EESTIMEEL KIRJUTAB

31.5.10

Vello Helgi üleskutse

Jätke eestlastele veidigi rõõmu vabanemise üle, kuigi see võib olla natuke enesekeskne! Eestlaste vabanemise kriitika asemel tuleks võtta luubi alla vabaduse hävitajate tegevus.

Taani-eesti ajaloolase kirjutise kokkuvõte:

Eestlased on aastasadu olnud Lääne ja Ida — venelaste ja sakslaste — pihtide vahel. Meid vaadeldi kui rahvast, kel polnud muud tulevikku kui võimaluste kohaselt kadakasaksaks või pajuvenelaseks moonduda. Välismaalasile pakkusid eestlased sama huvi nagu praegu mõned Siberi rahvad. Kui tööloom, kes vist palju ei erinenud inimahvist. Igal juhul kirjeldas XIX sajandi Meyeri leksikon eestlasi kui pikkade käte ja lühikeste jalgadega isendeid. Ei tohi aga üldistada, eriti sakslaste hulgas leidus estofiile, keda huvitas eestlaste keel ja kultuur. Nüüd on mõned saksad saabunud Eesti lähiajaloo uurimisse panustama.

Üks neist on Karsten Brüggemann (*1965; vt Eesti Meel: Eesti uuest globaalsest ajalookäsiltusest), kes peab Eesti Vabadussõda põhiliselt rahvusmüüdiks, kuigi möönab kaasnenud positiivseid nähteid ja tulemusi (vt "Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda — uut uurimisperspektiivi otsides" Ajalooline Ajakiri, 2008, nr 3, lk 171-183)

Brüggemann ei kahtle, et võidukas iseseisvussõda oli uue rahvusriigi loomismüüdi ideaalne alus. Teaduslikust seisukohast on ta niisuguse rahvusliku narratiivi arvustamise pooldaja — see olevat liiga lihtne, et olla tõsi. Ta mõistab, et sõda tajuti Eestis loomulikult rahvusliku võitlusena välis- või muulasvaenlaste vastu, klassikalise patriootliku narratiivi kasvatuslikku momenti nähti kogu rahva üksmeelses pingutuses võõrvõimu alt vabanemiseks.

Paljud polevat aga sõdida tahtnud, oli väejooksikuid. Kus neid pole?! Kõige enam hakkab talle silma üks asi: väike aga märgatav osa mehi keeldus avalikult käsku täitmast — ei tahtnud sõdida Venemaa pinnal. Ta ei märka, et seda probleemi püüti lahendada Loodearmee kaasamisega, mis tõi kaasa pettumusi.

Brüggemann kurdab muuseas, et puudub Vabadussõja sotsiaal-ajalugu. Eesti iseseisvumise senikirjutatud lugu on narratiivina kindlasti ühekülgne, sest on meeste lugu — veelgi enam, see on meeste kirjutatud. Milline oli naiselik vaade sõltumatusele ja võitlusele? Puudub järelikult naiste kirjutatud sõjaajalugu.

Brüggemann on varem deklareerinud, et Vabadussõja võidusammas on anakronistlik vägivalla sümbol:

"See on igandlik vägivallasümbol, mis heidutab kõiki avatud meelega inimesi ja kindlasti mitte ainult vene keele kõnelejaid./

Es ist ein anachronistisches Symbol der Gewalt, das nicht gerade weltoffen wirkt und sicher nicht nur die russischsprachigen Bewohner abschreckt." (Berliner Zeitung, 18. IV 2009, vrd Postimees, 27. IV 2009)

Ta rõhutab taas:

"Keegi ei saa võtta Eesti ühiskonnalt õigust püstitada monumente, mis tähistavad positiivset minevikupilti. Ent selle konkreetse sümboli [ristisamba] häda on selles, et me ei saa mõelda sõjasangarlusest, ilma et samas osutaks oma vaenlastele ja legitimeeriks vägivalda. See sõjamonument ei kujuta ainult erakordselt vanamoelist sümbolit — eriti minu kui sakslase vaatepunktist — vaid seda on ka üsna lihtne tõlgendada viisil, kuis see pole mõeldud — riiklikult spondeeritud vägivallaruumina Vabaduse väljakul.”

Siin lööb Vello Helgi hinnangul välja saksa ajaloolaste holokausti-kompleks. Lisandub sõjakaotaja sündroom, mis süvendab patsifistlikke vaatekohti. Kui saksa ajaloolastel on häbi kuritegude pärast inimsuse vastu, ei tohiks seda üle kanda väikerahvastele, kes võitlesid mitte teiste anastamise, vaid oma vabaduse eest. Kas peaks eestlased vabandama, et tahtsid vabadust ja selle nimel võitlesid?

Mõjuvat rolli mängib ka n-ö müstiline Venemaa, mille suhtes sakslaste üldhoiak on romantiline. Sovetiaja inimsusvastastest roimadest libisetakse üle, eiramata ja eitamata küüditamist, kuid tõlgendades Stalini käitumist Olaf Mertelsmanni (*1969) eeskujul kriminaalse hooletusena. See harmoneerub Brüggemanni arvamusega, et tsaariajal ei olnud Eesti venestamist, vaid suurvõimu normaalne käitumine. On see sammuke Saksamaa liidukantsler Angela Merkeli välispoliitika ja julgeoleku nõuniku Christoph Heusgeni balti-vene ühise ajalooõpiku soovituse (vt Postimees, 14. IV 2010 — Wall Street Journal, 12. IV 2010) täitmise poole? Moskva kohaselt pole ju olnud ei venestamist ega Vabadussõda, veel vähem genotsiidi mõne Baltikumi rahva kallal. Kuigi Vene Föderatsiooni kultuuriminister Aleksandr Avdejev loeb Stalinit timukaks.

Kas saksa ja vene ajaloolased jõuavadki kokkuleppele, et eestlastel olnuks parem jätkata Vene impeeriumi hõlma all? Ei saa aru, miks see pole Eestis ajaloolaste asjakohast vaidlust tekitanud? Loomulikult on igaühel õigus oma arvamust avaldada, aga selle üle võiks ju ka arutleda.

Teabeläte: Vello Helk "Kas Vabadussõda taas jutumärkides?" I osa ja II osa Vaba Eesti Sõnas