsitud, korralikult kassikullatud ja kampaaniakristallidega kirjatud. Ja loomulikult euroheakskiidetud, natonormeeritud ja koššerkrediteeritud. Raam oma detailiderohkuse, vilunud võltsviimistluse ja isamaalise illusionismiefektiga haarab vaataja tähelepanu sedavõrd, et pilt ise jääb nägemisulatusest välja. Üksikud fragmendid kargavad aeg-ajalt nähtavuspiirkonda, aga enne nende fragmentide esilepaiskamist tehakse tükk aega hirmsat kilinat-kolinat, et loll vaataja ikka õiges suunas silmi sihtida mõistaks. Vaatleme toda raami siis lähemalt. Ohhoo – mis imekaunis vikerkaarevärviline lint siin raamil lookleb! No muidugi – homoparaad trambib hõisates Euroopa Liidu paljukiidetud paradiisi suunas! Ja mis kära ja kolin sealt kostab? Näe, mingid tähekesed üritavad koos poliitlimukatega laulda! Veidi eemal on mõned limukad proffide poolt tantsupõrandale lohistatud. Sa pagan! Alles nüüd märkasin! See pilt ei ripugi seinal, nagu normaalse näituse puhul kombeks, vaid on lapiti põrandal! Kuid efekt on suurepärane, sest kogu publik on raami ümber kobaras ja ega keegi ei viitsigi pildi peal ringi jalutada, et sellel olevaid detaile tähelepanelikumalt silmitseda, pealegi toimub kogu show ja action just raami ümber. Ühes nurgas mõnitatakse tõsielusarjade „kangelasi“, teises kütavad kirgi „Tõehetke“ dramaatilised kaadrid. Meeletu hulk meeleheitel koduperenaisi kükitab seebinurgas. Kostab Võsareporteri ragistamist ja ärapanijad panevad, nii et selg leemendab. Tervikpilti haarab vaid saali laes roniv kärbes, kuid mida ütleb kärbsele Ansipi lai naeratus?
Pilt ise: no kuulge, jobukakud, kas te tõesti mõtlete, et seda igaühele näitama hakatakse? Pappi ikka on vä??? No ikka kohe kõvasti on pappi? No okei siis, davai, suka, anna dengi siia, ja nüüd võid pool minutit vaadata! Nägid? Ansip vaatab tursa pilguga eikuhugi ja valetab nii ilusti, et usub ise ka, mida ta räägib. Oi, kurat, pane kohe silmad kinni, Ilvesel on kikilips viltu! Bljäd, ei saa raha tagasi, homme on lips sirge, siis maksad uuesti ja näed! Mine persse, ei saa Riigikogu näha, see on nii suur, et ei mahu pildi peale ära! Ei, ei, liikmeid eraldi ka ei saa näha, sest nemad ei taha, et nad näha oleksid, neil on nii raske töö ja rakud on..., noh, ei ole ajurakud, talla all on rakud, nii palju peavad jooksma ringi, et valijatega kohtuda ja neile kõrtsis välja käristada, sest kõik need kuradima valijad tahavad ju lugupeetud riigikogulaste kulul elada ja kogu aeg nõuavad neilt võimatuid asju. No et nad tööd teeksid ja siis veel..., no kurat, see on ju täitsa jabur – et nad ausad oleksid! No kuidas saab ebaausa rahva vastu aus olla? Ah? See kuradi rahvas muudkui kritiseerib ja nõuab ja ei ole rahul ja kas siis sellist Eestit me tahtsimegi ja muud inetud asjad. Vot nii, seltsimees, a nüüd on teie aeg läbi ja rohkem pilti näha täna ei saa! No bljäd, ärge karjuge mu peale, ega mina pole seadusi teinud! Ei saa raha tagasi! Tševoo? Misasja? Mis pilet? Kas te küsisite minu käest piletit? Nu vot! A oleks tulnud küsida! Ei, tagantjärele mina ei väljasta ühtegi piletit! Ja ärge siin karjuge midagi, ärge segage mind töö ajal, või ma kutsun politsei! Ei! Sinna ei tohi minna! See pildi osa on keelatud! Kohe tuleb turvateenistus ja toimetab teid siit eemale!
Edasi võib iga lugeja ise pildi üle fantaseerida.
Kuid jätame nüüd selle pildi rahule ja uurime veidi näitusel ringiuitavat publikut. Kummalisel kombel hoiab suur osa näitusekülastajatest eksponaatidest eemale ning tegeleb selleks sobivaiks kujundatud nurgakestes oma asjadega – kes larbib vahetpidamata õlut, kes sodib seinu, sülitab sihvkaseemneid põrandale või pistab lihtsalt väiksemaid eksponaate tasku, et neid hiljem kodus rahulikult imetleda. Näituse naela, keset põrandat laiutava hiigelpildi raami ümber käib niikuinii selline sagimine, et kõik korraga vaatama ei mahu. Kes ei mahu, tõmbuvad eemale ja sulanduvad nende sekka, kes eriti näitusest ei hooligi, osa aga kipuvad rüselema, trügima või lausa kaklema. Hulk rüseluses eemaletõrjutuid asub kommenteerima. Nimetagem neid aktiivseteks eemalseisjateks ja püüdkem neid lähemalt silmitseda.
Need idiootidest ja alati anonüümselt esinevad netikommentaatorid, kes rahvuslasi vihkamise õhutamises süüdistavad, on vaimse okupatsiooni sündroomi suurepäraseks näiteks. Tegelik ja tõelise vihkamise õhutaja on praegune valitsus, kelle suuniste järgi toimub kogu alandliku kartellimeedia pidev propagandakampaania. Sest kuidas teisiti nimetada absoluutselt kallutatud, kõige altpoolt tuleva suhtes silmaklapistatud-kurdistatud meediamula, mis kajastab sündmusi enamasti nende sisust lahusolevana või suisa sisulagedana? Mida rohkem on Eestis sisemisi pingeid eri rahvusgruppide või mingite muude omaduste põhjal vastaspooltel paiknevate gruppide vahel, seda kindlam on valitsuse positsioon, sest löögid on suunatud mitte süüdlaste (valitsus, parlament) pihta, vaid rahvale näkku. Mida valusam on rahval, seda lõbusam valitsusel, sest valust tahab ju iga inimene vabaneda. Laiema pilguga vaadates näeme sama süsteemi toimimist kogu Euroopas, kus vaen suunatakse teadlikult ja kalkuleeritult erinevaid kultuure kandvate gruppide pihta, olles eelnevalt suured võõrgrupid sisse toonud. Globaalses pildis on parimaks näiteks nn rahvusvaheline terrorism, mis annab Uue Maailmakorra kehtestajaile suvalisel ajahetkel parimad trumbid priskemate tihide võtmiseks.
Meie kohaliku trooni kallal sahkerdajate suurimaks paleuseks on momendil euro, sest nad on oma peremeestelt juba suunised ja juudaseeklid kätte saanud, oma raha hävitamine garanteerib satraapide sabarakkudele aga edasise kohaliku võimu ning muretu tuleviku. Tardumusse nakatatud rahvas on ammu orjusse müüdud, müüdud kauba saatus aga kaupmeest ei huvita, sest tema on ju oma kasumi juba kätte saanud!
Kokkuvõttes on kõige ohtlikum ja ebatervislikum ükskõiksuses uinumine, sest just see tagab kindla ja pöördumatu euromülkasse uppumise.
Aldo Roomere
0 comments:
Post a Comment