Loen mina täna Postimeest ja ei saa teha muud, kui imestada. Üks valeväide ajab teist taga. On raske uskuda, et see on apsakas, ei, tegu on teadliku tegevusega, eesmärgiga marginaliseerida Eesti rahvuslikke erakondi ja liikumisi. Postimees kirjutab: "Vene saatkonna ees avaldas meelt grupp rahvuslasi Madissoniga eesotsas, kes nõudsid Venemaalt 2000 ruutkilomeetrit maad!" Loe nüüd seda lauset kas edaspidi või tagurpidi, välja tuleb ikka, et rahvuslased Madissoniga eesotsas on ühed paganama imperialistid ja maanäljas vallutajad, nemad tahavad Venemaa territooriumi endale saada. Millegi pärast ei ühtki sõna Tartu Rahust ja sellest mida tegelikult nõuti. Nõuti aga Tartu Rahu austamist (viimane on teatavasti riigi sünnitunnistus). Juriidikas on paraku selline asi, et poliikuid lahendusi ei eksisteeri. Väidetavalt Tartu Rahu kehtib ja kui ta kehtib, siis täielikult, midagi ei ole teha ja kui ta ei kehti, siis ei kehti ta üldse ning oleks tagumine aeg tõde tunnistada - me ei ela mitte Tartu Rahuga aluse saanud riigis vaid kolmandas vabariigis, koos kõigega, mis sellest tuleneb.
Meenutame siinkohal, et Venemaa muide on teatavasti NSVL-i õigusjärglane (ise on nad seda deklareerinud). Teatavasti anastas NSVL (loe: Venemaa) Jaapanilt Kuriili saared ja keeldub neid tagastamast. Sellel põhjusel on ka Jaapani ja Venemaa (enne NSVL) vahel rahuleping sõlmimata. De jure on teine maailmasõda veel kestev ja ei ole juriidiliselt lõppenud. Üks kummaltki sõdivalt poolelt ei ole rahu sõlminud. De facto olukord on aga teine, nüüd võiks küsida, miks siis Jaapan seda allkirja ei anna, milleks talle need saared? Analoogselt Tartu Rahu järgsete Eesti aladega. Häda on selles, et sellisel juhul nemad (ja ka meie oma Tartu Rahuga) tunnistaksid de jure anastaja õigust anastada, seda aga teha ei saa. Olukorrale tuleks leida teistsugune lahendus, seda Venemaa aga ei soovi. See lahendus võiks olla näiteks selline, et Venemaa tunnistab, et nii Kuriili saared, kui ka Tartu Rahu järgsed alad on saadud anastamise tulemusel (nii see ju on), kohustub maksma mingit kompensatsiooni (suurus ei olegi oluline) ja uue lepinguga fikseeritakse uued piirid. Muu lahendus ei ole minu arust võimalik. Miks meie kartellimeedia aga tõde ei kajasta ja loob asjast kallutatud pilti, see küsimus jääb õhku. Kelle huve nad teenivad, kas Eesti riigi ja rahva? Vaevalt!
Veiko Rämmel
EV-PK
juhatuse liige
Meenutame siinkohal, et Venemaa muide on teatavasti NSVL-i õigusjärglane (ise on nad seda deklareerinud). Teatavasti anastas NSVL (loe: Venemaa) Jaapanilt Kuriili saared ja keeldub neid tagastamast. Sellel põhjusel on ka Jaapani ja Venemaa (enne NSVL) vahel rahuleping sõlmimata. De jure on teine maailmasõda veel kestev ja ei ole juriidiliselt lõppenud. Üks kummaltki sõdivalt poolelt ei ole rahu sõlminud. De facto olukord on aga teine, nüüd võiks küsida, miks siis Jaapan seda allkirja ei anna, milleks talle need saared? Analoogselt Tartu Rahu järgsete Eesti aladega. Häda on selles, et sellisel juhul nemad (ja ka meie oma Tartu Rahuga) tunnistaksid de jure anastaja õigust anastada, seda aga teha ei saa. Olukorrale tuleks leida teistsugune lahendus, seda Venemaa aga ei soovi. See lahendus võiks olla näiteks selline, et Venemaa tunnistab, et nii Kuriili saared, kui ka Tartu Rahu järgsed alad on saadud anastamise tulemusel (nii see ju on), kohustub maksma mingit kompensatsiooni (suurus ei olegi oluline) ja uue lepinguga fikseeritakse uued piirid. Muu lahendus ei ole minu arust võimalik. Miks meie kartellimeedia aga tõde ei kajasta ja loob asjast kallutatud pilti, see küsimus jääb õhku. Kelle huve nad teenivad, kas Eesti riigi ja rahva? Vaevalt!
Veiko Rämmel
EV-PK
juhatuse liige
0 comments:
Post a Comment